Suviselt kerge põnevik, mida puhkuse ajal nautida

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Jane Harperi krimiromaani «Looduse jõud».

Jane Harper, «Looduse jõud». Foto: Raamat

Austraalia on kaugel, väga palju sealt lugusid meieni ei jõua, aga nood, mis jõuavad, kipuvad head olema. «Looduse jõud» on üks niisugune. Tegelikult eriti miskit ei juhtugi, aga pusimist selle ei eriti miski ümber jagub pikaks põnetisjutuks. Austraalia ise on tont teab kus, maakera Võrumaal, ja noid tegelikke tont-teab-kussisid, kuhu tegevust paigutada, jagub Austraalias mitme riiulitäie raamatute jaoks.

Lähtekoht lihtne – kupatatakse bussitäis vurlesid metsikusse loodusesse sisemist sidet tugevdama, üks kaob ära. Ja siis teda otsitakse läbi kogu raamatu, vaheldades kiigetega endisaega ja tegelaste taustadesse ja kadumisretkesse endasse. Kõlab lihtlabaselt ja ongi seda, aga vormistatud pinget hoidvalt ja päris kena järjekordset kirjeldavat killukest tekitades ühe teispool ilma asuva maa ühe võpsiklikuma otsa kohta. Mõnes mõttes ongi meil siin tegu pigem meeldivalt pealiskaudse suhteromaani kui tõsiseltvõetava põnevikuga. Tore ja suviselt kerge.

Kokkuvõttes näikse loo moraaliks kujunevat, et ilma matkahuvita inimeste üllal eesmärgil loodusjõudude meelevalda suunamine on põhimõtteliselt kuradist, nimetatagu seda seikluskoolituseks või milleks iganes. Las inimesed teevad seda, mis nad tahavad ja seal, kus nad tahavad, siis ei minda tülli ega kaota ära, on rahu maa peal ja inimestest hea meel. No mida on rahumeelsel linnainimesel irevilhambulisse loodusesse otsida, looduses on mürkmaod ja päikeseloojangud ja külm. Inimene püsigu trajektooril kodu – raamatukogu - kõrts ja probleemid lakkavad olemast nagu nõiaväel.