KATKEND ⟩ «Te ütlete, et Agatha Christie maja raamatukogus on surnukeha?»

Ilmunud on esimene osa Colleen Cambridge'i põnevast ajaloolisest kriminaalromaanide sarjast, mille tegevus toimub Agatha Christie kodus. Romaani «Mõrv Mallowan Hallis» tõlkis eesti keelde Reelika Haapanen.

Peidus Devoni lainjate roheliste küngaste vahel, ühendab Mallowan Hall Inglise traditsiooni parimaid osi 1930. aastate moodsate mugavustega. Majapidajanna Phyllida Bright, kes on võimekas ja ka isikupärane, juhib suurt majapidamist oma väga elegantsesse kindasse kätketud raudse rusikaga. Kuid Mallowan Hall erineb teistest maalilistest maamajadest ühe asja poolest suuresti … Häärber on koduks arheoloog Max Mallowanile ja tema kuulsale naisele Agatha Christiele.

Colleen Cambridge, «Mõrv Mallowan Hallis». Foto: Raamat

Phyllida on ustav ja kaitsev krimikirjaniku suhtes, kes on ühtaegu nii tema sõber kui ka tööandja. Kirgliku detektiivkirjanduse austajana tuleb Phyllidal päriselus alles leida see härrasmees, kes on sama lummav nagu proua Agatha belglasest kangelane Hercule Poirot. Aga olles küll harjunud mõrva ja selle meetoditega, mis on sagedaseks jututeemaks, ei ole Phyllida valmis nägema väga ehtsat, väga surnud inimest raamatukogu põrandal lebamas…

Endine rindeõde Phyllida reageerib sellele praktilise terve mõistuse ja suure uudishimuga. Peagi saab selgeks, et ohver oli saabunud Mallowan Halli nädalavahetuse majapeo ajal pettuse teel. Nüüd ei ole Phyllidal mitte ainult majatäis nõudlikke külalisi, kellega tegeleda – koos häiritud ja ärevate teenijatega –, vaid ka hordide kaupa väljas ootavaid ajakirjanikke.

Kui leitakse veel üks surnukeha – sel korral üks majateenijaist –, otsustab Phyllida minna monsieur Poirot’ jälgedes, tegemaks kindlaks, kes Mallowanide külalistest on tapja. Saanud abi nägusalt külaarstilt doktor Bhattilt ja häärberi töötajatelt, kogub Phyllida vihjed kokku. Aga ometi on ta liigagi teadlik sellest, et tapja peab endiselt olema ligidal ja valmis uuesti ründama. Ja ainult Phyllida enda taibukus suudaks ära hoida selle, et tema enda lugu kui lõigatult ei lõppeks…

Loe raamatust esimest peatükki!

***

PHYLLIDA BRIGHT OLI NÄINUD I MAAILMASÕJA AJAL OMAJAGU laipu, nii et kui ta avastas põrandal siruli oleva surnud mehe, ei tulnud talle pähegi karjuma hakata.

See ootamatu vaatepilt kutsus siiski esile vaikse üllatunud hingetõmbe ja seejärel muresööstu, millele järgnes kiiresti ärritus. Justkui mul ei oleks täna juba piisavalt tegemist, mõtles ta, kui tal rindeõe väljaõpe sisse lülitus ja ta põlvili laskus, tegemaks kindlaks, kas see mees ikka tõesti surnud on.

Mees oli päris surnud – rääkimata sellest, et ta oli märkimisväärselt verine sulepea tõttu, mis tema kaelast välja turritas. Plekid raamatukoguvaibal vajavad kaht lisatundi tööd ja seejärel aega kuivamiseks, enne kui katte maha tagasi panna saab. Ja ta ei tahtnud isegi mõelda, kui kaua võtab aega vereplekkide mahaküürimine raamatutelt ja tapeedilt.

Sellele vaatamata sulges Phyllida silmad ja soovis mõttes tolle vaese mehe hingele siiralt head teed, ning lisas siis tänusõna, et see, kes härra Waringu leidis, oli olnud tema, mitte Ginny – too kiledahäälne teenijatüdruk, kes raamatukogu eest igal hommikul hoolt kandis. See oleks olnud lihtsalt kõige tipp.

