Kas on asjaolusid, mis lubavad meil oma õnne nimel teise inimese ohverdada?

Mario Pulveri «Lokomotiiv» märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistlusel. Foto: Kris Moor

Loe katkendit peagi ilmuvast Mario Pulveri romaanist «Lokomotiiv».

Kui üks noor mees oma tüdruku maha jätab, võib suhte lõpetamist õigustada mitut moodi. Võib mõelda, et liiklusõnnetusse sattudes käis noorukil surm silme eest läbi ja see seadis elu uude valgusesse. Võib öelda, et meenus lapsepõlv ja see, mis päriselt oluline. Aga üks on selge – mis ühele toob vabanemise, toob teisele valu ja kannatusi.

Kas on asjaolusid, mis lubavad meil oma õnne nimel teise inimese ohverdada? Mõtted hargnevad nagu raudteerööpad, need viivad meid Kiviõlisse ja Tartusse, aegadesse enne ja pärast teist maailmasõda. Mööda vilksatavad pildid elusaatustest, millest mõned ristuvad küüditamisjärgsel päeval raudteel, kui vagunid on asunud Siberi-teele. Kelle elu katkeb, kelle oma edasi kulgeb ja mis on ühe surma hind võrreldes teisega?

Seni tõlkija ja luuletajana silma paistnud Mario Pulver on uus hääl Eesti kirjanduses. Temas saavad kokku traditsioonilise jutuvestja võime haarata lugeja loo lummusesse ning kaasaegne otsiv vaim, kes mängib vormivõtetega ja otsib uusi lahendusi. Mario on varem avaldanud kaks luulekogu. Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistluse žürii tunnustas «Lokomotiivi» äramärkimisega.

Mario Pulver, «Lokomotiiv». Foto: Raamat

***

Poisike vahib tekiääre alt, silmad hirmust pärani. Korstna taga algab pime nurk, kust viib trepp alla esimesele korrusele.

Vahel see nagiseb.

Seinakappide taga on kogu viilkatuse alumist äärt hõlmav panipaik. See on kottpime ja seal on väga vanu asju. Selle uks on kinni lükatud, aga mitte lukus. Uks jääb korstna taha, pimedasse nurka.

Tee alla vanaema juurde viib läbi pimeda nurga.

Poisike klammerdub teki külge. Vahel kisub ta selle üle pea, aga see on veel hullem. Ta ei näe, mis on teisel pool tekki. Ta kahtlustab, et kui ta teki alla laseb, seisavad voodi ümber tumedad kogud.

Ta laseb teki alla. Tuba on pime ja tühi. Õunapuukondid õõtsuvad akna taga. Kõik on vaikne, seepärast on kuulda igat naksumist.

Ainus, mis aitab, on rongilõgin. Aeg-ajalt mööduvad aia taga raudteel suured, pikad kaubarongid. See äge müra summutab kõik muud helid ja uinutab magama. Ja iga kord, kui see kaob jaama poole, jääb temast maha järk-järgult hääbuv tuduh-tuduhh-tuduh-tuduhh.

Just niimoodi: esimene lõpp rõhuta, siis rõhuga. Järjest vaiksemalt. Nagu lahkuks keegi armas ja kallis. Eemalduks voodi juurest, olles viimast korda veel paitanud. Kõnniks selg ees minema, sosistades: «Tuduh-tuduhh, tuduh-tuduhh, kullake.» See on viimane heli enne pimedust.

Kui poiss kuuleb päeval kaugusest huilgamist ja müdinat, jookseb ta ummisjalu aiani, kergitab väravalippi ja posti koos hoidvat traatrõngast ning lidub raudtee juurde.

Niipea kui viimane vagun on möödunud ja teeb veel tuduh, tuduhh, tuduh, tuduhh, jookseb poiss rööbastele.

Ta paneb kõrva soojale metallile. Tume kogu eemaldub sirgjooneliselt, veidi õõtsutades. Poisi blondid lokid sahisevad tuules.

Rööbas tiniseb ja laulab nii kõrgelt, et see on peenem kui vile.

Peopesaga mööda metalli silitada on sama tunne kui paitada nuga, mille ta on vanaisa elektrikäial kuumaks teritanud. Tal on seda nuga vaja, et indiaanlase kombel varitseda. Ta hiilib tumeroheliste kasvude, lehtede ja väätide vahel nii vaikselt kui võimalik. Tardub. Nihkub vaevumärgatavalt edasi.

Vanaema tatsab mööda aeda ringi, käes kastekann või voolik.

Ta ei näe midagi, ehkki tal on prillid ees.

Poiss luurab teda ja on valmis skalpeerima niipea, kui ohver on pahaaimamatult jõudnud löögiulatusse. Ent mitte päris tapma. Ta kardab surnuid.

Tiigi tänava koduõues on ta tundnud surma lõhna. Naabermaja kuuride taga, paksude naadipuhmaste vahel, lebas surnud kass. See haises läägelt ja rammusalt. Kassi hambad olid irevil. See oli hoopis teistsugune surm kui seni nähtud lind, kelle poiss vanaema aeda puukarbi sees maha mattis. Lind ei haisenud. Ta nägi välja üsna samasugune nagu muidu, ainult silmade asemel olid augud.

Kui poiss karbi nädala pärast üles kaevas, ei haisenud lind ikka veel. Ainult lõgises imelikult, kui poiss karpi raputas.

Kassi surmalõhn oli liiga tugev, see rikkus surma ära. Paratamatult tuli hakata mõtlema, kas ülejäänud haisevad samamoodi. Kui inimene oli kirstu sees, võis ka seal olla magushapu, tugev lehk.

See asjaolu, et inimene oli surnud, polnud eriti tähtis. Peaasi, et ta ei haisenud. Surm ei olnud muud kui see, et sa seiskusid. Tardusid. Jäid jõllitama tühja punkti. Kui poiss astus peale sipelgale, tõmbus see aeglaselt kägarasse ja jäi liikumatuks. See oligi surm.

Naasmine looteasendisse. Lähtestamine. Elusolend alustas kusagilt punktist ja jõudis lõpuks ringiga tagasi algpunkti. Nagu mudelrong, mis sahistas vaikselt mööda ovaalset või piklikku, ümarat või kaheksakujulist rada, ent jõudis alati vältimatult samasse kohta tagasi. Poisile meeldis lasta rong teele ja oodata samas kohas, pea plastmassist rööbastel. Ta oli võimeline pidama vastu viimase hetkeni, kuni sirisev rong peaaegu vastu ninajuurt põrutas. Alles siis viskus poiss eest ära ja vedur surises pahaselt mööda.