N, 6.10.2022

DÜSTOOPIAST REAALSUSEKS ⟩ Kas me elamegi nüüd heas uues ilmas?

Eva-Maria Brock
Kas me elamegi nüüd heas uues ilmas?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Aldous Huxley.
Aldous Huxley. Foto: Wikimedia Commons

Viimased aastad on tõstnud pead nähtused, mis on teinud igapäevast utoopilise, kui mitte öelda düstoopilise reaalsuse. Nii heas kui halvas on tekkinud uued normaalsused ja ebanormaalsused, mis on ümber vorminud ka meie ühiskonna. Esmalt tekivad sellega seoses silme ette märksõnad, mis on ka meedias olnud pinnal, nagu pandeemia, kliima, sõda, tarbimine, energiakriis. Ent nende all on ka teemasid, millele me alati esimesena ei mõtle, kuid mis heaolulises ja võimalusterohkes lääneühiskonnas alati varjuna kohal viibivad. Kui ennast igapäeva elust distanseerida ja lugeda tänast nagu kirjandusteost, märkame, et meiegi utoopia on nii mõneski mõttes düstoopilise varjundiga, ilma, et me seda ise alati teadvustaks.

Kirjandus on hea viis distanseerimaks ennast nii oma egost kui ka meid ümbritsevast ja mõjutavast sotsiaalsest konstruktsioonist, ühiskonnast. Selle peegeldamisega vahest kõige otsesemalt tegeleb anti-utoopiline/düstoopiline kirjandus. Düstoopilist kirjandust on palju analüüsitud kui ennustavat või ühiskonda peegeldavat ja kritiseerivat materjali, kus on autor teinud omad järeldused tulevikust reaalse oleviku põhjal. Esimesed kirjandusdüstoopiad ilmusid 20. sajandil. Justkui trotsimaks valgustusaegset positivstlikku meelelaadi ja prognoosides muutuva maailmaga (sealjuures tehnika ja teaduse areng) kaasnevaid probleeme. Nii seadsid 20. sajandi düstoopiaromaanid kahtluse alla nii sotsiaalseid, poliitilisi kui ka kultuurilisi muutusi (Stock 2011: 278). Selliste küsimuste läbikirjutamisel olid düstoopilised fiktsioonid kriitikana samuti väga mõjusad, kuna kaardistasid sotsiaalseid ja kultuurilisi muutusi ning olid ka mõjukad muutmaks lugejate suhtumist ja markeerimaks võimalikke tuleviku ootusi (ibid.). Nüüd mil oleme uues sajandis võime tagasivaatavalt hinnata, kas nende hirmud ka mingil määral tõeks on osutunud.

Läbikukkunud utoopia

Kapitalistlikus heaolulises lääneriigis on minu arvamusel kõige aktuaalsemaks suurdüstoopiaks kujunenud Aldous Huxley ja tema «Hea uus ilm». On möödunud 90 aastat Huxley «Hea uue ilma» ilmumisest, kuid on tunda nagu liiguks meie maailm tõepoolest selle utoopilis-düstoopilise fiktsiooni suunas, mida ta kujutab. Düstoopia on Gregory Clayesi sõnul peamiselt seotud utoopiliste püüdluste läbikukkumisega (2017: 5). Algselt jääb küll mulje, et Huxley ühiskonna süsteem on veatu ja toimiv, kuid teose arenedes avaldub sootuks vastupidine. See on ideaalne ühiskond ainult väliselt, sisu aga on tehislik ja tühi, mis põhjendab ühtlasi antud ühiskonna kui utoopia läbikukkumise. Nii kipuvad «Hea uue ilma» utoopilised ja düstoopilised piirid ühte sulanduma. Ent kõik oleneb lõpuks perspektiivist. Enamus tegelasi antud teoses leiavad, et elavad utoopias. Kes näevad selle maailma düstoopilisust on need, kes saavad ennast sellest maailmast distanseerida. Selleks on näiteks lugeja ja peategelased, kes tunnevad ennast ülejäänud ühiskonnast eraldi ja astuvad duaalsesse suhtesse ülejäänud ühiskonnaga.

Aldous Huxley «Heas uues ilmas» on tegemist globaalse ideaalühiskonnaga, maailmariigiga, mis on tehnoloogiliselt nii arenenud, et inimestel pole puudust, vaesust, haigusi ega vanadust. See on ühiskond kust ei puudu ka nähtused nagu noorusekultus, tarbimismaania, meelelahutussõltuvus, ja alatine rahulolu ühegi negatiivse tundmuseta. Viimase tingib ka legaalne ja rangelt soovituslik droog nimega Soma, millel selle maailma heaolu ka põhineb. Lõbu ja rõõmu pakub ka sealne asjaolu, et kõik kuuluvad kõigile ja emotsionaalseid pikaaegseid sidemeid kellegagi luua ei või. Elu on rajatud range töö ja lõbu vahekorrale. See omakorda tingib sellele, et ei soosita üksinda olemist ega vaikust. Pidevalt peab mängima muusika või tuleb leida endale tegevust või lõbustusi ning olema kellegagi kontaktis.

