Lugu ühest väga erilisest tüdrukust, kel tuleb õppida lendama

Foto: Shutterstock

Eesti keeles ilmus  Norra autori Ida Tufte Michelseni paljukiidetud lasteraamat «Alma Freng ja päikesepüüdjad». See on maagiline lugu vaprusest, kättemaksust, ebatavalisest sõprusest ja võluväest. Ideaalne raamat Harry Potteri austajatele. 

Alma Freng on tavaline tüdruk. Kuni ilmub välja vanaema, kellest ta varem midagi ei teadnud. Vanaema sõnul on Alma päikesepüüdja ja tal tuleb õppida lendama.

Loe raamatust katkendit!

***

TERE TULEMAST, ALMA

Järgmisel hommikul seisis Alma köögi tööpinna ees ja vaatas külmkapi uksele kinnitatud tähestikulist plaani.

Ta tundis roidumust ja närvipinget ja keeldus külmkapist juustu võtmast ja hommikusööki alustamast. Hetkel lahutasid teda esimesest päevast järjekordses uues koolis ainult paar juustuvõileiba.

Alma vihkas neid esimesi koolipäevi. Ta ei teadnud, mida õppida oli antud, milline on tema pink ja kus asub kemps. Aga veel hullem oli mitte midagi teada teiste õpilaste kohta. Kes on sõbralik ja kes ei ole. Kas mõnest tuleks eemale hoida? Tihti nimelt tuli.

Köögis ei paistnud ühtki kolimiskasti. Simon oli säärastes asjades kibe käsi. Alma luges plaani, püüdes leida leivanuga.

«Roheline 29,» luges ta valjusti.

Ida Tufte Michelsen, «Alma Freng ja päikesepüüdjad». Foto: Raamat

Børre vastas uratusega. Perekond Frengi koer ja vaieldamatult kogukaim liige istus juba köögilaua ääres valmis. Uratust tõlgendas Alma kui kaua võib, tee käppelt, nälg võtab silmanägemise ära. Sest Børrel oli alati nälg. Ja seal polnud midagi imestada. Sest ka siis, kui ta tagumiku põrandale toetas, oli koer nii suur, et ulatus oma taldrikuni, mis ootas Alma oma kõrval köögilaual.

Børre tõug ei olnud teada. Simoni arvates oli ta puudli ja pruunkaru ristand. Isa oli ostnud Børre palju aastaid tagasi enne üht kolimist, et Almal tuju tõsta. See aitas päris hästi, aga Simon, kes loomadest suuremat ei jaganud, oli võtnud poest kõige tillema kutsika. Teooriaga, et väikesest kutsikast kasvab väike koer, oli Simon enda sõnul julmalt mööda pannud.

Alma asetas mõlemale taldrikule kaks juustuleiba. Børre tormas enda omade kallale, nagu oleksid need elus ja võiksid jalga lasta.

«Noh, oled esimeseks päevaks valmis?» küsis Simon ja istus laua äärde.

Alma tabas tema pilgu ja noogutas.

«Ma pakkisin su koti ära,» jätkas Simon. «Su uued õpikud olid verandapingi all, nagu kokku lepitud. Pliiatsid on teritatud ja õpikutel kaaned ümber.»

«Aitäh,» ütles Alma.

«Nurgakaitsetega,» lisas Simon.

«Nii ma lootsingi.»

Simon astus külmkapi ette ja õngitses sealt toidupaki.

«Ma panin rohkem brokolit, et saaksid õisikuid uutele klassikaaslastele jagada.»

Alma tõmbas kopsud õhku täis, et hakata isale seletama, milline ämber oleks esimesel päeval uues klassis brokoliõisikuid jagama hakata, aga mõtles ringi. Ta ei tahtnud rohkem esimesest koolipäevast rääkida.

Simon tõstis diplomaadikohvri tööpinnale, võttis sealt paki pabereid ja asus neid sortima.

«Värske mereõhk,» pomises ta naerunäol. «Alma, siin on meil tore elada.»

