/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/06/10/14617082t1hee64.jpg)
Postimehe kirjastuselt ilmus just Claire Douglase judinaid tekitav romaan «Paar majast nr 9», mida on juba pärjatud ka Silver Nielsen bestselleri preemiaga. Raamatu tõlkis Ülla Jürviste.
«Te tahate öelda ... et tegemist on inimese kontidega?»
Kui last ootav Saffron Cutler koos oma kallima Tomiga Skelton Place’i majja nr 9 kolib ja noored seal remonti alustavad, ei oleks nad eales osanud arvata, et ehitajad aiaplaatide alt surnukeha avastavad. Õigemini – kaks surnukeha.
/nginx/o/2022/06/10/14617042t1hea93.jpg)
Kohtuekspertiisi töörühma kinnitusel on surnukehad olnud aeda maetud vähemalt kolmkümmend aastat, seetõttu otsustavad uurijad üle kuulata ka maja kauaaegse omaniku Rose’i – Saffy vanaema. Rose’i mälu on Alzheimeri tõve tõttu üha lünklikum. Ta ei suuda politseid aidata, kuid on selge, et midagi ta mäletab. Kui Rose’i lünklikud mälestused pinnale kerkivad ja uurijad juhtunu faktide kindlakstegemisel üha kaugemale jõuavad, tundub Saffyle, et keegi jälgib nende maja...
Mis juhtus kolmkümmend aastat tagasi? Kuidas on Saffy vanaema juhtunusse segatud? Kas nüüd varitseb oht ka Saffyt?
Loe raamatust katkendit!
***
Kitkun eesaias umbrohtu, mis sõidutee ääres aia alt tohutu suurte ämblikena välja ronib, kui kuulen karjatusi. Madalaid, nagu tõrre põhjast. Tagaaias kaevab ehitajate ekskavaator. Terve hommikupooliku, kui ma elutoa akna all kasvavat roosipõõsast tagasi olen lõiganud, on tagaaiast kostnud ekskavaatori mürinat, mis närib nagu tüütu peavalu. Kuid nüüd valitseb tagaaias vaikus. Sellest piisab, et mu süda pekslema hakkab. Snowy, vanaema väike valge westie, kes mu kõrval lamab, kikitab kõrvu. Pööran end näoga maja poole, kerge higi mööda selga alla nõrgumas. Kas midagi on juhtunud? Kujutan ette murtud luid ja verd – kontrastina sinisele taevale ja eredale päikesepaistele –, ja mul hakkab kõhus keerama. Ka parimatel päevadel ajab mind kergesti iiveldama, kuid nüüd, kui ma olen neljateistkümnendat nädalat rase, on mul igal hommikul süda paha – õigemini nii igal hommikul, keskpäeval kui ka õhtul.
Tõusen püsti, teksapükste põlved mullased. Kannan senini tavalise suurusega teksaseid, kuigi mu piht on veidi paisunud. Mõtisklen, mida teha, seestpoolt põske hammustades ja mõttes enesega pragades, miks ma küll nii otsustusvõimetu olen. Snowy, kõrvad kikkis, tõuseb samuti püsti ja haugatab, kui üks ehitajatest, noor kena välimusega Jonty, äkki maja kõrval nähtavale ilmub. Ta tuleb joostes minu poole, T-särgi kaenlaalused higised, ning vehib mu tähelepanu köitmiseks mütsiga, liivakarva juuksesalgud igal sammul lehvimas.
Pagan, ilmselt tuleb ta mulle ütlema, et on juhtunud õnnetus. Võitlen sooviga vastassuunas kaduda, ent selle asemel tõstan käe, et varjata silmi kõrvetava päikese eest, mis rookatuse kohal lõõskab. Jonty ei näi vigastatud olevat, ent kui ta lähemale jõuab, näen ma ta tedretähnilisel näol šokki.
