Psühholoog tuletab meelde: puhkus ei ole luksus, see on hädavajalik!

Foto: Shutterstock

Tänapäeval on hõivatusest saanud omamoodi aumärk. Kuulutame uhkusega, et meil on kiire, kuigi tunneme end rampväsinuna. Peaksime hakkama väärtustama hoopis puhkamist. Claudia Hammondi raamat «Puhkamise kunst» õpetab, kuidas seda teha.

«Puhkamise kunst» põhineb suurimal rahvusvahelisel uuringul puhkamisest, milles osales 18 000 inimest 135 riigist. Selle tulemused näitavad, mil moel inimesed puhkavad ja kuidas see otseselt nende enesetunnet mõjutab.

Autor Claudia Hammond keskendub kümnele lõõgastavale tegevusele, mis osutusid uuringus osalejate seas populaarseimaks. Ta selgitab teaduslikult lahti, miks on puhkamine oluline ja millised puhkamisviisid meile kõige paremini mõjuvad, ning näitab, kuidas tuua ellu rohkem puhkust, tasakaalu ja rahulolu.

Loe raamatust katkendit!

***

Claudia Hammond, «Puhkamise kunst». Foto: Raamat

Tänapäeva tööharjumused, elustiilid ja tehnoloogia on üheskoos salaja sepitsedes teinud 21. sajandi alguse elu järelejätmatult nõudlikuks. Nutikate telefonide tõttu tunneme end alati nagu valves, teades, et isegi kui puhkame, võib kes tahes selle mis tahes hetkel katkestada.

Tahame rohkem puhata, võiksime rohkem puhata, võimalik, et puhkame rohkem, kui ise seda arvame – kuid kahtlemata ei tunne me end puhanuna. Ma ei ole ka ise eriti hea puhkaja, või vähemasti polnud, kuni hakkasin sellele teemale keskenduma. Kui ütlesin sõpradele, et pärast emotsioonidest, ajatajumisest ja raha psühholoogiast kirjutamist hakkasin kirjutama raamatut puhkamise kohta, oli nende sage vastus: «Aga sa ju töötad alati. Sa ei puhka kunagi!»

Kui keegi küsib, kuidas mul läheb, vastan üldjuhul: «Hästi, kiire on, isegi liiga kiire.» See näib minu elu kohta kehtivat, kuid kui palju sellest on ka staatuse näitamiseks? Kui ütled, et sul on kiire, tähendab see, et sind tahetakse. Sa oled nõutud. Kasutades ajauurija Jonathan Gershuny sõnu, on hõivatusest saanud nn aumärk. Erinevalt 19. sajandist näitab 21. sajandil positsiooni ühiskonnas töö, mitte jõudeolek. Meie hõivatus illustreerib, kui tähtsad me oleme, kuid samal ajal tunneme end rampväsinuna.

Ja ometi pole tõsi, et ma kogu aeg töötan, isegi kui ma väidetavalt töötan. Selle raamatu valmimise ajal olen tegelenud kirjutamise ja uurimisega sama palju kui selle mittetegemisega. Facebook ja Twitter juhivad kergesti ning sageli minu tähelepanu eemale. Käin pidevalt allkorrusel teed tegemas. Paigutasin kirjutuslaua ülemisele korrusele oma kabinetti nii, et mul avaneb vaade tänavale, ja mul on alati hea meel märgata teisi vabakutselisi naabreid õues juttu ajamas. Otse loomulikult ei suuda ma vastu panna kiusatusele nendega liituda, ma ei taha ju uudistest ilma jääda.

Kui palju puhkust need pidevad segajad mulle pakuvad, on omaette küsimus. Loomulikult on nendega suuresti seotud liikumine. Rahutult. Igatsen jõuda selleni, et kõik vajalik oleks lõpetatud, et kõik ülesanded oleksid ilusti tehtuks märgitud ja saaksin lõpuks ometi lõõgastuda. Tööd valmis. Mured otsas. Probleem seisneb selles, et ikka ja jälle ei õnnestu mul seda õnnistatud olekut saavutada ning see tekitab minus ebakindlust ning ärevust isegi ajal, kui ma ei tegele ühegi mind ees ootava ülesandega.

Puhkuse puudujääk, nii tajutav kui ka reaalne, kahjustab mitmel viisil. Tänapäeval vaevab Ühendkuningriigis ligi poolt miljonit inimest tööga seotud stress. Ameerika Ühendriikides on 13% tööõnnetustest tingitud väsimusest. Rohkem kui neljandik inimestest on töö juures magama jäänud ning 16% on jäänud magama sõidukit juhtides. Kui lisada kellegi eest hoolitsemine, majapidamistööd ja tänapäeva elu üldised asjaajamised, pole ehk üllatav, et kolm neljandikku meist on viimase aasta mingil hetkel olnud sellise pinge all, mis pani neid tundma, et nad on ülekoormatud ega tule toime.

Väsimustundel võib olla tõsine mõju meie kognitiivsetele võimetele. Ülesanne, mis näib värske peaga lihtsana, võib tunduda oluliselt keerulisem, kui oled väsinud. Väsimus viib mäluhäirete, emotsioonide nüristumise, keskendumisvõime puudumise, sagedasemate arusaamatuste ja otsustusvõime halvenemiseni. Ei tahaks ju, et lennukipiloot või arst oleks sellises seisundis.

Puhkuse puudujääk ei ole ainult täiskasvanute probleem. Viimase 20 aasta jooksul on koolide vahetunniaegu pitsitatud, et mahutada päeva rohkem ainetunde. Näiteks on ainult 1%-l Briti keskkoolidest pärastlõunane vahetund. Ometi on veenvaid tõendeid, mis näitavad, et pausid aitavad paremini keskenduda, niisiis mõjub vahetundide lühendamine eksamitulemuste parandamisele negatiivselt, aga jätab lapsed ilma ka võimalusest suhelda või end liigutada. Puhkuse puudujäägi mõjud on nüüdseks selgelt mõistetavad ja selle põhjustatud probleemide loetelu on pikk: II tüüpi diabeedi, südamehaiguste, insuldi, kõrge vererõhu, valu, põletikku tekitavate reaktsioonide, meeleoluhäirete, mäluhäirete, ainevahetussündroomi, ülekaalulisuse ja soolevähi tekke suurenenud risk, millest enamik lühendavad oodatavat eluiga. Puhkamine ei ole senini saanud samaväärset tähelepanu nagu uni, kuid on tõendeid, et lõõgastumine aitab meil teha paremaid otsuseid, vähendab depressiooniriski, võimendab mälu ja kaitseb meid külmetushaiguste eest.

Seega julgen väita, et hästi puhkamine on sama oluline nagu hästi magamine. See raamat on kutse puhkama. Peame hakkama puhkamist väärtustama, seda tunnustama, seda ülistama. Puhkus ei ole luksus, see on vajadus. See on hädavajalik.