Kuidas üks orbudekodu kontoriroti elama õpetab
/nginx/o/2022/06/14/14624821t1h964c.jpg)
TJ Klune'i «Maja taevasinise mere ääres» õrritas mind Instagramis ja mujal sotsiaalmeedias juba tükk aega. See imeline kaanepilt kohe kutsub lugema. See oli nii meeldiv üllatus, et Rahva Raamatu kirjastus teose välja andis. Olen harjunud, et raamatud, mis mu tähelepanu püüavad, eesti keelde ei jõua, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Linus Baker on 40-aastane mees, kelle elu on väga üksluine. Iga päev kulgeb mööda ühetaolist rada - koju ununenud vihmavari, masendav kontoritöö, ebamugav vestlus naabriga. kassi seltsis veedetud õhtu. Härra Baker on väike mutrike suures ettevõttes Maagiliste Noorte Hoolekandeosakonnas ehk menetleb orbudekodusid. Tema ettekannetest sõltub, kas huviorbiiti sattunud asutus saab tegevust jätkata või see suletakse. Mees on seda ametit pidanud peaaegu 20 aastat, püüdlemata karjääriredelil ülesse. Staaži tõttu usaldatakse talle ülesanne külastada üht salajast orbudekodu ja anda hinnang seal elavatele kuuele lapsele ja nende hooldajale Arthur Parnassusele.
Kui «Maja taevasinise mere ääres» oleks film, siis algusstseenid oleks hallides toonides, sest just selline on Linus Bakeri elu. Kuigi töö Maagiliste Noorte Hoolekandeosakonnas kõlab huvitavalt, on see suures osas igav kontoritöö. Mõned detailid, nagu hiirematt ja päevalilled, paistaks siiski üksikute laikudena ümbritsevast eredalt välja. Rongisõidul hall filter kaob, äkki on kõik silmipimestavalt värviline. Kui sinine on ookean!
Enamiku loost polnud mul aimugi, kuhu see kõik välja jõuab. Ei olnud nagu üht kindlat eesmärki, mille poole tegevus oleks pürginud. Raamat kulgeb rahulikus tempos, ilma suurte konfliktideta. Süžee asemel on olulised tegelased, kellest igaüht tahaks lähemalt tundma õppida. Lapsed on kõik väga erinevad, aga ühtmoodi armastusväärsed. Minu lemmikud olid Theodore ja Chauncey. Maagilisele loole kohaselt on selles ka veidi kentsakas ja salapärane isafiguur. Arthur Parnassusega tutvudes meenusid kohe Dumbledore, Pan Kleks ja Jupiter North.
Minu hinnangul võib seda vabalt lasteraamatuks nimetada. Selles ei olnud midagi hirmsat või tabu, et laps ei tohiks lugeda. Kindlasti leidub inimesi, kes ei taha oma maimukestele anda raamatut, kus on geisuhe, aga "Maja taevasinise mere ääres" ei lasku kuhugi detailidesse, lihtsalt kaks inimest armastavad üksteist. Kõik tõsisemad teemad on raamatus rohke positiivsusega üle kallatud. Kui lõpuks siiski tuleb konflikt, siis lahenes ka see väga lihtsalt, mis mulle väga ei meeldinud. Ma ei ütle, et täiskasvanute raamatud peaksid ülearu tõsised olema, aga oleksin eeldanud, et probleemidega tegeletakse tõsisemalt. See on raamat, kus armastus kõik võidab. Ahjaa, nalja saab ka.
«Maja taevasinise mere ääres» võlu peitubki selles, kuidas ühest küljest lihtne ja armas muinaslugu peegeldab päris maailma. See andis imeliselt edasi tundmatuse kartmist ja seda, mida tähendab olla teistest erinev. Nii palju lihtsaid elutõdesid sai kaetud. Olin lausa kade, kuidas raamatus kõik tegelased kogu aeg õiget asja oskasid öelda. Mul on küll tihti nii, et jään hiljem mingit vestlust peas ketrama ja leian ideaalse asja, mida oleksin tahtnud öelda, aga sel konkreetsel momendil ajasin mingit jama suust välja. Tsitaate välja kirjutama see mind küll ei kutsunud, selleks oli öeldu mu arvates liiga lihtne.
Soovitan, kui sulle meeldivad üdini positiivsed raamatud, kus lugu rullub lahti tegelaste abil!