Mõttes juba oma töötajate töögraafikut ümber korraldades, hoidmaks neid eemal raamatukogust ja selle lähedusest, aga ka selleks, et anda neile võimalikult vähe võimalust toa ootamatu sisu üle keelt peksta, tõusis Phyllida püsti, võtmed vööl meeldivalt kõlisemas, ja läks kirjutuslaual oleva telefoni juurde.

Oodates, et operaator kõne ühendaks, pani Phyllida kirjutuslaualambi põlema ja seadis otseks nikerdustega mahagonipuidust aluse, millel muidu seisis sulepea, kui see surnud mehe arterist parajasti välja turritamas ei olnud. Ta sättis samale joonele tagasi ka väikese vaasi, milles olid alati lilled või midagi rohelist (noppides ära üksiku longus lehe ja pistes selle kleiditaskusse), ja naksutas keelt, kui laua läikiva pinna serval tuhmi jutti märkas. Käärid ja kirjapaberipakk laual olid puutumata, nagu ka väike ahhaadist paberiraskus.

Lõpuks tema kõne ühendati, ja isegi siis sai sellest, mis oleks pidanud olema lihtne ülesanne, korraga tüütu.

«Jah, konstaabel. See on tegelikult päris surnukeha.» See oli kolmas kord, kui temalt seda informatsiooni nõuti, ja selle kordamise põhjust ei tulnud otsida telefoniliini ragisemisest. «Minu nimi on proua Bright. Ma olen siin Mallowan Hallis proua Mallowani majapidajanna.»

«Mallowan Hall? Kas te peate silmas seda paika, kus see detektiiviraamatu daam elab?»

Phyllida surus hambad kokku. «Jah, konstaabel.»

«Te ütlete, et Agatha Christie maja raamatukogus on surnukeha?»

«Just täpselt seda ma ütlengi, konstaabel. Ja ma loodan, et te hakkate sellega viivitamatult tegelema. Härra ja proua Mallowanil on maja külalisi täis.» Phyllida ei olnud kindel, kas mees teda üle oma naerulagina kuulis.

«See on hea nali, proua, seda see on,» suutis mees tugeva naerupugistamise vahele öelda. «Surnukeha seal ...»

«Konstaabel Greensticks,» ütles Phyllida oma kõige tõsisemal toonil, «see ei ole naljaasi. Üks mees on mõrvatud ja ma soovitan teil selle asjaga viivitamatult tegelema hakata.»

Lõpuks, veendununa, et konstaabel täielikult mõistis olukorra tõsidust, pani ta telefonitoru hargile, olles samal ajal väga hästi teadlik sellest, et operaator, kes oli nende kõne ühendanud, oli arvatavasti omakorda telefonikõnesid tegema hakkamas, et uudist edasi rääkida.

Phyllida tähelepanu langes vaesele härra Waringule ... ta kaldus arvama, ehkki polnud täiesti veendunud, et see oli mehe nimi; lõppude lõpuks ei olnud tema saabumist eelmisel õhtul oodatud, ja päris kindlasti ei olnud teda külaliste nimekirjas olnud. See oli vaid üks paljudest ootamatute külalistega seotud probleemidest.

Phyllida tundis ahvatlust vaesele mehele tekk peale laotada, aga otsustas, et on parem sündmuspaika mitte rikkuda. Härra Waring oli noor, hilistes kahekümnendates, helepruunide juuste ja sama tooni vuntsidega. Tema riietus oli stiilne: püksid olid küll kaubamajast valmiskujul ostetud, mitte õmmelda lastud, kuid sellegipoolest elegantsed. Tal oli seljas esmaklassilisest villasest kangast peenelõikeline mantel, mis oli moes olnud vaid kaks aastat tagasi. See oli puhas ja sel oli, nagu Phyllida rahulolevalt märkas, täiesti terve palistusega alumine äär. Tema arvates oli rippuv alläär esimene märk hoolimatusest üksikasjade ja välimuse suhtes ning sai tavaliselt kinnitust teistel viisidel.

