«Mulle oli kohe selge, et ainult tulistamisest ei oleks nii palju verd tulnud. Ja ma ei eksinud»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Truman Capote dokumentaalromaanist «Külmavereliselt».

Õpetajate maja ülemisel korrusel elas kahekümne seitsme aastane inglise keele õpetaja Larry Hendricks. Ta tahtis kirjanikuks hakata, aga tema korter ei olnud tulevasele kirjamehele küll kuigi sobiv pelgupaik. See oli veelgi väiksem kui Kidwellite korter, ja liiatigi tuli tal seda jagada oma naise, kolme kärarikka lapse ja vahetpidamata üürgava televiisoriga. («See on ainus viis, kuidas me oma lapsi saame paigal hoida.») Kuigi Hendricks, Oklahomast pärit mehise olemisega kunagine meremees, seni veel midagi avaldanud pole, näeb ta oma piibu, vuntside ja musta lõvilakaga kahtlemata väga kirjanduslik välja, sarnanedes muide kangesti Ernest Hemingway noorpõlvepiltidega ‒ kirjanikuga, kellest ta suures vaimustuses on. Kohakaasluse alusel on ta kooli autobussijuht.

«Mõni päev tuleb mul kuni kuuskümmend miili maha sõita,» seletas ta ühele tuttavale. «Muidugi ei jää sel puhul kirjutamiseks suurt aega. Peale pühapäevade. Nojah, ka sellel pühapäeval, 15. novembril, istusin ma siinsamas oma korteris ja lehitsesin ajalehti. Saate aru, suurema osa ideid oma juttude jaoks saan ma ajalehtedest. Televiisor mängis ja lapsed tegid omajagu kära, aga ikkagi ma kuulsin hääli. Alumiselt korralt. Mrs Kidwelli korterist. Mis see minu asi on, mõtlesin ma, sest ma olen siin ikkagi uus inimene ‒ me tulime Holcombi just kooliaasta alguseks. Aga siis tuli Shirley ‒ ta riputas õues pesu välja ‒, siis tuli minu naine – Shirley suure jooksuga tuppa ja ütles: «Kallis, mine alla. Seal on kõik hüsteerikas.» Ja need kaks tüdrukut ‒ need olid tõesti hüsteerikas. Susan pole siiamaani sellest üle saanud. Ega saagi, uskuge mind. Ja vaene Mrs Kidwell. Tervis pole tal nagunii suurem asi, närvid on läbi mis läbi. Kogu aeg pomises ta midagi, ja alles hiljem sain ma aru, mida ta rääkis. «Oh, Bonnie, Bonnie, mis küll juhtus? Sa olid nii õnnelik, rääkisid mulle veel, et nüüd on kõik möödas, ütlesid, et sa ei jää enam kunagi haigeks.» Või midagi selles vaimus. Isegi Mr Ewalt oli nii endast väljas, et paha vaadata. Ta helistas parajasti šerifi kantseleisse ‒ Garden City šerifile ‒ ja teatas, et «Clutterite juures on midagi kohutavat juhtunud». Šerif lubas otsekohe tulla ja Mr Ewalt ütles: «Hästi, ma ootan teid maanteel.» Shirley tuli alla ja katsus naisi rahustada ‒ nagu see oleks võimalik olnud. Mina aga läksin Mr Ewaltiga kaasa, sõitsin temaga maanteele šerif Robinsoni ootama. Teel ta rääkis mulle, mis oli juhtunud. Kui ta oma jutuga telefonijuhtmete juurde jõudis, mis olid läbi lõigatud, ütlesin ma otsekohe iseendale: ahah, ja otsustasin, et nüüd tuleb silmad lahti hoida. Iga viimane kui pisiasi meelde jätta. Et kui mind pärast kohtusse tunnistajaks kutsutakse.

