Charles Eisenstein: millised me ometi peame olema, et hävitame teisi liike, rikume maad ja merd?

Jääkaru Norilskis. Foto: IRINA YARINSKAYA/AFP/Scanpix

Värskelt ilmunud raamatuga «Kliima. Uus lugu» pakub Charles Eisenstein välja uudse vaate kliimamuutustele ja selle juurpõhjustele, keskendudes küsimusele, kuidas saame inimkonnana oma mõtlemist muuta nii, et võiks toimuda ökoloogiline tervenemine.

Charles Eisenstein, «Kliima. Uus lugu». Foto: Raamat

Eisensteini sõnul on probleemiks meie suhtumine loodusesse. Oleme taandanud looduse kvantitatiivseteks näitajateks ja see omakorda on viinud meid sügava ilmajäetuse tundeni. Ökoloogiline tervenemine saab toimuda vaid juhul, kui suudame orienteeruda ümber kvalitatiivsele arengule. Õnnestumise võtmeks on meie sisemine kasvamine. Ainult siis, kui suudame taastada oma sisemise ökosüsteemi, tundmis- ja armastamisvõime täiuse, on lootust taastada ka väline ökosüsteem.

Tänu ülimenukatele lühifilmidele ja esseedele on Charles Eisensteinist (snd 1967) kujunenud žanreid trotsiv ühiskonnafilosoof ja vastukultuuri intellektuaal, kes on keskendunud tsivilisatsiooni, teadvuse, raha ja inimkultuuri evolutsiooniga seotud teemade mõtestamisele.

Loe katkendit Charles Eisensteini raamatust «Kliima. Uus lugu».

***

Kadunud tõde

Mäletan endiselt sündmust, mis tegi minust keskkonnakaitsja. Olin seitsme- või kaheksa-aastane, seisime koos isaga õues ja jälgisime, kuidas suur kuldnokaparv mööda lendas. «See on suur linnuparv,» ütlesin.

Seepeale rääkis isa mulle rändtuvidest, kelle parved täitsid kunagi terve taevalaotuse. Need olid nii suured, et ulatusid tundide viisi silmapiirist silmapiirini. «Need on nüüd välja surnud,» ütles ta. «Inimesed lihtsalt suunasid püssitoru taevasse ja tulistasid umbes ja tuvid kukkusid alla. Nüüdseks ei ole neist enam ühtegi alles.» Ma teadsin juba varem dinosaurustest, aga see oli esimene kord, kui ma päriselt mõistsin, mida tähendavad sõnad «välja surnud».

Nutsin sel õhtul voodis, nagu ka paljudel öödel pärast seda. Siis ma veel oskasin nutta – seda võimet oli pärast selle hääbumist 1980ndate poisi teismeea jõhkruse läbi pea sama raske uuesti ellu äratada, nagu oleks tuua rändtuvi taas maa peale tagasi.

Need kaks väljasuremise laadi on omavahel seotud. Millised me ometi peame olema, et hävitame teisi liike, rikume maad ja merd ning kohtleme loodust ressursikogumina, mida maksimaalse lühiajalise kasu nimel laiali jagada? See saab lähtuda üksnes meie empaatia tundmise ja armastamise võime ahenemisest, tuimenemisest ja mujale juhtimisest. See ei ole pelgalt isiklik läbikukkumine, see tuimastamine on lahutamatult seotud meie tsivilisatsiooni juhtivate sügavate narratiivide ja sotsiaalsete süsteemidega, mida need narratiivid toetavad.

Charles Eisenstein. Foto: Creative Commons Attribution 4.0 International License

Kuigi see näib nii, ei vii meid kollektiivse hävingu teele mitte rumalus ega lühinägelikkus. Need on raskema haiguse sümptomid. Kas on võimalik, et üksnes näidates alkohoolikule, kuidas joomine tema tervist, suhteid ja majanduslikku turvatunnet kahjustab, jätab ta hirmust nii sünge tuleviku ees joomise maha? Muidugi mitte. Tuleviku rumalat ohvrikstoomist sisemise valu ajutiseks leevenduseks ei ajenda lollus. Nii et võid talle epistleid maksa kahjustamise kohta lugeda nii palju, kui tahad, ja võib-olla ta ütleb: «Jah, sul on õigus,» ning tõmbab joomist mõneks nädalaks tagasi või annab igati heade kavatsustega lubaduse vähem juua. Kuid tegelikult ei muutu midagi. Kuidas küll see stsenaarium sarnaneb kliimakõnelustega! Me lepime kokku, et tõmbame tagasi – ja lepime samal ajal kokku eirata sotsiaalseid ja majanduslikke tingimusi, mis muudavad tagasitõmbamise võimatuks. Süsinikdioksiidi heitkogused kasvavad jätkuvalt ka pärast ligemale 30 aastat kestnud kliimakõnelusi ja kokkuleppeid. See muster ulatub kliimaküsimustest kaugemale. Liigid hävivad edasi, nahkhiirekolooniad ja mesilastarud tõmbuvad koomale, metsad taanduvad, korallrifid pleegivad ning elevandid ja vaalad surevad. Keegi ei taha elada viljatul või sureval planeedil ja ometi oleme justkui sõltlastena võimetud kurssi muutma.

