Abir Mukherjee «Tõusik» on Eesti Raamatu uue sarja «Kapten Sam Wyndhami juhtumid» esimene raamat.
KATKEND ⟩ Calcutta bordelli juurest leitakse kõrge Briti ametniku laip, suus ähvardav kirjake...
Calcutta, 1919. Siia, Briti India südamesse, asub tööle Scotland Yardi endine detektiiv kapten Sam Wyndham, keda kannab edasi sõge segu minnalaskmisest, põgenemissoovist ja põikpäisest vastuvoolu rühkimisest.
Otsemaid peab ta hakkama tegelema Briti kõrge ametniku mõrvaga. Ohver leitakse bordelli lähedusest ja talle suhu topitud kirjake soovitab brittidel Indiast kiiremas korras kaduda. Juhtum viib Wyndhami nii kõige rikkamate ja mõjuvõimsamate paleedesse kui ka kõige hämaramatesse nurgatagustesse.
Mõrva ja ähvardava terrorirünnakuga tegelemisel takistavad ja aitavad kaptenit oopium, kõige ehtsamast inglise puust eelarvamuslik ja ennast täis alaminspektor Digby, impeeriumi emamaal kõrghariduse omandanud häbelik seersant Banerjee, mõrvatud ametniku kaunis ja nutikas sekretär ning Briti India mitmetahulise ajaloo taak.
Loe raamatust katkendit!
***
«Kapten Wyndham, ma usun, et on tekkinud mingi ... arusaamatus. Ma aitan teid meeleldi, nagu vähegi saan. Aga ma tõesti ei näinud ega kuulnud eelmisel ööl midagi ebatavalist.»
«Sel juhul,» jätkasin, «pole teil midagi selle vastu, kui küsitleme teisi inimesi, kes siis majas olid?»
Uks avanes ja sisenes teenijatüdruk hõbedase kandikuga, millele oli laotud kõik vajalik keskklassi teejoomiskombestiku järgimiseks. Ta asetas selle väikesele mahagonlauale oma käskijanna kõrval ja lahkus toast.
Proua Bose kergitas teekannu ja elegantset teesõela ning valas kolme tassi teed. «Loomulikult, kapten,» ütles ta viimaks, «te võite vestelda kellega iganes soovite.»
Ta vajutas taas vaskset nuppu seinal ja teenijatüdruk naasis.
Võõras keeles vahetati mõned sõnad ja tüdruk kadus.
Proua Bose pöördus minu poole. «Kapten, te olete Indias ilmselgelt uus. Kui kaua te siin olnud olete?»
«Ma ei teadnud, et see nii selgelt silma torkab.»
Proua Bose naeratas. «Oh, torkab küll. Esiteks on teie nägu huvitavat roosat tooni, mis viitab sellele, et te pole õppinud siinse elu kõige olulisemat reeglit: keskpäeva ja kella nelja vahel tuleks püsida siseruumides. Teiseks pole te veel omandanud ülbust, mida teie kaasmaalased siin riigis indialastega asju ajades ilmutama kipuvad.»
«Mul on kahju teile pettumust valmistada,» ütlesin.
«Pole põhjust,» poetas ta nagu möödaminnes. «Olen kindel, et see laheneb kiiresti.»
Enne kui ma vastata jõudsin, avanes uks ja ruumi sisenesid neli saledat noort neidu, nende järel teenijatüdruk ja vanamees, kes oli meid sisse juhatanud. Tüdrukud tundusid pisut korratuina, nagu oleks just ärganud. Vastandina proua Bosele ei olnud ükski neist meigitud, aga kõik olid loomulikult ilusad. Kõigil oli seljas lihtne puuvillane pastelsetes värvitoonides sari.
«Kapten Wyndham,» lausus proua Bose, «lubage mul tutvustada oma kodakondseid.» Ta viipas vanale mehele.
«Rataniga olete juba kohtunud. Ja muidugi mu teenijatüdruku Meenaga. Ülejäänud on Saraswati, Lakshmi, Devi ja Sita.»
