«Kallis Heloise, kas sa oled kunagi näinud kedagi verest tühjaks jooksmas?»

Raamatuportaal
Copy
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Äsja ilmus Anne Mette Hancocki pingeline krimiromaan «Laibalill».

Laibalill Anne Mette Hancock
Laibalill Anne Mette Hancock Foto: Raamat

Ajakirjanik Heloise Kaldanil on keerulised ajad: tema majandusministeeriumi salajane allikas on edastanud talle võltsitud dokumente ja nüüd ähvardab naist tööst ilma jäämine. Samal ajal hakkavad Heloisele saabuma krüptilised kirjad Anna Kielilt, naiselt, kes on juba kolm aastat olnud tagaotsitav noore advokaadi mõrva eest. Veidral kombel sisaldavad kirjad väga isiklikke fakte Heloise enda kohta, kuigi ta naist ei tunne.

Nii hakkabki Heloise Anna Kieliga seotud vana mõrvajuhtumit uuesti uurima paralleelselt Erik Schäferiga Kopenhaageni politseist, ning komistan veel ühe mõrvaohvri otsa. Kas mängus on jälle Anna Kieli käsi või on mõrvareid mitu? Miks juhivad kõik jäljed Heloise juurde? Ja kas tema enda elu võib olla ohus?

Anne Mette Hancockil on bakalaureusekraad ajaloos ning ta on õppinud ajakirjandust Roskilde ülikoolist ja Berlingske ajalehe juures. «Laibalill» on tema debüütromaan ja ühtlasi esimene raamat Heloise Kaldani ja Erik Schäferi põnevike sarjast.

Loe raamatust katkendit!

Anna fantaseeris tihti tema mahalöömisest. Sellest, kuidas ta hiilib hääletult tema ligi ja tõmbab tera resoluutse käeliigutusega üle ta kõri. Sellepärast ta ei ärganudki võpatusega, vaid pilgutas rahulikult ja uniselt minema veel ühe unenäo, mis jättis ta võrkkestadele terve vägivallastseenide kaleidoskoobi ning kehasse vaimustustunde.

Kas see on nüüd läbi?

Pimedusse lebama jäädes proovis ta tegelikkusega harjuda. Ta vaatas kella, mis seisis voodi kõrval plaaditud põrandal. Kell näitas 5.37. Ta polnudki kordagi majja asumisest alates nii kaua maganud.

Läbi kõrvaltänaval asuva vana kloostri võlvkäigu kajas koerahaukumine. Kaks haugatust, millele järgnes lühike summutatud niutsatus ja siis täielik vaikus. Anna tõusis voodis küünarnukkidele ning teritas korraks kõrvu. Ta hakkas just uuesti pikali heitma, kui kuulis üht autot aeglaselt lähenemas, nagu köhides.

Anna tõusis voodist üles ja läks kärmelt magamistoa akna juurde. Tema keha läbis ärevuslaine. Ta paotas ühte ererohelist aknaluuki, nii et tuppa tungis hommikupäikese kitsas viirg, ja vaatas alla õuele kaks korrust allpool. Kui võssakasvanud vastashoovi ääristaval müüril istuv ning laisalt saba võnksutav kass välja arvata, oli Rue des trois Chapons täiesti tühi.

Anna pilk libises üle mitmete majade ja peatus vastasnaabri esimese korruse aknal. See oli pärani lahti. Tavaliselt olid maja kõik aknad kinni löödud ja see oli esimene kord, kui ta nägi sellel tolmusel kinnistul elumärki. Tundus, nagu oleks tume aknaauk seinas ta sihikule võtnud nagu teda ainiti vahtiv silm.

Ärevus hakkas ta sõrmedes surisema ja ta tundis pulssi kõrvus tagumas.

Kas see on tema? Kas ta leidis mu üles?

Ta seisis luukide taga varjus ning hoidis tänaval silma peal, kuni oli hingamise jälle kontrolli alla saanud. Siis noogutas ta endale rahustavalt. Seal all polnud kedagi. Keegi ei peitnud ennast varjudes.

