Ühest linnast võib ju põgeneda, kuid oma vere eest mitte

Brit Bennett Foto: Emma Trim/Wikimedia Commons

Loe katkendit Brit Bennetti hinnatud romaanist «Varjul pool». Autor põimib kokku ühe perekonna mitu lõime ja põlvkonda, kulgedes lõunaosariikidest välja Californiani, 1950. aastatest 1990ndateni ning jutustab loo, mis on üksiti nii paeluv ja emotsionaalne perekonnalugu kui ka hiilgav sissevaade mustanahaliste valgeks hakkamise ajalukku Ameerika Ühendriikides.

Mallard, mis sai oma nime riisipõldudel ja rabades elavate sinikael-partide järgi. Linnake, mis, nagu kõik teisedki, oli pigem idee kui koht. See idee kargas Alphonse Decuir’le pähe 1848. aastal, kui ta seisis keset suhkruroovälju, mille oli pärinud oma isalt, kellele ta oli varem kuulunud. Kuna isa oli nüüd surnud, soovis vabaks saanud poeg rajada neile aakritele millegi, mis sajandeid vastu peaks. Linnakese endasugustele meestele, keda ei hakata kunagi nägema valgetena, kuid kes ei soostunud laskma end ka neegritena kohelda. Kolmanda koha. Alphonse’i emale, puhaku tema hing rahus, oli poja valge ihu vastik tundunud; ta kupatas poega väikse poisina alatasa päikese kätte, palus, et ta muutuks tumedamaks. Ehk pani just see Alphonse’is idanema unistuse sellest linnakesest. Hele ihu, nagu kõik kõrge hinnaga päritu, oli üksildane and. Alphonse oli abiellunud endast veel heledama mulatitariga. Naine oli siis juba nende esimest last oodanud ja Alphonse manas vaimusilma ette nende lapselapselapsed, kes on veel heledamad, nagu tass kohvi, mida on korralikult koorega lahjendatud. Täiuslikum neeger. Iga uus põlvkond eelmisest heledam.

Brit Bennett, «Varjul pool». Foto: Raamat

Varsti tuli teisigi. Varsti muutusid idee ja koht lahutamatuteks ning Mallard ulatus läbi kogu ülejäänud St. Landry valla. Värvilised inimesed sosistasid selle kohta, imestasid selle üle. Valged inimesed ei suutnud uskuda, et see üldse olemaski on. Kui 1938. aastal ehitati St. Catherine’i kirik, saatis piiskopkond sinna Dublinist ühe noore preestri, kes oli kohale jõudes kindel, et on ära eksinud. Piiskop ütles talle ju, et Mallardis elavad värvilised inimesed. Kes siin siis ometi ringi kõnnivad? Heledanahalised ja blondid ja punapead, kõige tumedamad neist vaevu sama tõmmud kui kreeklased. Kas see tähendabki siis Ameerikas värvilisi, keda valged tahtsid lahus hoida? Aga neil pole ju võimalik üldse vahetki teha!

Selleks ajaks, kui sündisid Vignesi kaksikud, oli Alphonse Decuir juba ammu surnud. Aga tema pärand jäi tema lapselapselapselastele, ükskõik kas nad seda siis tahtsid või mitte. Isegi Desireele, kes hädaldas enne iga aastapäevapiknikku, kes pööritas silmi, kui linnakese rajajat koolis mainiti, nagu ei puutuks see kõik vähimalgi määral temasse. See oli pärast kaksikute kadumist kõigil pinnuks silmas. Et Desiree ei tahtnud olla osa linnakesest, mis oli tema sünnipärane õigus. Et tema arvates võis ajaloo niisama lihtsalt minema pühkida, nagu lükkaks õlakehitusega kellegi käe eemale. Ühest linnast võib ju põgeneda, kuid oma vere eest mitte. Miskipärast arvasid Vignesi kaksikud, et nemad on suutelised mõlemaks.

Aga kui Alphonse Decuir oleks võinud jalutada läbi selle linnakese, mille ta kord vaimusilma ette manas, oleks oma lapselapselapselaste nägemine talle ometi suurt rõõmu valmistanud. Koorekarva ihu, pähkelpruunide silmade, laineliste juustega kaksikõed. Ta oleks neid imetlenud. Oma vanematest õige pisut täiuslikum laps. Mida enamat võiks kellegi hing ihata?

*

Vignesi kaksikud kadusid 1954. aasta 14. augustil, kohe pärast aastapäevapidu, mis, nagu kõik hiljem taipasid, oligi neil algusest peale nii kavatsetud. Stella, õdedest nutikam, oskas kindlasti ette näha, et linnarahvas on hajevil. Päikesepaistest uimane pärast pikka grillimist linna keskväljakul, kus lihunik Willie Lee suitsutas ribiliha ja veisefileelõike ja vürtsikaid vorstikesi. Kus seejärel pidas linnapea Fontenot kõne ning isa Cavanaugh õnnistas toitu, sel ajal kui juba nihelema kippuvad lapsed nokkisid vanemate käes olevailt taldrikuilt krõbedaid kananaharaasukesi. See oli terve pika pärastlõuna kestev pidustus elava muusika saatel, mis päädis tantsupeoga kooli võimlas, kust täiskasvanud pärast liiga paljusid klaasitäisi Trinity Thierry rummipunši koju taarusid, sest need paar kooliaegses võimlas veedetud tundi oli neid õrnalt tagasi oma nooremate minade poole tõmmanud.

