RIDADE VAHEL ⟩ Mario Pulver: olen Tartu Linnaraamatukogu püsiklient, kui mitte juba kuldklient

Mario Pulver. Foto: Erakogu

Postimehe kirjastuse kuu raamatu «Lokomotiiv» autor Mario Pulver on kirjanik ja tõlkija. Ta üritas esimest korda kirjutada romaani 13-aastaselt, aga pärast paarikümmet lehekülge sai võhm otsa. Teist korda üritas ta 23-aastaselt ja see teos püsib targu sahtlipõhjas. Kolmas katse toimus 35-aastaselt ja ei õnnestunud ikka veel. Alles pärast seda, kui ta pühendus endast paremate kirjanike lugemisele, läksid asjad roosilisemaks ja neljas katse sai juba romaanivõistlusel heakskiidu.

Praegu loen ...

Korraga on pooleli nii Arnold Toynbee «Uurimus ajaloost» kui Thomas Bernhardi «Hukkasaaja». See pole päris tavaline valik ja on nii-öelda huupi riiulist võetud. Mul on nimelt üldiselt perioodid, kus loen järjest ühe autori teoseid, näiteks Salman Rushdielt, Ismail Kadarelt jne. Just lõppes Olga Tokarczuki periood ja varsti algab ilmselt midagi muud. Kõige pikem on olnud Julian Barnesi periood, mis sai läbi seepärast, et Barnes pole vahepeal midagi uut välja andnud. Aga «The Man in the Red Coat» oli ka hõrk elamus, mis toidab kaua.

Lemmikkoht lugemiseks ...

Ergonoomilises mõttes jääb ületamatuks õigesti paika nihkunud kott-tool. Aga ennekõike on tähtsateks tingimusteks vaikus ja tühi ruum. Ka vaikselt omaette ohkav ja nihelev koer ei lase keskenduda.

Minu esimene raamatumälestus

Kiviõlis langeb õhtuvalgus läbi tüllkardina vanaema-vanaisa majas trepile, mis viib üles magamistuppa. Ma istun seal ja vaatan, kuidas õunapuuokste varjud liiguvad lastele mõeldud kogumiku lehtedel. Seal on luuletused punalipust ja heast Leninist, kes silitab me päid. Mul on nii turvaline ja õdus olla – maailm on väike ja varjuküllane ja soe.

Meeldejäävaim kogemus raamatuga

Mõne aasta eest võitis Bookeri preemia George Saundersi «Lincoln kaalukojas». Ma ei teadnud, et on võimalik kirjutada ka niimoodi – ainult repliikidena, nagu näidendis. See on imeliselt hea raamat ja raputas mu ettekujutust romaanist päris põhjalikult.

Raamatupood või raamatukogu?

Ehkki mu lapsepõlvekodu seinu katsid peamiselt raamaturiiulid, olen mariekondolikult hakanud eelistama eluviisi, kus meie kodus on Üks Riiul. Sinna mahub teatud kogus teoseid, mis peavad oma koha välja teenima. Kui osta uus raamat, asendab see kedagi riiulis. Seepärast olen ma Tartu Linnaraamatukogu püsiklient, kui mitte juba kuldklient. Usun, et neil on seal märksa parem valik kui ma iial suudaks koju koguda. Pealegi, laenutuse puhul saab rahuliku südamega pooleli jätta, kui üldse ei maitse.

Minu lemmikžanr ...

Oli aeg, kus ma lugesin ainult ajalugu, filosoofiat ja luulet. See oli seesama periood, kus ma ka kirjutasin luulet. Nüüd olen aastaid lugenud peamiselt nii-nimetatud ilukirjandust. Luulet praegu ei kirjuta. Ilmselt on siin mingi seos. Kui mõelda, kellelt olen saanud suurimaid elamusi, meenuvad ennekõike Julian Barnes, Bohumil Hrabal ja Andrew Miller. Aga neid nimesid on nii palju...

Paber või digi?

Paber, paber, paber. Olen lugenud ekraanilt, aga see ei mõju raamatu lugemisena.

Halb raamatuharjumus?

Kunagi oli mul see halb harjumus, et ma laenutasin ja proovisin alla suruda neid raamatuid, «mida peaks haritud inimene olema lugenud». Kui ma pärast aastatepikkust vaevlemist taipasin, et ma ei pea olema haritud ega sundima endale peale neid teoseid, läks tuju palju paremaks. Nüüd on ainsaks halvaks harjumuseks komme võtta korraga öökapile 3-4 raamatut ja lugeda neid ühe õhtu jooksul ampsukaupa edasi.

«Ridade vahel» on Postimehe kirjastuse blogi mikrorubriik, milles saab lugeda raamatusõprade hingeelu.