Eva-Maria Brock: miks häbeneda seda, mida sa loed?

Eva-Maria Brock. Foto: Erakogu

Justnagu ei tohi häbeneda seda, mida me loeme, ei kavatse ma häbeneda seda, mida täna kirjutan. Väljaspool akadeemiat ja allikaid, väljaspool reegleid kirjutan täna südamest, justnagu tuleks südamest vahel lugeda ka raamatuid.

Esimene kord, kui sattusin endaga konflikti selle üle, mida peaks lugema ja mida ma tegelikult tahaks lugeda, juhtus juba minu kuuendal sünnipäeval. Traagiline tüli minu kirjandusõpetajast emaga sai alguse sellest, et ta oli kinkinud mulle lasteraamatud «Iliase» Trooja sõjast ja Odysseuse reisidest. Kuigi raamatud olid suuremõõdulised, rohkete piltide ja vähese tekstiga, siis avaldus minus pettumus, mida väike kuueaastane ei suutnud kohe üldse enda sees hoida.

Ema küll üritas selgitada mulle lugude olulisust ja põnevust, kuid see ei leevendanud mu pahameelt. Mäletan eneses segadust: miks ema mulle igavaid suurte inimeste raamatuid kingib? Eeldan, et teravaid sõnu sai vahetatud, sest juba järgmisel hetkel istusin aknalaual ja ähvardasin oma kingitust kuuendalt korruselt alla visata. Ma ei mäleta ema reaktsiooni, aga mäletan omaenda väga tugevat vastumeelt isegi nende raamatute omamise suhtes. Alles hiljem, kui leidsin õnnetu ema vannitoast nutmast, pehmenes mu viha ja mul tekkis häbi. Häbi, et mulle need suured ja olulised raamatud suurte ja oluliste meestega ei meeldinud.

Lapsel pole häbi, miks mul on?

See kurbnaljakas mälestus lapsepõlvest on vahest hea lugu kirjeldamaks meie sisemist konflikti raamatute suhtes. Teosed, mida me peaks lugema, on alatihti need, mida me tegelikult ei taha lugeda. Laps ei karda öelda, et miski on igav, isegi kui tema vastas seisev kriitik väidab vastupidist. Tal ei ole häbi selle ees, mis talle meeldib. Kahjuks ajapikku see aga tekib. Häbi oma maitse pärast, kui see ei peegelda seda, kellena ennast defineerime.

Olles kasvanud üles lugemist soosivas keskkonnas eesotsas eesti keele ja kirjanduse õpetajast emaga ning lugemisfanaatikust isaga, kujunes minus esiteks häbi, määratledes ennast oma pere kaudu. Mul tekkis huvi kirjanduse vastu, kuid sealjuures ka kriitiline suhtumine teostesse ja sellesse, mis mulle meeldib. Maitse pidi justkui peegeldama minu põhimõtteid, mis olid välja kujunenud tugevalt humanitaarses keskkonnas. Seetõttu on nii mõnegi raamatu puhul olnud mul piinlik tunnistada, et nautisin seda, kuna teadsin, et tegemist oli näiteks kommertsliku noortekirjandusega, mille keskmes on maagia ja armastus. See peegeldas minu enda lihtlabast loomust, mida ma aga ei tahtnud endale tunnistada, et üldse evin.

Seega tekkis häbi kõrvutuses. Minu isiklik kontrollimatu huvi versus see, kes ma peaks või tahaks olla. Keskkond ja hinnangud, mille keskel üles kasvame, on need, mis panevad paika parameetrid. Klassika, mis on osa meie põhi- ja keskharidusest, annab või peaks andma igaühele kompassi orienteerumaks kirjanduses. Nii on kõrvutus loodud igaühe peas. Häbinõel alati näitamas õige maitse suunas, isegi kui tegelikult tahaks teisele poole minna. Kui noorena see meid kõiki vahest ei kõiguta, sest siis on igasugune kirjandus meile kui arenejatele veel lubatud, siis täiskasvanuks saades kaasneb sellega nagu eeldus, et kasvama peab suureks ka meie maitse.

Raske tunnistada, kui klassika ei meeldi

Minu pere pärandas mulle väga uhke ja atribuutikarohke kompassi. Seda süvendas veel omakorda ülikool. Seepärast sundisin ja sunnin endiselt end tihti lugema kas auhinnatud kaasaegset kirjandust või klassikat. Raske on tunnistada, et tõsine ja raske kirjandus ei meeldi, mistõttu vahel isegi valetan ennast seda armastama. Raske on öelda, et see kõrges hinnas teos ei meeldi mulle, sest nii paljud on ju väitnud vastupidist. Õppides ise praegu kirjandusteadust, leian end tihti ekslemas lapsevaimus, kes pahameelega (enda ja raamatu suhtes) närib kuiva, igavat «Jane Eyre’i», mida ma ometi tean, et peaksin oskama hinnata. Ent kuidas iganes ma proovin, ei suuda ma ennast õpetada seda armastama.

Olen nõus, et kool peab tutvustama ja selgitama klassikat. Olen nõus, et klassika tundmine on vajalik, kuid see ei tohiks olla määravaks selle puhul, kes me oleme siis, kui meid ei mõjuta väline maitse või keskkond, mis meid pidevalt kujundada üritab. Nagu on öelnud Oscar Wilde: «See, mida sa loed siis, kui sa ei pea lugema, näitab, kes sa oled siis, kui sa saa sinna midagi parata, milline sa oled.» Seega on okei panna käest Tammsaare «Tõde ja õigus», sest süda ihkab lugeda Hargla «Frenchi ja Koulut», isegi siis, kui oled lähedal kolmekümnendale eluaastale ja õpid kirjandusteadust. Ilma et ma saaks sinna midagi parata, olen ma südames lapsemeelne fantasist.

Eskapism on okei

Kui tulevad ilusad ilmad ja on aeg minna puu alla logelema või randa merd nautima, siis ei ole kunagi minuga kaasas hinnatud, kullatud, pärjatud kirjandus ega Sirbi või Loomingu ajakiri, vaid just üks eskapistlik teos. Just see laseb mul tunda ennast nagu muretu laps, kellele kõik on veel lubatud, mitte stressist pulbitsev täiskasvanu, kellele on seatud parameetrid ja piirangud. Eskapism on okei. Meil on vaja ka heatundekirjandust, mis laseb puhata ega sunni meid tegema seda, mida me ei taha. Seda teeb meiega igapäevarutiin juba nagunii.

Kirjandus on midagi isiklikku, veel rohkem, kui seda on film, kuna see leiab aset ainult meie endi vaimus ja fantaasiaruumis. See ei ole jagatav. Seega on see ka ainuke ruum, kuhu keegi teine ei sekku. Tööl, koolis ja ka kodus on meil vormid, millesse tuleb sobituda, maitsed, millega tuleb nõustuda või siis neile argumenteeritult vastu vaielda. Sel suvel lubage aga endil olla see kuuaastane, kes julgeb aknast välja visata Odysseuse lood. Pange käest see kompass ja laske endal kirjandusmetsadesse ära eksida.