On olemas kahte sorti perekondi: need, millesse me sünnime, ja need, mille me ise endile loome

Äsja ilmus eesti keeles Chris Whitakeri romaan «Me algame lõpust», mis võitis Kuldse Pistoda ehk kuulutati 2021. aasta parimaks Suurbritannias ilmunud krimi- ja põnevusromaaniks. 

Chris Whitaker on kirjutanud erakordse romaani inimestest, kes väärivad palju enamat sellest, mida elul on neile anda. See lugu on mõnikord südantlõhestav, aeg-ajalt naljakas, kuid läbinisti lootusrikkas. Eelkõige aga on see jutustus inimese hinge sitkusest ja sellest, kuidas lõppude lõpuks jääb võitjaks armastus kõigis selle vormides.

Chris Whitaker, «Me algame lõpust». Foto: Raamat

Walk pole kunagi lahkunud sünnilinnast California rannikul. Temast võib ju olla saanud politseiülem, kuid sellele vaatamata püüab ta ikka veel üle saada vanast haavast. Mitukümmend aastat tagasi mõisteti Walki parim sõber Vincent King just tema tunnistuse tõttu vanglasse. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, lastakse Vincent vabaks.

Duchess on 13-aastane hakkaja tüdruk, kes on kuulutanud enese lindpriiks. Tema ema Star kasvas üles koos Walki ja Vincentiga. Walk püüab kõigest hingest oma sõpru kaitsta, kuid Star ja Vincent näivad aina enam libisevat enesehävituse teele. Star on alati põlenud heleda leegiga, kuid viimasel ajal on hakanud tema säde tuhmuma ning Duchess on see, kes peab hoolitsema nii ema kui ka 5-aastase väikevenna eest.

«Me algame lõpust» näitab, kuidas kättemaks ja õiglus võivad sageli olla väga erinevad. Ja mõnikord võib õige käitumine olla vale. See on lugu heast ja kurjast ning sellest, kuidas elu elatakse kusagil nende kahe vahepeal.

Loe raamatust katkendit!

***

Walk vaatas ringi ja nägi Dickie Darke’i, kes vaatas toimuvat osavõtmatult pealt. Ta seisis seal nagu hiiglane, peaaegu seitse jalga pikk. Darke tegeles kinnisvaraga, tal oli mitu maja Cape Havenis ja ööklubi Cabrillo maantee ääres, sedasorti urgas, kus üleaisalöömine läks sulle maksma kümme dollarit ja killukese voorusest.

Nad seisid seal veel tund aega, Walki jalad olid juba väsinud, kui veranda viimaks järele andis. Pealtvaatajad surusid endas alla soovi plaksutada, seejärel pöörasid ringi ja suundusid koju, et liha grillida ja õlut juua ning teha üles lõkked, mille kuma valgustas Walki õhtust patrullkäiku. Nad kõmpisid üle kiltkivi, pika halli rinnatise, mis oli ilma mördita laotud, aga püsis kindlalt. Selja taha jäi soovipuu, hiiglasuur tamm, mis oli oma oksad nii kaugele laiali sirutanud, et neid tuli toestada. Vana Cape Haven andis endast parima, et endiseks jääda.

Walk oli kunagi koos Vincent Kingiga selle puu otsa roninud, nii ammusel ajal, et ka see läks vaevu arvesse. Ta toetas väriseva käe relvale puhkama ja pistis teise vöö vahele. Tal oli lips kaelas, krae kõvaks tärgeldatud, kingad läikima viksitud. Mõned imetlesid ja teised haletsesid viisi, kuidas ta oli selle paiga omaks võtnud. Walker, kapten laevas, mis mitte kunagi sadamast ei lahkunud.

Ta märkas tüdrukut, kes liikus rahvahulgale vastupidises suunas, käe otsas vennake, kes nägi vaeva, et õega sammu pidada.

Duchess ja Robin, Radley lapsed.