Alma vaatas uues köögis ringi. Seinad olid paljad. Ei ühtki pilti pereliikmetest või sõpradest. Ainus koht, mida miski ehtis, oli pikk koridorisein. See oli juba täis Alma iga-aastasi ametlikke lasteaia- ja koolipilte. Uhkustamissein, nagu Simon seda nimetas. Kelle ees ta uhkustas, seda Alma ei teadnud. Keegi neil külas ei käinud. Veklerkolleni korteris, kus nad paari aasta eest elasid, ei avastanud nad enne järgmiste elanike sissekolimist, et uksekell ei tööta.

«Esimene päev uues klassis ... ah, mis põnev,» jätkas Simon ja lükkas Alma ette ühe paberi. See oli kaart.

«Kõige otsem tee meie maja ja kooli vahel on tähistatud punase joonega. Sinu jalgade pikkusega ja keskmise kiirusega läbid sa selle vähem kui üheksa minutiga. Tunnid algavad kahekümne minuti pärast, nii et ...»

Äkki katkestasid Simoni jutu igal hommikul raadiost kaikuvad tuttavad puhkpillihelid. Jäi mulje, et köögis istub täies koosseisus orkester.

Kui muusika lõppes, jätkas hääl:

Kell sai kaheksa ja uudistega on nüüd eetris meie oma Suurminister Gabriella Grubel, kes räägib olukorrast riigis.

«MA TAHTSIN ÖELDA,» hüüdis Simon, «ET TUNNID ALGAVAD KAHEKÜMNE MINUTI PÄRAST, NII ET NÜÜD LÄHME ÜLES HAMBAID PESEMA.»

Mikrofoni võttis üle naisehääl: Tere hommikust, kallid kaasmaalased, oli viimane, mida Alma kuulis, enne kui isa kannul mööda koridori eemaldus.

Tegelikult oleks tulnud kuulata tervet hommikukõnet, igal hommikul, see oli Gabriella Grubeli kehtestatud reegel. Aga kuigi Simon pidas kinni enamikust reeglitest, ei olnud seesinane teda kunagi huvitanud. Pigem vastupidi, nagu paistis, sest ta leidis igal hommikul põhjuse lahkuda just sel hetkel, kui Suurministri hääl köögis kaikus.

Simon peatus välisukse taga ja näitas näpuga. Sinna oli kleebitud vanaaegseid ilmamärke kujutav räbaldunud plakat, toosama, mis oli olnud iga nende kodu välisuksel, nii kaugele kui Alma suutis meenutada. Plakatil olid pildid, mis illustreerisid mitmesuguseid ilmastikunähtusi, mõttetera all. Värvid olid juba ammu luitunud ja servad ustele kleepimisest ja lahti tõmbamisest nii närused, et Almat üllatas, et plakat veel ühe kolimise üle oli elanud.

Simon oli kohutavalt suur ilmafänn ja püüdis alati riietuda oludele vastavalt. Otsustavalt osutas ta sõrmega joonistusele majakatustest, mille taga oli sinine taevas. All seisis kalligraafilises kirjas Kui läänekaar on selge, siis ilm on pikalt helge.

«Läänekaar on selge. Siis püsib ilus ilm terve päeva. Sinu teksajakk on nende kraadidega sobiv. See ripub kollases B-s.»

Kuigi kõik majaelanikud olid köögist lahkunud, sai keegi siiski osa perekond Frengi raadiost kaikuvast hommikukõnest. See keegi istus kõrvalmaja katusel korstna taha peidetud tugitoolis ja kuulis kõike läbi lahtise köögiakna.

Ta vaatas neljanda korruse poole ja märkas tüdrukut, kes kardinate vahel nähtavale ilmus. Naine noogutas ja kribas midagi väiksesse süles olevasse märkmikku. Ta jälgis edasi tüdrukut, kui too kolm korda T-särki vahetas, hambaid pesi ja esimesele korrusele tagasi läks. Siis torkas naine märkmiku taskusse, tõstis käe, nipsutas sõrmi ja kadus.