Truman Capote, «Külmavereliselt». Foto: Raamat

Šerif saabus; kell oli üheksa kolmkümmend viis ‒ ma vaatasin oma käekella. Mr Ewalt viipas talle, et ta meie autole järele tuleks, ja me sõitsime Clutterite maja juurde. Ma polnud seal varem käinud, olin nende elamist ainult kaugelt näinud. Perekonda ma muidugi tundsin. Kenyon käis keskkooli teises klassis ja oli inglise keeles minu õpilane, Nancy tegi kaasa «Tom Sawyeris», mida mina lavastasin. Mõlemad olid imekenad lapsed, ei mingit nina püsti ajamist; seda poleks küll keegi osanud arvata, et nad rikkad on või niisuguses suures majas elavad, et kõik siin ‒ puud ja muru ja kogu ümbrus ‒ nii korras ja hoolitsetud on. Kui me kohale jõudsime, kuulas šerif Mr Ewalti jutu ära, võttis siis raadio teel ühenduse oma kantseleiga ja käskis, et nad saadaksid veel mehi ja kiirabiauto. Ta ütles: «Siin on õnnetus juhtunud.» Siis me läksime majja, kõik kolmekesi. Läksime läbi köögi ja nägime, et põrandal on üks naisterahakott ja et telefonijuhtmed on läbi lõigatud. Šerifil oli püstol puusal ja kui me trepist üles hakkasime minema, et Nancy tuppa minna, panin ma tähele, et ta hoidis kätt kabuuril, valmis otsekohe tukki haarama.

Tegelikult oli see väga kole. Niisugune kena tüdruk ‒ aga ära teda küll ei oleks enam tundnud. Talle oli jahipüssist kuklasse tulistatud, toru võis olla vahest ainult paar tolli peast eemal. Ta lamas küljeli, nägu seina poole, ja kogu sein oli verepritsmeid täis. Tekk oli õlgadeni peal. Šerif Robinson lükkas teki kõrvale ja me nägime, et tal oli seljas hommikumantel ja pidžaama, jalas sokid ja toatuhvlid ‒ nii et arvatavasti siis, kui see juhtus, ei olnud ta veel magama läinud. Käed olid selja taha kinni seotud ja ka jalad olid pahkluu kohalt umbes niisuguse nööriga kokku köidetud, mida kasutatakse varbkardinate ülestõmbamiseks. Šerif küsis: «Kas see on Nancy Clutter?» Ta ei olnud tüdrukut enne näinud. Ja mina ütlesin: «Jah, jah, on küll Nancy.»

Me läksime tagasi koridori ja vaatasime ringi. Kõik teised uksed olid kinni. Avasime ühe, aga see viis vannituppa. Ka seal tundus midagi nagu korrast ära olevat. Minu arust sellepärast, et seal seisis üks tool, üks söögitoatool, mis mitte kuidagi vannituppa ei passinud. Tõmbasime lahti järgmise ukse ja olime kõik ühel nõul, et see tuba peab kuuluma Kenyonile. Kogu tuba oli igasugu poistekraami täis. Ka tundsin ma ära Kenyoni prillid, nägin neid voodi kõrval – raamaturiiulil. Voodi oli aga tühi, kuigi paistis, et keegi on siin maganud. Siis läksime koridori lõppu, viimasesse tuppa, ja seal leidsime voodist Mrs Clutteri. Ka tema oli kinni seotud. Aga teistmoodi: ta käed olid ees, nii et oleks võinud arvata, et ta palvetab. Ja ühes käes hoidis ta käkrus taskurätti. Või oli see Kleenex? Randmete ümbert läks nöör alla pahkluude juurde, mis olid samuti kokku seotud, ja sealt voodijalutsisse, kus see oli otsalaua külge kinnitatud ‒ täitsa keeruline ja oskust nõudev töö. Mõelda, kui kaua selline sidumine võis aega võtta! Ja tema vaeseke pidi seal lamama, ise hirmust poolsegane! Igatahes oli tal sõrmes kaks sõrmust, üks mingi kalliskiviga ‒ seepärast ei ole mina röövimist mõrvamotiivina kunagi tõsiselt arvestanud; seljas oli tal hommikumantel ja valge öösärk, jalas valged sokid. Suu oli kleeplindiga kinni kleebitud, aga talle oli tulistatud otse meelekohta ja sellest paugust oli kleepriba lahti tulnud. Ta silmad olid lahti. Pärani. Just nagu vaataks ta ikka veel oma tapjale otsa. Sest ilmselt oli ta näinud, kui püss tõusis ja teda sihiti. Keegi ei lausunud sõnagi. Me olime nagu puuga pähe saanud. Mäletan, et šerif otsis toas ringi, et ega kusagil tühja padrunikesta näha pole. Aga see, kes päästikule vajutas, oli liiga kaval sell, liiga külmavereline, et niisugust süütõendit maha jätta.