«Kas keegi sai viga?» hõikan ma, püüdes hääles paanikat varjata. Oh jumal küll, ilmselt pean nüüd kiirabisse helistama. Ma pole kunagi elus pidanud numbrit 999 valima. Ja ma ei talu hästi verd. Noorena tahtsin medõeks saada, aga loobusin sellest mõttest, kui mu parim sõber jalgrattalt kukkudes verise põlvehaava sai ja ma ära minestasin.
«Ei saanud! Vabandust, et pean teid tülitama,» ütleb Jonty hingeldades ja kiiruga sõnu otsides, «aga me leidsime midagi. Tulge parem vaadake ise. Kähku!»
Viskan aiakindad rohule ja järgnen talle maja küljelt, Snowy kannul, mõeldes, mis see küll olla võiks. Võib-olla varandus? Mõni minevikureliikvia, mida võiks muuseumis eksponeerida? Aga need karjatused ... Need ei olnud rõõmuhõisked mingi hinnalise leiu peale. Neist oli kostnud hirmu.
Soovin, et Tom kodus oleks. Kui ta tööl on, ei tunne ma end ehitajatega suheldes hästi: nad esitavad pidevalt küsimusi ja ootavad minult vastuseid, mina aga kardan, et teen valesid otsuseid, ma pole kunagi eriti kindel otsustaja olnud. Oleme Tomiga mõlemad 24-aastased ja lõpetasime ülikooli vaid kolm aastat tagasi. Kõik on juhtunud kuidagi ülepeakaela – kolimine Croydoni korterist kummalisse Beggars Nooki külla Cotswoldi kandis, majja metsa serval. Üllatuskink.
Jonty juhib mind tagaaeda. Enne ehitajate tulekut oli aed olnud idülliline: lopsakad põõsad, võrestiku ümber põimunud kuslapuu, aia nurgas kiviktaimlas puhkenud sametised roosad ja lillakad võõrasemad. Nüüd aga oli aias kole oranž ekskavaator, mille ümber kõrgus üleskaevatud mullahunnik. Teised kaks ehitajat – hipsteri habemega kolmekümnendais Darren, kes oma enesekindla hoiakuga on boss, ja umbes minuvanune tugeva ragbimängija kehaga Karl – põrnitsevad äsjakaevatud auku, käed puusas, rasked saapad pinnasesse vajumas. Minu ilmudes tõstavad nad korraga pea. Mõlema näol peegeldub šokk, kuid Karli silmis välgatab ka midagi erutuse taolist. Vaatan samas suunas kuhu tema ja märkan mullas midagi elevandiluukarva, mis paistab kui maapinnast välja ilmunud katkiläinud portselanese. Kummardun ja haaran instinktiivselt Snowy kaelarihmast, et koer augu juurde ei tormaks.
«No me siin kaevasime ja leidsime ... midagi,» ütleb Darren, käed porise T-särgi rinnal risti.
«Mis see on?» Snowy tirib rihma ja ma hoian teda tugevamini.
«Kondid.» Darreni ilme on karm.
«Nagu et ... mõne looma kondid?» küsin ma. Darren ja teised kaks vahetavad pilke.
Karl astub kindlameelselt, peaaegu lustlikult ettepoole, toksides saapaga mulda. «Näib, nagu oleks see käsi ...»
Astun õudusega sammu tagasi. «Te tahate öelda ... et tegemist on inimese kontidega?»
Darren vaatab mind kaastundlikult. «Ilmselt küll. Parem helistage politseisse.»
*
Kui Tom kaks tundi hiljem koju jõuab, sammun ma meie tillukeses köögis edasi-tagasi. Köök pärineks nagu 1980ndatest – seinaplaatidel on pontsakad sead ja lambad. Meil õnnestus kööki ära mahutada korteris olnud tammepuust söögilaud, mille äärde saab küll korraga panna nelja tooli asemel vaid kaks. Üsna kohe pärast sissekolimist veebruaris arutasime arhitektiga, kuuekümnendates aastates lühikest kasvu kiilaneva Clive’iga, kellel on kohalike seas hea kuulsus, maja tagumise külje väljaehitamist: kööki saaks suurendada terve maja laiuse võrra, panna sinna metallraamis klaaspakettuksed, mis avaneksid avarasse aeda.