Üldiselt ei kõndinud sellel väikesel tänaval palju inimesi. Rue des trois Chapons kulges väljakul seisvast kirikust linna peatänavani ning oli kitsas ja käänuline. Kui käed välja sirutada, võis kerge vaevaga puudutada kahel pool tänavat kõrguvaid hiiglaslikke kivimaju. Tänaval valitsev imal hais reetis, et just sealt otsisid hulkuvad kassid öösiti varju. Siin hiilisid nad ringi ja kräunusid vaevatult oma seltsijanus. Inimesi polnud Anna aga siin eriti näinud. Sellel kujul mitte.

Ta pani akna kinni ja läks alasti ebatasasest kivitrepist üles. Katuseterrassil keeras ta veekraani lahti ning aiavoolik eemal plaatidel hakkas vonklema. Külm vesi oli ta unesooja keha vastas valus, aga ta ei näidanud ebamugavustunnet välja.

Ta tõmbas vee kehalt käega maha ning libistas sõrmedega läbi märgade juuste. Siis lasi ta sõrmedel vajuda oma aukus põskedesse ja vaatas ennast terrassiukse peegelduselt. Ta oli alla võtnud. Mitte palju, võib-olla kolm-neli kilo, aga rinnad olid väiksemaks jäänud, käed sooneliseks ja nägu kõhetuks muutunud. Ta ei suutnud otsustada, mille moodi ta kõige rohkem välja nägi: kas liiga suure lapse või vana naise. Mõlema mõtte peale hakkas tal kõhus keerama.

Ta pani selga trikotaažkleidi ja jalga espadrillid ning läks alla kööki, kus otsis välja toeka tüki baguette’i ja purgi viigimarjamoosi. Ta sõi akna all seistes, kuulates turuväljakule püsti pandavate müügitelkide kolinat.

Ta oli eile kirja ära saatnud.

Teinud kolmetunnise sõidu Cannes’i, kus ta oli kõigepealt võtnud Rue de Mimonti postkontorist välja FedExi paki. Autosse tagasi jõudnud, rebis ta paki kohe lahti ja veendus, et selles oli raha. Siis oli ta kirja postimaja ees postkasti visanud ja sõitnud jälle tagasi Rue de trois Chaponsi. Mõne päeva pärast pidi ta veel ühe kirja saatma. Ja siis veel ühe. Ja vahepeal sai ta ainult oodata. Ja loota.

Kui ta oli viimase saiatüki alla neelanud, pani ta nokamütsi pähe, haaras oma seljakoti ja lahkus majast. Ta kõndis mööda peatänavat turuväljakule, kus ta müügilettide keskel seisma jäi ja kogu turumelu hetkeks endasse imes.

Ühe väikese kipaka klapplaua ümber oli kogunenud rühm lapsi. Laual oli pappkast ja selle sees kitsetall, kes lasi tervel trobikonnal innukatel kätel ennast sügada. Üks tugev tunkedes mees pressis ennast kaksikutest poiste vahele, toppis tallele lutipudeli suhu ning loom luristas pudeli sisu tänulikult endale kõhtu. Vaba käega ulatas mees nende ümber seisvate ja oma laste vaimustuse peale naeratavate vanemate poole plastkorvi. Nood õngitsesid vastumeelselt taskust välja mõned mündid ja heitsid need korvi. Mees tänas neid automaatselt ja tõmbas lutipudeli kohe näljasel tallel suust, nii et piima igale poole laiali pritsis.

Anna seisis pikalt ja vaatas vastikustundega mehe sisseharjunud protseduuri. Ta kavatses just mehe juurde minna ja tal lutipudeli käest kiskuda, kui ta pilk langes vanemale paarile, kes istus teisel pool tänavat ühe kohviku sinivihmataimest moodustunud katuse all. Mees oli kiilas ning kandis kriiskavkollast polosärki. Ta oli ametis millegagi, mis näis olevat võiga sarvesai. Anna pilku oli püüdnud tema särk, ent väike ümarapõseline daam mehe kõrval toolil oli põhjus, miks ta oli peatunud.

Ta ei jõudnud tähele panna, mis daamil seljas oli. Ta nägi ainult kaamerat, mida ta enda ees hoidis ja imestavat pilku, mis oli suunatud otse Annale.

Anna pööras ringi ja läks talitsetud sammudega lähima tänavanurgani ning kadus selle taha.