Phyllida heitis pilgu kellale ja nägi, et see oli alles seitsme peal. Proua Agatha ei tõuse tavaliselt enne vähemalt kaht tundi, ja isegi siis läheb ta oma kabinetti, et seal veidi kirjutada, enne kui oma abikaasa ja külalistega liitub. Phyllidale oli ka meenutatud, et ta pärast majakülaliste lahkumist korraldaks selle, et töötajad järgmisel nädalal tuleksid ja kellad ära õlitaksid. See oleks küll kaks nädalat enne tavapärast aega, aga ta oli märganud, et peatrepi alumise osa juures olev kappkell krigises pisut.

Palju pakilisem ülesanne oli informeerida olukorrast härra Dobble’it, ja ainuüksi mõte sellest oli piisav, et panna teda soovima veel üht väga kanget tassikest Darjeelingi teed.

Tavaliselt läks enne Mallowanide ülemteenriga suhtlema hakkamist vaja mingisugust toetust, ja kuna kell oli vaevu seitse läbi hommikul, tuli majapidajannal ilma rukkiviskita hakkama saada.

Soovimata raamatukogu järelevalveta jätta, helistas Phyllida härra Dobble’i kutsumiseks kella. Mõte ülemteenri enda juurde kutsumisest, selle asemel et ise tema juurde minna, nagu ta muidu teeks, pani naise naeratama.

Mitte et see oleks olnud ebatavaline. Kogu oma nõudlike standardite ja range meele juures oli Phyllidal elurõõmus, pragmaatiline ja päikeseline iseloom. Ehkki isikuna, kes juhib suuremat osa majapidamises töötavaid inimesi (rääkimata selle eelarve haldamisest), tuli tal enamasti käituda reserveeritud moel, oli teada, et ta mängib toatüdrukutega visti, pakub teenijannadele nende vabadel päevadel moealaseid ideid ja annab toatüdrukule endise autojuhi küsimuses suhtenõu. (Too oli olnud oma uitava pilgu – ja käte – tõttu kehv väljavaade.) Ja mitu köögitüdrukut oli seda väga korrektset majapidajannat näinud pesakonna udupehme karvaga kassipoegade juures leebumas ja neid armastava pilguga vaatamas.

Kaks neist kassipoegadest olid hiljem leidnud tee Phyllida elutoas olevasse korvi, lisandudes tema detektiivromaanide kogule ja raamatutele peaaegu igal siin maailmas leiduval teemal, ja olid nüüdseks täiskasvanud, läikiva karvaga kassid, kes põlgasid korvi, mis oli kunagi nende voodi olnud. Kuid Stilton ja Rye aitasid eemal hoida kõik hiired, kes võisid sahvri oma eluasemega segi ajada. Neist ühe või teise süles hoidmine – kui kassid seda muidugi lubasid – pakkus Phyllidale ka rahu- ja taastumishetki. Mis olid pärast härra Dobble’iga tegelemist eriti hinnatud.

Phyllida ei olnud ametiredelil tõusnud majapidamises töötades: alustades nõudepesijana või toateenijana, kui oli kolmteist või neliteist, ja saades siis köögitüdrukuks või salongiteenijannaks ning liikudes seejärel hierarhias edasi. See tegi temast üsna ebahariliku majapidajanna. Tegelikult ei olnud ta üldse varem majapidamistes töötanud; asudes seda tegema alles mitu aastat pärast seda, kui suur ilmasõda ja tema töö sõjaväe juures otsa olid saanud.

Põhjused, miks ta oli suure häärberi majapidajanna ametikoha valinud, olid suurepärased ja mitte kellegi teise kui tema enda asi. See oli osa põhjusest, miks tema ja härra Dobble omavahel eriti sõbralikus läbisaamises ei olnud. Phyllida kahtlustas, et mees oli umbusklik naise suhtes, kes oli asunud majapidajanna ihaldatud kohale ilma pika põrandate küürimise minevikuta (nii palju kui tema teadis) ja kes oli võrdlemisi noor (ehkki kindlasti mitte nii noor ja päris kindlasti mitte kogenematu), et võtta enda kanda säärane mõjukas roll suures keskklassi majapidamises. Ja mehe parimatele ponnistustele vaatamata ei suvatsenud Phyllida temaga jagada üksikasju oma tausta, perekonnaseisu ega vanuse kohta, isegi kui talle survet avaldati.

