«Ma olen juba harjunud ja peaaegu ei tunnegi enam sööbivat lõhna»

Kassid. Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Loomingu Raamatukogus ilmus Guntis Berelise jutukogumik «Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte». Teose on Läti keelest tõlkinud Contra.

«Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte» Guntis Berelis Foto: Raamat

Läti proosa enfant terrible'iks nimetatud Guntis Berelis on öelnud, et hea proosa jaoks on kindlasti vähemalt ühte laipa vaja. Selle kriteeriumi järgi on jutukogumik «Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte» hea proosa. Läti-reisi plaanijatel tasub kõrva taha panna ka vihjeid, kuidas käituda maapiirkondade toidukohtades ja millest õigupoolest elavad turismitalud. Sellest, et lätlase lemmiktoit on teine lätlane, ei maksa mitte rääkidagi.

Loe raamatust katkendit:

«Sa pead räimi tooma! Ja ära unusta Heideggeri!» karjub ülevalt õde. Ta on oma koopast välja roninud, teise korruse trepimademel üle käsipuu kummardunud ja vaimustub parajasti katkematust kassitantsust all esimese korruse esikus. «Tean juba, tean,» pomisen vaikselt omaette. Õele mu vastus korda ei lähe, ta tajub niigi, et ma ei saa endale vastuvaidlemist lubada. Hommik on vaevalt pihta hakanud, eine jääb pooleli, sest täna on meie räimepäev. Pean minema turule ja muretsema odavaid räimi, vähemalt kümme, aga parem kaksteist kilo, nii et jätkuks terveks nädalaks. Tõmban mantli selga ja püüan neid lõputuid kassivillatupse peoga maha nühkida. Ma ei kannata kasse, aga eriti ei kannata ma kasse, kui nad ronivad minu tuppa. Püüan oma tuba vaid endale hoida. Aga ikka õnnestub neil pidevalt sisse pääseda: hüppavad ukselingile, vajutavad selle oma raskusega alla ja ongi sees. Kui tulen turult räimedega, on tuba kindlasti jälle kasse täis. Heameelega keeraks ukse lukku, aga võti on juba teab mis ajast tuksis. Nüüd, kevade poole okupeerivad neetud kassikarvad kogu maja: need veerevad vähimagi tõmbetuule korral pisikeste keradena üle põranda, kogunevad nurkadesse, voodite ja kappide alla, haakuvad iga riidetüki külge, leian neid supi seest, kartulikeedupajast ja isegi peldikust tualettpaberirulli pealt, need kleepuvad taldrikute ja söögiriistade külge, tundub, et isegi õhk on kassikarvu täis, ma hingan kassikarvu, ma lämbun, kui mu kopsudesse ladestuvad kassikarvad. Mantel ei lähe puhtamaks midagi, kassikarvad seevastu kleepuvad peopessa, nühin kätt vastu seina.

Võtan hommikul haugatud vorstileiva, paotan ettevaatlikult ust, virutan piki ribisid kassile, kes kavatseb juba kitsa prao kaudu minu tuppa lipsata. Kass pikeerib, külg ees, käpad laiali, saba õieli, kräunatab ilgelt ja maandub oma hõimlaste karja, heidan talle järele vorstileiva, mis platsatab vastu seina ja kukub maha. Kassid – neid ei ole juba kaks päeva toidetud, sest eelmine räimekott sai alla kugistatud – tormavad selle kallale ja tõstavad kujuteldamatut kisa, püüdes ainukest vorstileiba jagada. Ma ei näegi, kes selle saab. Mul ükskõik. Esiku õhk on haisust paks, sest kasside tualett on sealsamas trepi all, olen sinna puistanud mitu ämbrit kruusa ja seal nad siis reostavad nõrkemiseni, nii et liiv ja kuivanud sitt lendavad. Aga ma olen juba harjunud ja peaaegu ei tunnegi enam sööbivat lõhna. Nüüd saan edukalt välisukseni pageda. Viskan pilgu üles – seal seisab käsipuule toetudes, räpane hommikumantel selga sikutatud, see pundunud olend, minu vanem õde, kahe käe küüned juuksejäänustesse klammerdunud. «Too räimi! Loomakesed tahavad midagi värsket!» kisab ta jälle täiest kõrist. Õel on ükstakama, kas asun oma toas tihkelt suletud ukse taga või tema nina all – õde muudkui lõugab, nagu oleksin kurt. «Ära Heideggeri unusta!» kisab ta, pea teise korruse aknast välja pistetud, kui olen juba värava juures.