Nagu paljud klišeed, nii sisaldab ka «meie sõltuvus fossiilkütustest» kadumaläinud tõde. Harilikult kuulen seda fraasi öelduna hukkamõistu või vastikust väljendaval toonil (mis reedab sedasama empaatiapuudust, mis on probleemi üks osa). Aga kui võtta sõltuvuse metafoori tõsiselt, siis uurime järgmisena, mis seda sõltuvust juhib.

Mõni vasakpoolne ütleb, et kapitalism. Kuid Nõukogude Liit tekitas samamoodi ränki keskkonnakahjustusi, pealegi asuvad kapitalismi enese (nagu ka kommunismi) juured põhjapanevamates uskumussüsteemides, mis jäävad suuresti meie teadlikkuse pealispinna alla. Just need kavatsen ma selles raamatus välja kaevata, lootuses tuletada neist ökoloogilise tervenemise juhtnööre ja strateegiaid. Ma kirjeldan, kuidas paljud kliimamuutusega võitlemise või keskkonna päästmise püüded põhinevad samadel eeldustel, mis meid hävingu poole juhivad. Ma tuvastan põhiprobleemid selles, mida nimetan kliimamuutuse Standardnarratiiviks, ja näitan, kuidas probleemi sõnastus on osa probleemist. Ma selgitan, kuidas sellest narratiivist lähtuvate lahendustega kaasneb oht muuta asju hullemaks. Kui labürint on niiviisi nähtavale toodud, uurin pimedaid läbikäike ja salauksi, mida valitsev diskursus eirab, kuid millele alternatiivne Maailma Lugu heidab valgust.

Mitte väärad ideed ei vii sõltuvuse tekkeni. Sõltuvus tekib rahuldamata põhivajaduste korral. Toidusõltlane ei tunne tegelikult nälga toidu järele. Alkohoolik püüab end lihtsalt mõnd aega hästi tunda. Mängur igatseb vabanemist majanduslikust ja psühholoogilisest kitsikusest. Pornosõltlase tõeline soov on lähedus ja tunnustus. Need (võib-olla triviaalsed) näited annavad vähemalt edasi üldpõhimõtet: iha tuleneb rahuldamata vajadustest. Kui iha tegelik objekt ei ole saadaval, suunatakse iha ümber kõige ligipääsetavamale aseainele. Mis on see fossiilkütustest sõltumise taga olev rahuldamata vajadus?

Sõltuvuseteoorias tuntakse sõltuvuse ülekande mõistet: kui jätta sõltlane jõuga oma sõltuvuse objektist ilma, kannab ta sõltuvuse üle millelegi muule. Bariaatrilise operatsiooni läbiteinu, kes ei saa enam ülearu süüa, võib hakata selle asemel jooma või hasartmänge mängima. Ülesöömine, joomine ja hasartmängud on sügavama haava sümptomid. Mina väidan, et praegune keskkonnakaitsjate fossiilkütustega seotud kinnisidee on samamoodi liiga kitsas. On mõeldav leida mõni teine kütuseallikas ja säilitada sõltuvus maailma kurnavast majandus- ja tootmissüsteemist.

Mida me suuremat, kiiremat ja enamat nõueldes tegelikult otsime? Hilisemad peatükid energiast ja põllumajandusest annavad selgelt mõista, et inimkonna probleemid ei võrsu mingist kvantitatiivsest puudusest – näiteks nälg on peaaegu alati ebaõige jaotamise tagajärg. Me püüame rahuldada kasvu abil teisi vajadusi, mida kasv kunagi rahuldada ei suuda, sest need vajadused on põhiolemuselt kvalitatiivsed. Inimeste põhisoove seotuse, kogukonna, ilu, pühaduse ja läheduse järele rahuldatakse kunstlike aseainetega, mis seda igatsust ajutiselt tuimastavad, kuid lõppkokkuvõttes suurendavad. Meie kollektiivsete sõltuvuste ajendiks on ilmaoleku trauma. Ökoloogiline tervenemine nõuab seetõttu ühiskonnalt, et vaataksime selle tarbimissümptomite taha ja orienteeruksime ümber kvalitatiivsele arengule. See nõuab märkimisväärset ümberprogrammeerimist, kuna meie juhtnarratiivid, majanduslikest kuni teaduslikeni, kehastavad kvantitatiivset mõtlemist.