Ta läks neile poolele teele vastu, sest ta teadis nende kohta kõike, mida üldse teada oli.

Poiss oli viiene ja nuttis hääletuid pisaraid, tüdruk oli äsja kolmeteistaastaseks saanud ega nutnud mitte kunagi.

«Teie ema,» ütles Walk ja see ei olnud küsimus, vaid nii traagilise fakti nentimine, et tüdruk isegi ei noogutanud, vaid lihtsalt pööras ümber ja näitas teed.

Nad kõndisid läbi hämarduvate tänavate, valgeks värvitud lippaedade ja nõiduslike tänavalaternate vaikelu. Pea kohal tõusis taevasse kuu, mis juhtis ja pilkas, just nagu viimased kolmkümmend aastat. Mööda suursugustest elumajadest, mille klaas ja teras trotsisid loodust ning hingematvalt kaunist vaadet.

Edasi mööda Genesee tänavat, kus Walk elas ikka veel oma vanemate vanas majas. Sealt Ivy Ranchi teele, kus ilmus nähtavale Radleyde kodu. Koorunud värviga luugid, tagurpidi pööratud jalgratas, mahavõetud ratas selle kõrval vedelemas. Cape Havenis torkas vähemgi kõrvalekalle täiuslikkusest silma nagu must plekk lumivalgel laudlinal.

Walk jättis lapsed sinnapaika ja jooksis mööda rada maja juurde, seest ei paistnud mingit valgust peale televiisori vilkumise. Selja taga nägi ta Robinit, kes ikka veel nuttis, ja Duchessi, kes jälgis teda karmil ja halastamatul ilmel.

Ta leidis Stari diivanilt, pudel kõrval, kuid seekord mitte ühtegi tabletti, üks king jalas ja teine jalg paljas, väikesed varbad, lakitud küüned.

«Star.» Ta laskus põlvili ja patsutas naise põske. «Star, ärka nüüd üles.» Ta rääkis rahulikul toonil, sest lapsed seisid ukse peal; Duchess hoidis kätt venna ümber, poiss oli nii raskelt õe najale vajunud, nagu ta enda väikeses kehas poleks enam luid, mis teda püsti hoiaksid.

Walk käskis tüdrukul helistada 911.

«Juba helistasin.»

Mees lükkas pöialdega Stari laud lahti, kuid nägi ainult silmavalgeid.

«Kas ta saab terveks?» Poisi hääl.

Walk heitis pilgu tema poole, lootes kuulda sireene, ja kissitas loojangukuma peale silmi.

«Kas te saaksite minna ja vaadata, ega nad juba ei tule?»

Duchess mõistis teda ja viis Robini õue.

Star hakkas vappuma, oksendas veidike ja vappus veel, nagu Jumal või Surm hoiaks tema hinge kinni ja ta püüaks seda vabaks väänata. Walk oli olnud kannatlik, Sissy Radley ja Vincent Kingi loost olid möödunud kolm aastakümmet, aga Star jahus endiselt eternismist, mineviku ja oleviku põrkumisest, jõust, mis väärab tulevikku, ilma et see kunagi õigele rajale tagasi jõuaks.

Duchess otsustas sõita koos emaga. Robini pidi Walk järele tooma.

Tüdruk jälgis parameediku tegutsemist. Mees ei üritanud naeratada ja Duchess oli selle eest tänulik. Parameedik oli kiilanev ja higine ning võib-olla oli ta väsinud nende inimeste päästmisest, kes ise püüdsid nii järjekindlalt surra.

Nad jäid veel mõneks ajaks maja ette ja avatud uksest paistis Walk, kohal nagu alati, käsi Robini õlal. Robinil oli seda praegu vaja, lohutust täiskasvanu juuresolekust, turvatunnet.