Aga Phyllida oli kindel, et suurem osa härra Dobble’i vastumeelsusest oli tingitud tõsiasjast, et naine elas oma nime vääriliselt – mitte ainult iseloomu, vaid ka oma juuksevärvi poolest. See oli särav. Särav punakasblond.

Nende esimesel kohtumisel oli ülemteener teda ülevalt alla silmitsenud ja soovitanud, et ta «mahendaks seda tulekahju oma pea peal».

Phyllida oli hoidnud end tagasi ütlemast, et mees võiks tolle jalutuskepi, mis paistis olevat talle tagumikku lükatud, sealt välja tõmmata, ja hakkas vastuseks hoolitsema selle eest, et mil iganes ta härra Dobble’iga kokku sattus, olid tema lõõmavad juuksed siledad, korras ja mitte vähimalgi määral mahendatud. Õnneks ei kandnud majapidajannad tanusid ja seega säras tema katmata pea alati nagu majakas.

Phyllida oli just lõpetanud kardinate eest ära tõmbamise, et lasta valgusel sisse paista, kui raamatukogu uks avanes.

Härra Dobble astus sisse vaikselt, nagu teevad kõige suurepärasemad teenijad. Ta oli umbes viiekümneaastane (ta oli oma vanuse suhtes sama ebamäärane nagu Phyllida), siledaks raseeritud näo ja samasuguse juusteta peanahaga, mille vasaku kõrva kohal oli selge lohk (iseloomulik tunnus, mis pani mõned töötajad teda Vanaks Lohuks kutsuma, kui tema kuuldekaugusest turvaliselt väljas olid). Ülemteenri juures oli kõik pikk – tema kõrvad, ta sõrmed, ülakeha, tema hallide kulmude karvad –, välja arvatud tema jalad, mis ei olnud tema ülejäänud keha arvestades üldsegi pikad; asi oli lihtsalt selles, et tema pikkus tuli võrdselt ülakehast ja alajäsemetest. Tal olid tumedad silmad ja väga hele nahk, mis oli nii sile, et Phyllida võis ainult oletada, et mees lubas endale väga head näokreemi.

Nagu enamik ülemteenreid, riietus ka tema sama peenelt nagu härrasrahvas. Aga kuna mitte keegi kõrgemast klassist ei tahtnud, et nende teenijaid võiks eksikombel nende endi seisusest olevaks pidada, oli ülemteenri riietuses alati mingi element, mis oli „mööda“: pisut vanamoodne kaelaside, liiga vana mantel, valesti välja lõigatud püksid. See väike igand aitas kõrgklassil hoiduda arvamast, et ülemteener on üks «nende omadest» – või siis vastupidi, nagu tol korral, kui üks toatüdruk oli rongiga reisides lord Haldane’i ekslikult ülemteenriks pidanud.

Härra Dobble astus kolm sammu raamatukokku, ilme tardunud ja kõrk ning pilk süüdistavalt Phyllidat sihtimas, suu avatud moel, mis oli kindlasti valmis karmiks noomituseks.

Siis nägi ta härra Waringut. Härra Dobble peatus komistades, tuues kuuldavale tahtmatu hüüatuse, mis lämmatas käreda märkuse, mida ta tegema hakkamas oli olnud.

«Nagu te näete, härra Dobble, meil on siin situatsioon.»

«Ma võtan otsekohe politseijõududega ühendust.» Mees oli kiiresti toibunud, aga Phyllidal oli rõõm märgata, et ülemteener oli algul olnud palju rohkem segadusse aetud kui tema.

Ta varjas rahulolevat naeratust, kui vastas: «Ma juba rääkisin konstaabel Greensticksiga. Ma arvan, et ta peaks üsna pea siia jõudma, eeldatavalt koos arstiga, nii et meil on väga vähe aega, et tegeleda töötajatega ja teavitada härra Maxi ja proua Agathat.» Seda öeldes ootas ta ettenägelikult, et ülemteener olukorra üle kontrolli haaraks.