Ökoloogiline lagunemine on vaid üks initsiatsioonikatsumuse tahke, mis sunnib tsivilisatsiooni omaks võtma uut lugu, järgmist mütoloogiat. Mütoloogia all pean ma silmas narratiive, millest koome oma arusaama, kes me oleme, mis on päris, mis on võimalik, miks me oleme siin, kuidas toimub muutus, mis on tähtis, kuidas oma elu elada, kuidas maailm muutus selliseks, nagu see on, ja mis peaks edasi saama. Ökoloogilise seisundi halvenemine on viimastel sajanditel (ja mingil määral viimastel aastatuhandetel) domineerinud mütoloogia – mida kutsun Lahusolu Looks – vältimatu tagajärg. Einsteini parafraseerides ei saa seda selle mütoloogia sees olles kõrvale juhtida.

Lahusolu Loo tuumaks on eraldiseisev mina teiste maailmas. Kuna mina olen teist lahus, ei pruugi teie heaolu mõjutada minu oma. Tegelikult, objektiivsesse välismaailma kantuna tähendab rohkem asju teile vähem asju minule, loomulikult oleme seejärel üksteise konkurendid. Kui mina suudan võistluse võita ja teie üle valitseda, läheb minul paremini ja teil halvemini. Sama kehtib inimkonna kohta üldiselt loodusega silmitsi olles. Mida rohkem me suudame looduse ebaisikulisi jõude kontrollida, seda paremini meil läheb. Mida rohkem intelligentsust suudame juhuslikule, sihitule universumile peale suruda, seda parem on maailm. Meie saatus on seega tõusta looduse algsetest piiridest kõrgemale, saada selle isandateks ja peremeesteks. Selle loo järgi on universum vaid aatomid ja tühjus, millel pole ainsatki mina-omadust, mida meie inimestena kogeme: intelligentsust, eesmärki, tundlikkust, toimevõimet ja teadvust. Seega on meie ülesanne tuua need omadused universumi surnud ehituskividesse, selle üldosakestesse ja ebaisikulistesse jõududesse, vajutada eluta maailmale inimese intelligentsuse jäljend.

Lahusolu Lugu kandub kajana läbi kõigi kaasaja maailma institutsioonide. Oma teistes raamatutes olen kirjeldanud, kuidas see on raha, õiguse, meditsiini, teaduse, tehnoloogia, hariduse jne alus ning kuidas need institutsioonid võiksid areneda teistsuguse loo mõju all.

Selle raamatu siht on ka kirjeldada ja loodetavasti kiirendada uuele (ja paljuski iidsele) loole üleminekut, koos konkreetse viitega kliimamuutusele ja keskkonnakriisile üldiselt. Nihe mütoloogias on enamat kui tunnetuslik nihe. Raamatus ma väidan, et välised muutused, millega me silmitsi seisame, on palju sügavamad kui pelgalt industriaalühiskonna null-süsinikusisaldusega kütusevarule ümberlülitamine. Majandus ja poliitiline süsteem peavad kõigis ühiskonna aspektides saavutama kooskõla uue looga.

Mulle meeldib kasutada selle uue loo nimetamisel Thich Nhat Hanhi terminit «ühendolemine». Ehkki sel sõnal on budistlikud tähendusvarjundid, ei pea ma end budistiks ja samuti ei pea lugeja võtma omaks budismi, et hinnata taipamisi, mida see mõiste võimaldab.

Ühendolemine ei lähe nii kaugele, et öelda: «Me kõik oleme üks,» kuid see õgvendab diskreetse, lahusoleva mina jäiku piire ütlemaks, et eksistents sõltub suhetest. See, kes olen mina, sõltub sellest, kes olete teie. Maailm on osa minust, just nagu mina olen osa maailmast. Mis juhtub maailmaga, juhtub mingil moel minuga. Kultuurikliima või poliitilise kliima seisund mõjutab geokliima seisukorda. Kui üks asi muutub, peab muutuma kõik muugi. Mina-omadused (tundlikkus, toimevõime, eesmärk, olemise kogemus) ei piirdu ainult inimestega. Ja meie tegude tagajärjed tulevad paratamatult tagasi meid mõjutama.

Et midagi saaks muutuda, peab ühendolemine olema enamat kui filosoofiline mõiste. See peab olema nägemisviis, olemisviis, strateegiline põhimõte ja ennekõike tunnetatud tegelikkus. Filosoofilised väited üksi ei saavuta seda rohkem, kui üleskutsed ettevaatlikkusele ja mõistusele suudavad lahendada ökoloogilist kriisi.

Kui taastame sisemise ökosüsteemi, oma tundmis- ja armastamisvõime täiuse, ainult siis on lootust taastada välist ökosüsteemi. Iga tervenemise tasand kulgeb kiirelt, nii nagu iga väljasuremise vorm peegeldab ülejäänut. See ei tähenda, et loobume välisest aktivismist sisemise kasvatamise kasuks. See tähendab, et armastus ja empaatia on Ühendolemise Loo tunnetatud mõõtmed ja ilma nende juhatuseta ei suuda me sellest loost lähtuvalt efektiivselt tegutseda ega seda tõeliselt teenida. Need on see laul, mis juhib meid labürindist välja. Nende juhiste järgimiseks peame taastama oma võime kuulata, mida trauma ja ideoloogia on tuimastanud ja piiranud väga ahta ribalaiusega.