Teisel pool teed liikusid kardinad, mille taga olevad varjud toimuva vaikides hukka mõistsid. Ja siis nägi ta tänava otsas oma koolikaaslasi, kes sõtkusid ägedalt rattapedaale, ise näost punased. Väikelinnas, kus ajalehtede esikülgedele jõudsid sageli linnaplaneerimise küsimused, liikusid uudised kiiresti.

Kaks poissi jäid patrullauto lähedal seisma ja lasid oma jalgratastel ümber kukkuda. Pikem neist, hingetu, üks juuksesalk laubale kleepunud, astus aeglaselt kiirabiauto poole.

«Kas ta on surnud?»

Duchess ajas lõua ette ja vaatas poisile pika pilguga otsa. «Käi perse.»

Mootor hakkas mürisema ja uks mürtsatas kinni. Piimklaas muutis kogu maailma matiks.

Autod laskusid mööda käänulist teed kurve võttes künkast alla, selja taga Vaikne ookean, mille veepinda lõhestasid kivid nagu uppujate pead.

Duchess silmitses oma kodutänavat lõpuni välja, kuni neid võtsid vastu Pensacola kõrgele küünitavad puud, oksad justkui käed, kokku pandud palves tüdruku ja tema venna ning selle tragöödia eest, mis sai alguse ammu enne seda, kui kumbki neist sündis.

Öö põimus teiste samataolistega ühte ja nad kõik neelasid Duchessi nii täielikult endasse, et too polnud kindel, kas ta enam kunagi päeva näeb, vähemasti mitte sel viisil nagu teised lapsed. Haiglaks oli Vancour Hill ja Duchessile oli see liigagi hästi tuttav. Kui ema ära viidi, seisis ta poleeritud põrandal, mis peegeldas lambivalgust, pilk uksel, kuni Walk Robini sisse juhatas. Tüdruk läks ja võttis vennal käest kinni, seejärel viis ta lifti juurde, millega nad teisele korrusele sõitsid. Pereliikmete ooteruum oli hämaralt valgustatud, ta lükkas kaks tugitooli kokku. Ooteruumist üle koridori asus ladu, Duchess võttis sealt mõned pehmed tekid ja tegi tugitoolidele magamisaseme. Robin seisis kohmetult, väsimus hakkas tema üle võimust võtma, silmade ümber olid tontlikud tumedad rõngad.

«On sul pissile vaja?»

Noogutus.

Duchess juhatas poisi tualettruumi, ootas paar minutit ja vaatas siis, et vend korralikult käed ära peseks. Ta leidis hambapasta, pigistas seda veidike oma sõrmele ja hõõrus poisi hammastele ja igemetele. Robin sülitas, Duchess tupsutas ta suu kuivaks.

Ta aitas vennal jalanõud ära võtta ja toolide käetugedest üle ronida, poiss puges pessa nagu väike loomake ning Duchess kattis ta tekiga.

Robin vaatas teda tekiserva alt. «Ära jäta mind maha.»

«Mitte iialgi.»

«Kas ema saab terveks?»

«Jah.»

Tüdruk lülitas televiisori välja, ruumis läks pimedaks, evakuatsioonivalgus jättis nad punakasse vinesse, mis oli küllalt hämar, nii et vend magas juba, kui Duchess ukseni jõudis.

Ta seisis steriilses valguses, seljaga ukse poole; ta ei kavatsenud kedagi sisse lasta, kolmandal korrusel asus veel üks pereliikmete ooteruum.

Tunni aja pärast ilmus Walk jälle välja, haigutades, nagu tal oleks selleks põhjust. Duchess teadis küll, kuidas Walki päevad kulgevad – sõites mööda Cabrillo maanteed, neid täiuslikke miile Cape Havenist edasi, kus iga silmapilgutusega avanevad justkui postkaartidena paradiislikud vaated, mida inimesed teisest riigi otsast otsima tulevad, seejärel sinna kodud ostavad ja need siis kümneks kuuks aastast tühjaks jätavad.