Valik kõnekäände, kuidas kellelegi öelda, et ta ei ole väga tark

Asta Õim. Foto: Alar Madisson/Eesti Kirjandusmuuseum

Eesti keeles on mitmeid võimalusi, kuidas kellelegi öelda, et ta ei ole väga tark. Õnneks ei pea neid ütlemisi enam ise välja nuputama, sest ilmunud on «Eesti kõnekäänud III», kuhu Asta Õim on kõik kõnekäänud kokku kogunud. Siin on vaid väike valik kõnekäände, millega saab mõista anda, et kellegi pea on tühi. Rikasta oma sõnavara!

Tarkus vahib katkisest käisest välja.

Pole veel Tartus käinud.

Ajud ära keedetud.

Ei ole hakanud loll, on loodud loll.

Ei oska varsa ja vasika vahelgi vahet teha.

Ei tea muud lindu kui konna.

Ei tea pooli pudrunõusid.

Isegi päike ei paista ta peale.

Ei tea sest nii palju kui kana kirjast.

Kolu kõmiseb.

Kondile kui härg, mõistusele vähem kui mesilane.

Peab kooliraha tagasi maksma.

Kui lakkumata vasikas.

Kui venelase viltsaabas.

Loll kui laadapull.

Lollus vahib otsa eest välja.

Minu perses on rohkem tarkust kui sinu peas.

Loll kui pime öö.

Nii loll, et ei haise ka.

Pea sellepärast otsas, et rätik paremini kaelas seisaks.

Pikk kui latt, loll kui tatt.

Rumal kui köstri vasikas.

Rumal pea ja palju vaeva.

Rumal nagu Vene jumal.

Tark kui sandi kark.

Tark tagant otsast.

Tinti joonud.

Kas mõni niisugune veel sinna jäi, kust sina ära tuled?

Küll on naljakas, kui laps on lollakas.

Jahupea.

Käbinärija.

Joru-Juhkam.

Tobujuss.

See loll, kellega teisi lolle metsa veetakse.

Isa oli linnapea, poeg tainapea.

Nagu enneaegne.