Nagu näha on Huxley kujutanud ühiskonda, kus näiliselt on tegelikult kõik hästi. Ka meie reaalses elus võime rääkida üleüldiselt siiski heaolust. Olgugi, et on sõda ja hinnad on viimase aastaga taevasse tõusnud, siis ometi on meie lääneriikide keskmine läänlane veel piisavalt «vormis», et tellida koju süüa, käia klubis või minna reisima. Tasuta ühistransport, tasuta arstiabi, tehnoloogilised võimalused lahendamaks kõik oma probleemid e-riigis ja tasuta haridus, annab mõista, et me tõesti oleme jõudnud utoopiasse. See kõik aga eeldab, et oleme osa sotsiaalsest konstruktsioonist, et käime tööl, maksame maksame, ja õpime nominaalajaga. Kui kõrvutada Huxley fiktiivset ja meie aktuaalset maailma, siis kas leiaksime meiegi oma utoopiast düstoopilisi elemente?

Heaolumull

Aldous Huxley "Brave New World" ("Hea uus ilm"), ilmunud 1932.
Aldous Huxley "Brave New World" ("Hea uus ilm"), ilmunud 1932. Foto: Raamat

Üldine rahulolu on üheks keskseks motoks Huxly teoses, mis saavutatakse nii kohustuslike Soma tablettidega, mis pakuvad rõõmu ja rahulolu, kui ka meelelahutuse ja spordiga, mida soositakse ühiskonnal tarbida nii palju kui võimalik kui nad just tööd ei tee. Valitseb tihe töö ja lõbu vahekord, milles tegelasi hoitakse ja kus nad ka ise tahavad olla. Selline, kaheksast viieni töö, jõusaal ja nädalavahetusel pidu, on harilik rütm ka meie igapäevas.

Huxley maailmas on kõigest tehtud meelelahutus, et elanikkonda hoida rahulolu mullis. Selleks on näiteks Feelyd, meie mõistes kino, mis võimaldab haista, tunda, näha kõike nagu oleks vaataja selle sees, kuid mille süžeed on kiired, pealiskaudsed ja põnevuspõhised, loodud pelgalt lõbu pakkumiseks. 3D kino, tegevusele ja efektile orienteeritud filmid ning virtuaalreaalsus prillid on kõik osa meie meelelahutuslikust tänapäevast. Netflix või Amazon varustavad meid pidevalt uue materjaliga või siis vana meeldetuletamisega, et me mõnusast meelt lahustavast mullist ometi välja ei pääseks.

Muusika puhul rõhub Huxley selle sünteetilisusele ja järjepidevale tugevale rütmile, millega võib tänapäevasel lugejal tekkida assotsiatsioon klubimuusikaga. On kirjeldatud kuidas valgusemäng ja vali muusika on suudab tekitada tegelastes ekstaasi, millele annavad toonust ka Soma pillid. Huxley on tabanud ära kuidas sünteetilisus jõuab muusikasse ning meelte rahuldamine, heaolu ja ekstaasis hoidvad riitused on miskit iganädalast.

Pigem osta uus kui et paranda vana

Ent heaolu ei ole pelgalt selleks, et hoida inimesi pidevalt tegevuses ja heaolumullis, vaid ka selleks, et olla pidevas tootmis-tarbimissuhtes. Inimene peab olema kasulik 24/7, kui ta ei tee tööd ja ei tooda, siis peab ta tarbima. Selleks logelemine ja üksi olemine ei ole soositud. Selline tarbimiskultuur on aktuaalne teema nii meie igapäevas kui ka Huxley teoses. Nii on üheks ideoloogiliseks motoks seal «uus on parem kui parandus». See väga materialistlik suhtumine käib nii riiete, asjade kui ka suhete kohta. Parem osta/võtta uus, kui parandada vana. See suhtumine kajastub väga intensiivselt ka tänapäeva ühiskonnas, kus lihtsam on osta odavaid riideid üheks hooajaks kui kallist ja kvaliteetset kauaks; lihtne on vahetada partnereid, kuid raske pühenduda ühele. Vahetamisest on saanud normaalsus, pühendumusest aga haruldus. 20 aastat pikk abielu on nüüdseks olümpiavääriline saavutus, kärgpere aga iseseisev käibel olev mõiste. Reklaamid, mis meid meedias ja linnaruumis pidevalt ümbritsevad, lükkavad meid ikka ja jälle rohkem tarbima ja vahetama, ilma et me seda isegi enam teadvustaks, sest see on kapitalistlikus ühiskonnas ju tavaline. Kui ei tooda, siis tarbi. Vahet pole kas siis teenuseid, asju või suhteid.