Siis pistis ta jooksu.

***

Ta voltis järgmise kirja lahti ja hakkas lugema. Bøttger teispool lauda jätkas, aga tema hääl vaibus sedamööda, kuidas Heloise kehasse sigines ebameeldiv külm tundmus.

Kiri oli lühike.

Selles oli vaid mõni üksik lühike rida, kirjutatud korralikus käekirjas, ent tal tõmbus selle peale suu kuivaks ja rinnakorvis levis külm kobrutav tunne.

Bøttgeri hääl kostis jälle teravalt samal hetkel, kui Heloise tajus, et istub ja hoiab hinge kinni. «… ent ei tohi lasta ennast hirmutada …»

«Mogens,» katkestas Heloise teda. «Kas mitte sina ei kajastanud seda juhtumit, mis mõned aastad tagasi üleval oli? Seda mõrvatud advokaadi asja?»

«Kuidas palun?» Mees vaatas talle üle laua arusaamatul pilgul otsa, ent ajas aeglaselt selja sirgu, kui nägi tõsidust Heloise pilgus.

«Kellest me räägime?»

«Sellest mõrvatud advokaadist. Kas see oli Kokkedalis või Hørsholmis või kusagil mujal seal põhjas? Mis ta nimi oligi?»

«Mossing. See juhtus Taarbækis. Mis temaga on?»

«Kas sina kajastasid seda lugu?»

Mogens Bøttger oli spetsialiseerunud kriminaal- ja sotsiaalasjadele, samas kui Heloise tegeles majanduse ja tarbimisega ning tal oli harva pistmist vägivaldsete juhtumitega.

«Ei, ma olin toona ikka veel uudistes. Meie majas pidi sellega tegelema Ulrich. Mis siis?»

«Mis ta nimi oligi? Selle naise, keda süüdlaseks peeti?»

«Anna Kiel. Ja mitte ainult ei peetud. See on teada. Ta jäi Mossingu juurde viiva tee ääres olnud valvekaamera salvestusele.

Ja «jäi» all pean ma silmas, et ta seisis mitu minutit ja vahtis enne sündmuskohalt lahkumist otse kaamerasse, ilma et oleks proovinudki kaamerat maha võtta või hävitada. Pealaest jalatallani verine, täiesti vaikselt ja rahulikult. Lihtsalt seisis ja vaatas otse kaamerasse, nii et ükski näolihas ka ei liikunud. Täielik psühhopaat.»

«Kus ta praegu on?»

«Ma ei tea. Teda ei leitudki üles. Miks sa küsid?»

Heloise läks Bøttgeri juurde ja pani kirja tema ette lauale. Ta seisis mehe kohal kummargil ja nad mõlemad lugesid:

Kallis Heloise,

kas sa oled kunagi näinud kedagi verest tühjaks

jooksmas?

See on üsna ainulaadne kogemus. Vähemalt minu jaoks

oli, aga ma olin seda ka kaua aega oodanud.

Ma tean väga hästi, et nende arust olen ma toime pannud

kuriteo.

Et nüüd tuleb mind üles leida, taltsutada ja karistada.

Ma ei ole.

Seda ei juhtu.

Mind ei saa.

Mind on juba.

… ja ma ei ole veel lõpetanud.

Soovin, et saaksin rohkem öelda, aga ma olen lubanud

seda mitte teha.

Kuna mulle on sinu kohalolu keelatud, Heloise, siis anna

mulle endast vähemalt oma sõnade kaudu mõni magus

vihje.

Anna Kiel

Bøttger vaatas teda hämmeldunult pilgul. «Kust kuradi kohast sa selle said?»

«See oli minu postilahtris.»

«Kas sa tunned teda?»

«Ei. Loomulikult tean ma osaliselt toonast lugu, aga ei, muus osas ma teda ei tunne.»

«Täitsa lõpp …» Mees sügas ennast pealaelt, nii et ta suured tumepruunid lokid küljelt küljele lainetasid. «Kas sa arvad, et see on ehtne?»

Heloise kehitas õlgu.

«See võib väga hästi olla ka keegi, kes sinuga jamada tahab,» lausus Bøttger. «Ma saan inimestelt igasuguseid veidraid kirju.