«Mina teavitan härra Maxi,» ütles mees. «Ja loomulikult ka lakeisid. Teie hoolitsege oma töötajate eest, proua Bright. Ma tõesti loodan, et te suudate ohjeldada nende kiljumist ja kriiskeid. Vaadake, meil on siiski külalisi.»

Phyllida naeratas talle külmalt. «Ma püüan tagada selle, et teenijannade teatraalsust vaos hoitakse.»

Mees tegi pausi, seistes surnukeha kohal. «Armas taevas. Sulepea?»

«Tõepoolest.» Phyllida liikus lähemale. «Üsna hirmutav.»

«See on siis see reporter, jah? Et proua Agathaga intervjuud teha. Härra Waring.»

«Minu mälu kohaselt küll.» Phyllida ei olnud külaliste tervitamiseks ust avamas olnud, nagu seda oli härra Dobble, aga ta oli kandnud hoolt selle eest, et nägi vilksamisi iga saabujat, kui nad majja sisenesid, ning ka õhtusöögi ajal, sest tema töötajad on need, kes külaliste tubade ja üldiste vajaduste eest hoolitsevad.

Ta arvas, et kui üldse on võimalik midagi head leida selle juures, et mõrvatud on külaline, siis seda, et see ei ole härra ja proua Mallowani jaoks ehk väga häiriv, sest surnud mees ei olnud neile üldse tuttav. Sellegipoolest. Ta oli ilmselgelt olnud tuttav kellelegi.

Härra Dobble tegi mõtlikku häält. «Plekkide jaoks karbooli, ma oletan.»

«Alles pärast soolase veega leotamist.»

«Ja tapeet?»

«Piim ja keev vesi muidugi. Viimistluseks lavendlivaha.»

«Ma lasen Stanleyl ja Freddiel vaiba ära viia, kui surnukeha on ... ee, niipea kui võimalik.»

«Oleksin selle eest väga tänulik, härra Dobble.» Ja seda oleks ka Ginny, mõtles Phyllida emotsioonitult. Stanley, ülemlakei, oli toatüdrukute eriline lemmik.

Nad vaatasid alla laiba poole, kummalgi neist ei paistnud olevat tahtmist end liigutada.

Populaarseid detektiivromaane kirjutava kirjaniku majas elamine tähendas seda, et surnukehad olid pidev aruteluteema ... kaasa arvatud peenemad nüansid sellest, kuidas neid kõige nutikamal moel nendeks üldse saada. Mürgitamine ja pussitamine (aga ilma nii rohke vereta) olid proua Agatha erilised lemmikud, ja aeg-ajalt esines ka kägistamist. Aga et tegelik mõrv siinsamas aset leiab ... näha päris surnukeha põrandal siruli olemas, kirjutusvahend arterist välja ulatumas ...

Vereplekid vaibal näitasid, et härra Waring ei olnud surnud kohe ja näis olevat veidi maad roomanud, kahtlemata pingutades, et leida abi, ise samal ajal ohtralt veritsedes. Phyllida judises, mõeldes surnud mehe kohutavatele viimastele hetkedele. See pidi juhtuma hilja öösel, sest muidu oleks keegi kindlasti mingisugust müra kuulnud.

«Kes küll võis sellist asja teha?» Härra Dobble’i jäik hoiak vääratas pisut, kui ehe emotsioon tema häälesse hiilis.

«Ma ei suuda ettegi kujutada,» vastas naine samasugusel vähem ametlikul toonil. «Aga see pidi olema keegi siin majas olijaist.»

Ülemteenri hääl takerdus, ja ta ütles sosinal ühe sõna, mida Phyllida ei olnud kuulnud sellest ajast, kui ta sõjaväes rindeõena töötas. Kuid ta kaldus sellega nõustuma.

Kõik mõtted karboolhappest, kella õlitamisest ja töötajatega tegelemisest – tööülesanded ja mõtted, mille külge ta oli klammerdunud, kasutades neid nagu kilpi kaitseks reaalsuse eest – lagunesid laiali, kui tunded maad võtsid.

Siin, kaunis, rahulikus Mallowan Hallis on mõrvar.