Tehnoloogilised proteesid

Kuigi Huxley fiktsioon näib demokraatlik ning vaba, siis totalitaarne ideoloogia valitseb ka selles maailmas. Seda küll loogika ja tehnoloogiliste saavutuste näol. See on küll maailm, mille vabadust ja valikuid on rangelt piiratud tehnoloogiliste ja teaduslike lahendustega. Mistõttu ka poliitikat siinkohal valitseb tehnoloogia. Praegust maailma nii mõneski mõttes juhib samuti tehnoloogia. Olgu selleks meie sõltuvus arvutitest ja telefonidest, või abitus kui ei ole võimalik miskit guugeldada. Suutmatus orienteeruda ilma tehnilise kaardita või võimatus maksta arveid, teha tuludeklaratsiooni või allkirjastada dokumente ilma virtuaalse ID-ta. Säärane sõltuvus, mis on samal ajal mugavus ja eelis on valitsevaks jõuks ka Huxley maailmas. Siinkohal tuleb mängu ka privaatsuse kadumine. Justnagu seal toimub pidev kodanike jälgimine, et nad käituksid moraali kohaselt, oleksid õnnelikud, tarbiksid piisavalt ega veedaks aega üksi, jälgitakse ja analüüsitakse ka meie iga virtuaalset klikki, peatust, hoidmaks indiviidi kontrollitud mullis.

Tehnoloogilised proteesid on ka palju vahetum teema, mis seondub nooruskultusega. Kui praegu saab iluoppide, raske treeningu ja söögiga kontrollida vananemist, mida paljud megastaarid ja lihtsalt rikkad endale lubada võivad, siis Huxley on võimaldanud seda kõigile oma «Hea uue ilma» kodanikele. Just nagu meie läänekultuuris, on ka seal noorus ja ilu miski, mida tuleb säilitada. Vanadus on haigus, kuid haiguseid heas uues ilmas ju ometi pole. Meditsiini areng ja ravimitest sõltumine, kus iga probleemi jaoks on olemas tablett, on lahendus nii Huxley fiktsioonis kui ka meie reaalsuses.

Hea uus paradoks

Theodor Adorno sõnul Huxley projitseerib oma raamatule tema kaasaegse tsivilisatsiooni vaatlusi, et selle koletu olemus saaks lugejale vahetult ilmsiks, kuid tema arvates pannakse rõhku mitte niivõrd objektiivsetele tehnoloogilistele ja institutsionaalsetele elementidele, kuivõrd sellele, mis saab inimestest siis, kui nad ei tea enam midagi vajadusest (1983: 99). Ehk siis on see justkui kriitiline suhtumine sellesse kui saabub heaoluühiskond. Selleks et midagi kriitiliselt hinnata, nõuab see juba mainitud distantseerumist. Kirjandus võib olla vahend selle distantsi loomiseks. Andes samadele ühiskonnas kehtivatele probleemidele uus formaat, võimaldab see probleemi näha kõrvalvaatajana. Nii tunduvad inimvõõrad palju nähtused, millest Huxley räägib, ent natuke süüvides võib märgata, et tegelikult ei erine see niivõrd palju tänapäeva olmeharjumustest, kus vahel istume päevade viisi ekraani ees, et töö raskusi unustada, või tarbime alkoholi/kanepit, et teha tripp mujale reaalsusest, selleks et oleks jaksu esmaspäeval tööle minna. Kuidas inimesed ennast üha uutesse ja uutesse suhetesse uputavad, mis hoiavad tunded värske ja erutuse kõrgel. Need on aga nähtused, millest kirjutab ka Huxley, olgugi et utreeritult, kuid vahest just see võimaldab kriitikal jutustusest välja paista. Huxley annab meile kätte peegli ja lubab kahelda ka selles heaolus, sest isegi selle taga võib peituda vabadust, indiduaalsust ja vaimsest võimekust ohjav vari.

Allikad:

Adorno, Theodor 1983. Prisms: Aldous Huxley and Utopia. - Cambridge, Massachusetts: MIT.

Claeys, Gregory 2017. Dystopia: A Natural History. - New York: Oxford University Press.

Huxley, Aldous 1932. Brave New World. - London: Chatto & Windus.

Stock, Adam 2011. Mid Twentieth-Century Dystopian Fiction and Political Thought. - Durham: Durham University.

Märksõnad
Tagasi üles