Loomulikult huvitas meid, kus on Mr Clutter. Ja Kenyon. Šerif ütles: «Vaatame alumisele korrusele.» Esimene tuba, kuhu me huupi sisse läksime, oli peremehe magamistuba ‒ see tuba, kus Mr Clutter magas. Voodiriided olid tagasi heidetud ja jalutsis vedeles rahatasku, millest oli patakas nimekaarte välja pudenenud, nagu oleks keegi selles tuhninud, midagi iseäralikku otsinud ‒ mõnda kirja, vekslit, jumal teab, mida. Asjaolust, et seal sentigi raha sees polnud, ei saa ei ühte ega teist välja lugeda. See oli Mr Clutteri rahatasku ja tema ei kandnud endaga kunagi raha kaasas. Isegi mina teadsin seda, kuigi ma olin Holcombis olnud ainult paar kuud. Teiseks teadsin ma, et nii Mr Clutter kui ka Kenyon olid ilma prillideta nagu kanad pimedas. Tema prillid aga seisid kummutil. Nii ma siis arutasingi endamisi, et olgu nad praegu, kus nad on, nad ei ole sinna läinud omal vabal tahtel. Vaatasime tubades ringi, aga iga viimane kui asi oli omal kohal ‒ ei mingit jälge võitlusest, ei mingit segadust. Kui mitte arvestada, et kabinetis oli telefonitoru hargilt maas ja juhtmed läbi lõigatud, täpselt samuti nagu köögis. Ühest seinakapist leidis šerif Robinson mitu jahipüssi ja nuusutas neid, et kindlaks teha, ega neist hiljuti lastud ole. Ta raputas pead ja ‒ ma ei ole oma elus teist nii nõutut meest näinud ‒ ütles siis: «Kus kurat see Herb peaks olema?» Peaaegu samal hetkel kuulsime samme. Need tulid keldritrepist üles. «Kes seal on?» käratas šerif niisuguse häälega, nagu tahaks ta tulistada. Mispeale vastas üks mehehääl: «Mina olen. Wendle.» Tuli välja, et see oli abišerif Wendle Meier. Ju ta oli majja tulnud, meid asjata otsinud ja asunud siis oma käe peal keldrit läbi vaatama. Šerif ütles talle ‒ ja ta hääl oli kuidagi väga hädine: «Wendle, mina küll ei oska midagi arvata. Seal üleval on kaks surnut.» ‒ «Nujah,» ütles ta, see tähendab Wendle, «seal all on siis kolmas.» Nii me läksime tema kannul keldrisse. Õigemini peaks vist ütlema: mängutuppa. Pime seal ei olnud ‒ aknaid oli mitu tükki ja valgust kui palju. Kenyon lamas nurgas sohval. Ka temal oli suu kleeplindiga kinni kleebitud ja käed-jalad seotud, kusjuures oli kasutatud niisama keerulist sidumisviisi nagu ta emagi puhul: nöör jooksis käte juurest jalgade juurde ja oli lõpuks kinnitatud sohva käetoe külge. Millegipärast kummitab Kenyon mind kõige rohkem. Võib-olla sellepärast, et ta oli kõige paremini äratuntav, et ta nägi kõige rohkem enda moodi välja, kuigi talle oli tulistatud otse näkku. Tal oli seljas spordisärk ja jalas sinised tööpüksid, just nagu oleks ta kiirustades riidesse pannud ja esimesed kättejuhtuvad hilbud selga tõmmanud. Pea alla oli topitud paar patja, küllap vist selleks, et oleks parem sihtida.

