RIDADE VAHEL ⟩ Valdur Mikita: hea eneseabiõpik võib olla suurem lugemiselamus kui vilets romaan

Valdur Mikita. Foto: Margus Ansu

Kirjanik ja mõtterändur Valdur Mikita ei vaja eestlastele ilmselt pikemat tutvustamist. Nüüd kajavad Valduri mõtted vastu meie mikrointervjuu küsimustelt.

Praegu loen...

Jan Kaus «Vaade» ja Philippe Descola «Teispool loodust ja kultuuri».

Lemmikkoht lugemiseks: hea on lugeda aias või aidatrepil – juhul muidugi, kui pole väga palju sääski. Veranda on samuti hea koht lugemiseks.

Minu esimene raamatumälestus

Esimene raamatumälestus seostub lugema õppimisega. Lesisin diivanil ja püüdsin kokku lugeda ENE (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia) pruunidele selgadele trükitud märksõnu. Veidrad tähekombinatsioonid nagu KIRV-MAAO ja MAAP-PAIR on siiamaani peas, neid tähenduseta sõnu on võimatu unustada. Olen kohanud veel paari inimest, kellele need lapsepõlves pähe kulusid. See on nagu mingi veider keelemälestis või entsüklopedistide salaseltsi loits.

Raamatupood või raamatukogu?

Külastan nii raamatukauplust kui raamatukogu, mõnikord laenutan ka tuttavatelt.

Minu lemmikžanr

Kindlat lemmikžanri mul pole. Hea eneseabiõpik võib olla suurem lugemiselamus kui vilets romaan. Loen meelsasti mõttekirjandust.

Paber või digi?

Paber, teaduskirjandust loen peamiselt arvutist.

Halb raamatuharjumus

Raamatute nuusutamine – kummaline, kui erinevalt lõhnavad raamatud!

Üks mõte

Eesti inimestel on enamasti rikkalikud koduraamatukogud, seda traditsiooni tuleks hoida. Usun, et raamatute keskel kasvanud inimestel läheb elus hästi.

Üks tähelepanek

Eestlaste mööblil on üks lisafunktsioon – võimalus ladustada raamatuid. Toolid, lauad ja kapipealsed on siin tihtilugu viimseni raamatuid täis laotud.

«Ridade vahel» on Postimehe kirjastuse blogi mikrorubriik, milles saab lugeda raamatusõprade hingeelu.