Nagu ma ise ei teaks, vana Heidegger on juba ribadeks tarvitatud ja ei kõlba enam. Tegelikult ei kutsu õde Heideggeri üldse Heideggeriks. Ta ütleb «Heaidegger», venitades häälikuid «eai» iseloomuliku ninahäälega. Ja täisnimega kutsub ta seda härrat nii: härra Martin Heaidegger. Seda öeldes ajab ta lõua püsti, täidlased huuled kõverduvad uhkeks naeratuseks, silmad vajuvad põsemügarate taha ja tõmbuvad õige kitsukeseks, ja õde puurib oma pilgu triumfeerivalt mulle näkku. Ma ei tea, mida õde mõtleb, öeldes «härra Martin Heaidegger», kui ta üldse midagi mõtleb, aga midagi taaselustub temas neil hetkedel. Võib-olla naudib ta selle sõna maitset, mitte ainult nagu lõputute praetud räimede oma (suurem osa saab kassidele, aga paar kilo jääb ka meile endale), vaid ka nagu oma mälestuste mekki.

Paremas käes oli mul kilekott turult ostetud värskete räimedega, tervelt kaksteist kilo ja nii vägevale ostjale veel paar prisket peotäit pealekauba – kokku tuleb vast oma kolmteist kilo. Seekord jätkub küll terveks järgmiseks nädalaks. Räimede peale panin eraldi kotti mässituna äsja Jānis Roze raamatupoest hangitud härra Martin Heaideggeri «Raideteed». Raamat oli vist viimaseks piisaks, sest kott rebenes, ja kaksteist, ei, kõik kolmteist räimekilo libisesid ühe rapsuga maha ja pisikesed kalakesed kihutasid libeda hõbeojana mööda Jānis Roze raamatupoe treppi alla, poetades üle trepiäärte pritsmeid ka sinna, kus kaubeldakse kirjatarvetega. Ma tardusin ja vahtisin juhmilt oma jalge ette: räimed väänlesid üksteisest mööda ja kihisesid ümber mu kinganinade nagu elav ja pidevalt muutuv vaip.

Räimed tõid raamatukaupluse kõrvetavasse tehislikku õhku loomulikku jahedat värskust, hingasin sügavalt sisse ja tundsin hetkeks end imehästi. Ma olin kalavoolu juurdunud nagu omalaadne kalade kuningas, kelle auks on trepile laotatud räimevaip. Räimevaip, ümberringi raamatud, aga kõige keskmes mina. Ja ma olin tõesti keskmes, sest kogu rahva pilgud olid ühel hetkel mulle suunatud: mõni hüppas paar sammu eemale, teine tuli miskipärast lähemale, justkui tahaks, et vool uhuks ka tema kinganinasid, aga suurem osa seisis ja lihtsalt jõllitas täiesti tühja pilguga. Ei mäleta, et ma oleks kunagi nii vankumatu tähelepanu keskmes olnud. Mööda sätendavat oja libises alla ka Heideggeri «Raideteed». Siinsamas kõrval kõhklesid paar müüjat, teadmata, mida peale hakata, veel hämmeldunum oli kaupluse turvamees, kes aimas, et peab midagi tegema, aga ei taibanud, mida nimelt. Ta tundis, et süüdi olen mina, aga ei teadnud, mida minusuguse vanamehega ette võtta. Paistis, et kõige parema meelega oleks ta räimed ühe käeliigutusega kokku pühkinud ja tasku toppinud, aga peod olid tal liiga kitsad ja ka taskute maht napp. Puudus see ainuke isik, kes suutnuks õnnetuse likvideerida: plekilises luitunudsinises kitlis koristaja ämbri ja kühvliga.

«Need närused olendid kärvavad nüüd nälja kätte. Kärvaku, mis mul sest,» pomisesin ja ümbritseva rahva silmades läigatas elav uudishimu. Nad tulid lähemale ja püüdsid aru saada, mida ma omaette pobisen, justkui peituks minu segases pobinas šiffer, miks ma seisan siin räimevoolu ülemjooksul nagu kalade kuningas. Kummardusin ja meelitasin peotäie räimi kotti, aga need libisesid muidugi teisest otsast jälle välja; kohale jooksis naine põrandaharjaga, togis paar korda mõttetult mu jalgade ees. Tema tõugetest läks räimevaip uuesti liikvele ja vajus veel laiemaks, inimesed taganesid nurkadesse. Ei oleks kunagi osanud arvata, et kaksteist, no hästi, kõik kolmteist kilo räime, et seda on nii palju. Õngitsesin välja Heideggeri «Raideteed» ja tatsasin jalgu kõrgele tõstes pidulikult ukse poole, kartes, et turvamees haarab kohe-kohe mul küünarnukist ja tirib tagasi, aga tema ainult seisis huuli liigutades ja pead noogutades ning saatis mind mittemidagiütleva pilguga. Uksel peatusin, pöördusin, laiutasin süüdlaslikult käsi ja püüdsin – nagu vabandades – viisakalt kummardada, aga see nägi vist rohkem välja, nagu ma kummardaks pärast õnnestunud etendust aplausilootuses.