Prantsusmaal avaldati Prousti kirjad pankurist sõbrale

Marcel Prousti pilt ja raamatud. Foto: Shutterstock

Prantsusmaal avaldati neljapäeval 20 Marcel Prousti seni teadmata kirja pankurist sõbrale, millest muu hulgas selgub, et Proust käis noorena Inglismaal ja et ta oli kimpus korraks külla tulnud ja pikemaks ajaks elama jäänud kostilisega.

Raamatu «Lettres à Horace Finaly» andis välja kirjastus Gallimard.

Iga kild 1871.-1922. aastal elanud ja romaanisarjaga «Kaotatud aega otsimas» kirjanduslukku läinud Proustilt on fännide silmis kulla hinnaga, seda enam terve raamatutäis kirju.

Horace Finaly oli Prousti klassivend, kellest sai Banque de Paris et des Pays-Bas, tänase BNP Paribas' peadirektor.

Kirjad olid Finaly perekonna käes ja laiem avalikkuse sai neist teada alles eelmisel aastal, kui need oksjonil 78 000 euro eest maha müüdi.

Proustil läks sõbra abi hädasti vaja vabanemaks külalisest, kes elas tema juures ligi kolm aastat ja lasi kirjutada tema nimele hulga rätsepaarveid.

Proust andis Šveitsi emigrandile Henri Rochat'le peavarju 1918. aastal, kui too töötas ettekandjana. Külaline jäi aga kauemaks ja kulutas märksa enam kui Proust ise, märkis kirjade toimetaja Thierry Laget.

Lõpuks, kui kirjanik enam olukorda välja ei kannatanud, sepitsesid sõbrad Rochat'st vabanemiseks plaani. Finaly leidis talle töökoha pangas, kuid Brasiilias Recife's, ja nii kadus dändist kostiline Prousti elust.

Teine seni teadmata seik Prousti elust oli põgus retk Inglismaale, mis jäigi tema ainukeseks, ehkki ta armastas inglise kirjandust ja tema teostel oli üle väina palju imetlejaid.

Proust mainib ühes kirjas, kuidas nad Finalyga Ostendist laevaga Doverisse sõitsid ning kohe otsa ringi keerasid ja järgmise laevaga tagasi tulid.

«Kas mäletad, kuidas me sõitsime koos laevaga Doverisse ja maha ei läinudki, vaid istusime järgmise laeva peale ja tulime üksnes mõnevõrra merehaigetena tagasi,» kirjutab Proust. «Kõigest hoolimata on see ainus, mis lubab mul oma Inglismaa lugejatele öelda, et ma olin kord Inglismaal.»

See ja paljud teised kirjadest ilmsiks tulevad detailid annavad Prousti-uurijatele tööd aastateks.

Kirjad Finalyle ostis ära Société des Hôtels Littéraires – kirjandushotellide ühing, mis peab mitut suurtele kirjameestele pühendatud hotelli.

«Mina ei oodanud üldse mingeid kirju,» tunnistas Laget ja lisas, et oli neid nähes väga üllatunud.