Siis küsis šerif: «Kuhu see viib?» Ta mõtles üht kõrvalust. Šerif läks kõige ees, aga seal oli kottpime, nii et enne kui Mr Ewalt elektrilüliti leidis, ei näinud me mitte omaenese kättki. See oli katlaruum ja kohutavalt kuum. Siinkandis on nii, et inimesed lasevad endale gaasiahju sisse panna ja pumpavad gaasi otse maa seest. See ei lähe neile pennigi maksma ja seepärast on ka kõik majad üleköetud. Ma vaatasin ükskord Mr Clutterile otsa, aga teist korda vaadata oli juba raske. Mulle oli kohe selge, et ainult tulistamisest ei oleks nii palju verd tulnud. Ja ma ei eksinud. Ka teda oli tulistatud, selles polnud mingit kahtlust, samuti nagu Kenyonit ‒ nii et püssitoru hoiti otse näo ees. Aga arvatavasti oli ta enne laskmist juba surnud. Või vähemalt suremas. Sest ta kõri oli läbi lõigatud. Tal oli seljas triibuline pidžaama ‒ muud mitte midagi. Suu oli kleeplindiga kinni kleebitud: riba jooksis ringi ümber pea. Jalad olid alt kokku seotud, aga käed ei olnud ‒ või oli tal õnnestunud, jumal teab, mismoodi, võib-olla raevuga, võib-olla valu pärast nöör katki rebida. Ta oli ahju ees pikali maas. Suurel pappkarbil, mis tundus olevat nagu nimme sinna toodud. Madratsikarbil. Šerif ütles: «Vaata siia, Wendle,» ja osutas ühele verisele jalajäljele. See oli jäänud madratsikarbile. Pooltalla jälg, mille keskel oli kaks sõõri, kaks auku nagu silmapaar. Siis aga näitas meist keegi ‒ vist Mr Ewalt, ma täpselt ei mäleta ‒ sõrmega veel ühte asja. Ja see vaevab mind siiamaani. Pea kohal oli keskküttetoru ja selle külge oli sõlmitud, selle küljest tolknes alla nöörijupp ‒ sellestsamast nöörist, mida tapja kasutas. Võiks arvata, et mõnda aega oli Mr Clutter sinna kinni seotud, rippus seal käsipidi, ja siis oli nöör läbi lõigatud. Aga miks? Et teda piinata? Ma ei usu, et me seda kunagi teada saame. Et me kunagi teada saame, kes seda tegi või miks seda tehti või mis selles majas sel öösel üleüldse juhtus.

Terakese aja pärast hakkas majja ka teisi inimesi tulema. Saabusid kiirabiautod ja kohtuarst, metodistiõpetaja, politseifotograaf, osariigi liikluspolitsei, raadio ja lehemehed. Terve kari igasugu asjalisi. Paljud olid kirikust ära kutsutud ja pidasid end nii üleval, nagu oleksid nad ikka veel kirikus. Hiirvaikselt. Rääkisid sosinal. Paistis, nagu ei suudaks keegi seda ikka veel uskuda. Üks politseinik küsis mult, kas ma olen siin ametiasjus, ja ütles, et kui ei, siis on parem, kui ma ära lähen. Väljas murul nägin ma, kuidas asešerif rääkis ühe mehega, selle talu sulase Alfred Stoeckleiniga. Teatavasti elavad Stoeckleinid Clutterite majast kõigest saja jardi kaugusel, kusjuures kahe maja vahel ei ole midagi peale ühe küüni. See mees aga kinnitas, et tema polnud mitte üht häält kuulnud, ütles: «Mul polnud sellest kõige vähematki aimu, enne kui viis minutit tagasi tuli laps suure jooksuga tuppa ja ütles, et šerif on siin. Ei mina ega mu eit saand eile öösel tundigi magada. Meil on pisike haige, ja nii kui sa silma kinni lasid, nii ta sind üles ajas. Ainult seda me kuulsime, kuidas poole üheteistkümne, kolmveerand üheteistkümne aegu üks auto ära sõitis, ja siis ma veel ütlesin eidele: «Kuuled, Bob Rupp läheb koju!»»

Ma hakkasin kodu poole minema, ja kui ma umbes poole puiestee peal olin, nägin Kenyoni vana lambakoera. Loom oli hirmust segane. Seisis seal, saba jalge vahel, ei haukunud, ei liikunud. Ja see koera nägemine tõi mind tagasi mõistuse juurde. Enne seda olin ma nagu puuga pähe saanud, liiga tuim, et mõista, milline õudne asi oli aset leidnud. Et mõista nende kannatusi. Kogu seda jubedust. Nad olid surnud. Kogu perekond. Toredad, lahked inimesed, inimesed, keda mina tundsin ‒ tapetud. Ma pidin seda uskuma, sest see oli tõsi.»