Igal teisel ööl oleks Sal Delafosse võinud aknast välja piiluda ja näha kaht kuuvalgel kõndivat tüdrukut. Adele Vignes oleks kuulnud põrandalaudade nagisemist. Isegi Lou LeBon oleks oma kohvikut sulgedes võinud läbi uduste aknaruutude kaksikuid näha. Aga aastapäeval suleti Lou’s Egg House varakult. Sal, kes tundis end ühtäkki kõbusana, kiigutas end koos oma naisega magama. Adele norskas pärast nii mõndagi klaasitäit rummipunši ja nägi und, kuidas ta tantsib koolikokkutulekul oma abikaasaga. Keegi ei märganud, kui kaksikud välja hiilisid, ja täpselt nii nad olidki kavandanud.

See polnudki tegelikult Stella mõte olnud – Desiree oli sel viimasel suvel teinud otsuse pärast piknikku põgeneda. Kas ta polnud juba aastaid rääkinud igaühele, kes vähegi kuulata jaksas, et ta ei jõua ära oodata, millal Mallardist minema pääseb? Enamjaolt oli ta seda rääkinud Stellale, kes lasi tal seda teha juba ammu luulusid kuulma harjunud tüdruku kannatlikkusega. Stellale tähendas Mallardist lahkumine midagi sama pöörast nagu Hiinasse lendamine. Kuigi see oli põhimõtteliselt võimalik, ei tähendanud see, et ta võiks kunagi kujutleda iseend seda tegemas. Kuid Desiree oli alati fantaseerinud elust väljaspool seda väikest põllumajanduslinnakest. Kui kaksikud vaatasid Opelousase kinos viie sendi eest filmi «Puhkus Roomas», ei kuulnud ta tegelaste jutust peaaegu midagi, kuna rõdul olnud teised värvilised lapsed, kellel oli igav, lärmasid ja loopisid allpool istunud valgeid vaatajaid popkorniga. Aga ta surus end nagu paigale naelutatuna vastu rõdupiiret ja kujutles, kuidas lendab pilvede kohal mõnda kaugesse paika, nagu Pariisi või Rooma. Ta polnud kunagi käinud isegi kahe tunni kaugusel asuvas New Orleansis.

«Ei oota teid seal miskit muud kui metsikus,» ütles tema ema alati, ent see tekitas Desirees muidugi veel suurema iha minna. Kaksikud tundsid üht Farrah Thibodeaux’ nimelist tüdrukut, kes oli aasta tagasi linna põgenenud, ja see kõlas millegi imelihtsana. Kui raske see siis ikka olla võib, kui neist vaid aasta vanem Farrah oli sellega hakkama saanud? Desiree kujutles, kuidas ta linna põgeneb ja näitlejaks hakkab. Ta oli oma elus vaid ühes näidendis peaosa mänginud – «Romeos ja Julias», kui ta käis üheksandas klassis –, aga keset lava olles oli ta hetkeks tundnud, et võib-olla ei olegi Mallard Ameerika kõige igavam linn. Klassikaaslased rõkkasid, Stella taandus võimla pimedusse ja Desiree tundis end kordki iseendana, mitte kaksikuna, mitte ühe poolena ebatäielikust paarist. Aga järgmisel aastal oli ta kaotanud Viola rolli «Kaheteistkümnendas öös» linnapea tütrele, kui tolle isa oli viimasel hetkel koolile annetuse teinud, ning kui Desiree oli terve õhtu külgkulisside taga mossitanud ajal, kui Mary Lou Fontenot säras ja publikule lehvitas, ütles ta õele, et ei jõua ära oodata, millal Mallardist minema pääseb.

«Seda ütled sa alati,» kostis Stella.

«Sest see on alati tõsi.»

 

Aga tegelikult siiski ei olnud. Desiree mitte ei vihanud Mallardit, vaid tundis, et selle väiksus ahistab teda. Ta oli terve elu samadel pindamata teedel kõmpinud; ta oli uuristanud oma nimetähed samade koolipinkide alla, mille taga oli omal ajal istunud juba ta ema ning kus kunagi istuvad tema enda lapsed ja kompavad sõrmedega tema sakilisi kraapeid. Ja kool asus samas hoones, kus see oli alati asunud, ning kõik klassid olid seal koos, nii et isegi Mallardi keskkooli minek polnud tundunud sugugi edasiminekuna, vaid oli lihtsalt paar sammu mööda koridori. Võib-olla oleks ta seda kõike taluda suutnud, kui kohalikud oleksid osanud mõelda ka muust kui ainult heledast ihust. Syl Guillory ja Jack Richard vaidlesid juuksuris selle üle, kumma naine on heledam, ema hõikus talle pidevalt järele, et ta kübara pähe paneks, ning inimesed uskusid igasuguseid jaburusi, nagu näiteks seda, et rasedana kohvi joomine või šokolaadi söömine muudab lapse ihu tumedamaks. Tema isa oli olnud nii heleda nahaga, et Desiree võis külmadel hommikutel tema käsivart pöörates näha veresoonte sina. Aga sel kõigel polnud vähimatki kaalu, kui valged mehed talle järele tulid, nii et miks peaks hele ihu Desireele pärast seda korda minema?