Keegi on näinud Hvide Sande telkimisplatsil jaaguari, või siis keegi, kes tunneb kedagi, kes võib-olla ja võib-olla ka mitte röövis Madeleine McCanni. Lollakaid on igal pool, Heloise, sa tead ju küll. See võib olla keegi selline. Nüüd, kui oled Skriveri juhtumi tõttu pildil, muutub sinu sissetuleva posti kaust automaatselt Veidrike Keskuseks.»

Heloise läks tagasi oma lauapoole juurde ja vaatas ümbrikku, milles kiri oli saabunud. See oli keskmise suurusega helesinine ümbrik ja see oli tembeldatud Cannes’is üksteist päeva tagasi.

See oli ammu enne seda, kui Skriveri-kaos lahti läks, nii et kes iganes kirja ka saatis, ei teinud ta seda reaktsioonina artiklile järgnenud meediatsirkusele.

«Selles ei ole mingit loogikat,» ütles Heloise ja vaatas Bøttgeri poole. «Miks kirjutada mulle ja mitte Ulrichile, kui tema tookord selle loo kirjutas? Mis sa ütlesidki, kus ta nüüd töötab?»

«Kusjuures ma arvan, et ta ei töötagi.» Bøttger võttis oma mobiili ja hakkas seal innukalt tuhnima.

«Mis mõttes?»

»Tähendab, ta on vist küll Ekspressenis palgal, aga ma olen kuulnud, et ta haigestus eelmisel aastal depressiooni või millessegi ega ole veel tagasi. Igatahes ei ole ma tükk aega tema nime näinud. Aga ta on oma karjääri jooksul puutunud kokku väga paljude vägivaldsete juhtumitega ja mina pole ainuke, kes arvab, et ta ei osanud enda jaoks eriti piiri tõmmata. Võib-olla et ta on töö all murdunud. Aga ma arvan, et mul on võib-olla … jah, mul on ta isiklik number. Kas saadan sulle?»

«Jah, palun.»

Heloise luges kirja uuesti läbi.

Ta käivitas oma tööarvuti ning guugeldas Anna Kieli nime.

Ekraanile ilmus 238 otsingutulemust. Ta klõpsas neist esimesel – tema enda ajalehes ilmunud artikkel, mille oli tõesti kirjutanud Ulrich Andersson 24. aprillil 2013.

Tapmises kahtlustatav tuvastatud

Seoses 37-aastase advokaadi Christoffer Mossingu tapmisega

22. aprillil tagaotsitavaks kuulutatud naise isik on nüüd

tuvastatud. Vastava avalduse tegi täna Kopenhaageni politsei

Ritzaule antud pressiteates.

Arvatava kurjategija nimi on Anna Kiel, kes on 31-aastane

Taani kodanik. Naist otsitakse taga seoses Christoffer Mossingu

pussitamisega pühapäeval, 21. aprillil. Rünnak toimus

ohvri kodus Taarbækis. Politseile teadaolevalt ei viibinud tapmise

hetkel kuriteopaigal teisi isikuid ning sellele aadressile ei

ole registreeritud teisi elanikke.

«Miski ei viita sellele, et ohver ja kahtlustatav oleks teineteist

eelnevalt tundnud, ent me teame, et tagaotsitaval on

pikka aega olnud psüühilise haiguse diagnoos. Seepärast

palume kõigil, kes peaksid temaga kokku puutuma, temast

eemale hoida ja võtta ühendust politseiga,» ütles juurdluse

juht Erik Schäfer.

Anna Kielil on skandinaaviapärane välimus, ta on 172

sentimeetrit pikk, keskmise kehaehitusega ning kuriteo sooritamise

hetkel olid tal pikad keskmiselt blondid juuksed. Kodanikel,

kes oskavad anda infot tema asukohast või muul viisil

aidata politseil talle jälile saada, palutakse võtta ühendust

Kopenhaageni politseiga telefoninumbril 114.

UA, Demokratisk Dagblad

«Kaldan …»

Heloise tõstis pilgu arvutilt.

Karen Aagaard seisis koridori lõpus ja kutsus ta käeviipega enda juurde.

«Ta jõudis kohale.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles