Milline raamat valida, et end lugedes välja puhata?

Foto: Shutterstock

Claudia Hammondi raamat «Puhkamise kunst» õpetab, kuidas puhkamist rohkem väärtustada. Loe raamatust katkendit, mis selgitab lugemise mõju heaolule.

Hea raamatu seltskond

Viit kõige populaarsemat puhkamistegevust tehakse peamiselt üksi; paljude jaoks on teistest eemaldumine puhkamise hädavajalik osa. Aga siinkohal on lugemine eriline. See võimaldab meil teiste inimeste eest põgeneda, kuid pakub samal ajal seltskonda; seltskonda, mis on ühtaegu huvitavam ja ka lõõgastavam kui päris inimesed; seltskonda, mida võid igal hetkel eirata, kui tahad, ja sa ei pea ennast õigustama. Selline seltskond võib olla nii võimas, et see võib isegi kaitsta isoleeritusest tingitud üksildustunde eest. Üksioleku peatükis tõstatasin küsimuse: «Kellega sa üksi olles koos oled?» Mõnikord oli vastuseks raamatutegelasega.

Ameerika romaanikirjanik Jon Steinbeck ütles: «Üritame kogu elu olla vähem üksildased. Üks vanemaid viise seda teha on jutustada lugu, olles kindel, et kuulaja ütleb – ja tunneb: «Just nii see ongi, või vähemasti nii ma tunnen. Sa ei olegi nii üksi, nagu arvasid.»»

Claudia Hammond, «Puhkamise kunst». Foto: Raamat

Kaks õenduse loengupidajat Ühendriikidest, kes töötasid palju aastaid eakatega, panid tähele, et need eakad, kes lugesid palju oma lõbuks, ei tundunud peaaegu kunagi üksildased. Raamatutegelased olid neile seltsiks. Üks patsientidest oli 86-aastane naine, kellel oli südamehaigus, mille tõttu ta ei saanud oma korterist lahkuda. Kui loengupidajad temalt küsisid, kuidas kogu aeg üksi kodus olemine teda mõjutab, viipas ta oma raamatutele ja lausus: „Ma ei ole üksi. Kogu maailm on siin koos minuga.“ Edasise uurimistöö käigus leidsid loengupidajad, et ka teised vanemaealised nõustusid sellega. Need, kes lugesid kõige rohkem, ükskõik kas ajalehti või raamatuid, tundsid end keskmisest vähem üksildasena.

Rohkelt on uuritud, kuidas romaanide lugemine võib mõjutada meie empaatiataset, isegi teha meist paremaid inimesi tänu rännakutele teiste inimeste meeltes. Erinevalt 18. sajandist peetakse lugemist tänapäeval heaks tegevuseks, kuid usun, et selle väärtus puhkamise abivahendina on tähelepanuta jäetud. Seega kui tahad puhkamiseks lugeda, siis kas on vahet, mida sa loed?

Mida lugeda lõõgastumiseks

Mõnikord valivad inimesed konkreetseid raamatuid, lähtudes nende tervendavatest hüvedest. Seda nimetatakse ametlikult biblioteraapiaks. Seda sõna kasutatakse võrdlemisi laias tähenduses, kuid see võib tähendada kõike, alustades „Jane Eyre’i“ lugemisest murtud südame leevenduseks ja lõpetades praktiliste juhendite lugemisega ärevuse või depressiooni ületamiseks. Kuigi romaanide ravimi näol välja kirjutamine saab rohkem tähelepanu ja võib isegi toimida, on seda teist tüüpi biblioteraapiat ka süsteemselt katsetatud ja selle tõhusus on tõestatud.

Kui on soov puhata, siis mida ütlevad tõendid selle kohta, millist raamatut lugeda? Ehk mäletad, et mänglevad lugejad ütlesid, et nende emakeeleõpetaja nimetaks pea pooli nende loetud raamatutest rämpsuks. Kas peaks püüdma õpetajale muljet avaldada? Või mitte? Konkreetne raamat, mida lugeda, sõltub isiklikest eelistustest, kuid peamine on valida selline, mis viib sind Csíkszentmihályi voo-olekusse. See olek on nii kõikehõlmav, et sa ei märka isegi aja möödumist. Seekord pole tegemist juhuga, kus aeg lendab, kuna sul on nii lõbus. See on, nagu kogeksid midagi, mis asub ajast väljaspool. Tema optimaalse kogemuse teooria järgi ei loe miski muu, kui oled haaratud õigesse tegevusse. Selleks et tegevus kutsuks esile voo-oleku, tuleb täita eri tingimusi: see nõuab natuke pingutust, kuid see on sinu võimete piirides ja annab teatava vahetu rahulduse.

Mõne jaoks on lugemine see tegevus, mis nendele tingimustele vastab. Ja tõepoolest leidis ka Csíkszentmihályi, et kõigist tegevustest, mis inimesi voo-olekusse seadis, mainiti kõige enam just lugemist. Aga tagasi küsimuse juurde: kui palju peaksime lugedes pingutama?

Ilmselge vastusena võib näida, et võimalikult vähe, kuid võtame siin arvesse teisi tegevusi, mis voo-oleku esile kutsuvad, nagu aiapidamine või maalimine. Või isegi suurema pingutusega tegevust – kaljuronimine. Inimesed, kes selliseid tegevusi teevad, rakendavad kahtlemata suurt pingutust, kuid kõik nad kirjeldavad pea parimaid optimaalseid kogemusi.

Seetõttu usun, et on ekslik väita, et kui tahad puhata, peab raamat olema lihtne. Räägitakse lennujaamaromaanidest, ideaalsetest naistekatest või meestekatest, mida puhkusele kaasa võtta. Kuid ehk on need just täpselt sellised raamatud, mida mitte kaasa võtta. Igapäevaelus, kui kaldud lugema vaid enne magama jäämist, võid leida, et kui tegemist on keerukama raamatuga, suudad keskenduda vaid mõne lehekülje jagu, enne kui väsimusele alla annad ja magama jääd. Vastukaaluks on sul puhkusel päeva jooksul tundide viisi vaba ärkvelolekuaega. See võib olla sinu ainus kord aastas, mil saad millessegi keerulisemasse süüvida. Ja mida rohkem sa end kaasa haarata lased, seda tõenäolisemalt saavutad voo-oleku ja seda tõenäolisemalt tunned end puhanuna.

Niisiis võib sellise teose nagu «Aja lühilugu» või «Ulysses» või «Kadunud aega otsimas» lõpuks ometi käsile võtmine basseini ääres päevitustoolil lamades viia sind ülima lõõgastuseni. Miks mitte proovida?