Oma nime nimetamisel surus iga tüdruk peopesad tervituseks kokku. Nad paistsid olevat närvilised. Seda oli oodata.
Suurem osa noori prostituute Londonis on samuti närvilised, kui seadusesilm neid küsitleb. Suurem osa, aga kindlasti mitte kõik.
«Kõik mu kodakondsed ei valda inglise keelt,» jätkas proua Bose. «Loodetavasti pole teil midagi selle vastu, kui ma teie küsimused hindi keelde tõlgin?»
«Miks hindi ja mitte bengali?» pärisin.
«Sest, kapten, Calcutta on küll Bengali pealinn, aga väga paljud siinsed elanikud ei ole bengalid. Sita on Odishast ja Lakshmi on Biharist. Hindi on, ütleme nii, lingua franca.» Ta naeratas, tema valitud väljend lõbustas teda, ja osutas Banerjeele. «Ma usun, et seersant räägib hindi keelt?»
Vaatasin talle otsa.
«Mu hindi keel on üsna roostes, söör,» vastas ta, «aga saan hakkama.»
«Väga hästi, proua Bose,» laususin, «palun küsige neilt, kas nad nägid või kuulsid eile öösel tänaval mingit korrarikkumist.»
Proua Bose andis neile küsimuse edasi. Vanamees ei paistnud kuulvat, niisiis kordas ta seda valjemalt. Vaatasin Banerjeele otsa. Tema pilk oli kinnitunud Devile.
Üksteise järel vastasid kõik: «Nahin».
See ei veennud mind. «Eile õhtul oli majas seitse inimest ja mitte ükski teist ei näinud ega kuulnud midagi?»
«Paistab, et mitte,» vastas proua Bose.
Käisin nad mõttes järgemööda läbi. Ratan, vanamees, oli arvatavasti liiga kurt, et midagi kuulda. Teenijatüdruk Meena võis kuulda, aga tema kehakeel ei lubanud oletada, et ta midagi varjata püüaks. Proua Bose oli liiga tark, et ennast välja anda. Tema elualal tegutsev naine õpib kiiresti politsei häirivate usutlustega toime tulema. Aga neli tüdrukut. Nad pidid suurema osa ööst klientidega ärkvel olema. Üks neist võis midagi märgata. Kui nii, siis ei ole nad tõenäoliselt sama võimekad seda minu eest varjama kui proua Bose.
Pöördusin Banerjee poole. «Seersant, palun korrake küsimust ühekaupa igale tüdrukule eraldi.»
Ta tegi, nagu palutud. Vaatasin tüdrukuid, kui nad vastasid. Nii Saraswati kui Lakshmi vastasid: «Nahin.» Devi kõhkles hetkeks, pööras pilgu kõrvale, aga vastas siis samamoodi.
Ainult kõhklushetke mul vaja oligi.
Banerjee jätkas, esitades sama küsimuse viimasele tüdrukule. Too andis sama vastuse, aga mulle ei jäänud silma ühtegi märki varjamisest. Meil oli vaja rääkida Deviga. Aga mitte kohe ja mitte siin. Meil oli vaja temaga rääkida omaette.
«Kapten, kahjuks tundub, et me ei saa teid aidata,» jätkas proua Bose.
«Nii tundub küll,» vastasin diivanilt tõustes. Banerjee järgis mu eeskuju. Kui proua Bose tundis kergendust, siis varjas ta seda hästi. Rahulik nagu lootoslill järvel. Tegin viimase katse teda tasakaalust välja lüüa. «Ainult üks küsimus veel, kui tohib.»
«Muidugi, kapten.»
«Kus on härra Bose?»
Ta naeratas mänglevalt. «No kuulge, kapten. Te mõistate kindlasti, et minu elukutse puhul tekib mõnikord vajadus mõjuda lugupeetava inimesena. Leian, et abikaasa olemasolu, ehkki teda kunagi kohal ei ole, aitab tasandada mõningaid elu pisikesi probleeme.»