LOE KATKENDIT ⟩ Rõõmustagem! Bridgertonide saaga III osa nüüd ka eesti keeles

Kaader Netflixi seriaalist «Bridgerton». Foto: Netflix / Scanpix

Lugemisfännidel on põhjust rõõmustada, sest Julia Quinni Bridgertonide saaga kolmas osa «Ettepanek» on nüüd saadaval ka eesti keeles. Loe katkendit värskelt ilmunud raamatust!

«Nagu tavaliselt, lasuvad seltskonda astuvate neidude abielulised lootused suuresti Bridgertonide perekonnal, ennekõike vanimal vallalisel vennal Benedictil. Ta küll osaleb igal peol, kuid ei tee muud, kui silmitseb ust, eeldatavasti oodates mõnd konkreetset isikut. Vahest ... võimalikku pruuti?»

                                         LADY WHISTLEDOWNI SELTSKONNALEHT, APRILL 1814

Krahvi tütrena sündinud Sophie Beckett on kurja võõrasema soovil taandatud lihtsaks toateenijaks. Põlatud neiu poleks osanud uneski näha, et võiks sattuda Lady Bridgertoni kuulsale maskiballile ja kohata seal oma unistuste printsi. Nägusa ja võluva Benedict Bridgertoni tugevate käte vahel keereldes tunneb Sophie end lausa kuninglikult, teades samas, et peo lõppedes peab ka muinasjutt otsa saama.

Alates maskiballist on kaunis tundmatu vallutanud Benedicti mõtted. Ainus, kes põgusateks viivudeks tema tähelepanu köidab, on üks kummaliselt tuttavlik teenijanna. Benedict on vandunud, et leiab ja abiellub salapärase võõraga, ent üha kasvav igatsus piltilusa teenija järele muudab noormehe põlvist nõrgaks. Kahte suunda kistud südamel on oht lõplikult puruneda.

Kaheksaosalise raamatusarja «Bridgertonide saaga» sündmustik leiab aset regendiaja Inglismaal aastatel 1813–1827. Bridgertonid – Anthony, Benedict, Colin, Daphne, Eloise, Francesca, Gregory ja Hyacinth – on lesestunud vikontessi kaheksa tähestikulises järjekorras nime saanud järeltulijat. Nad küll nägelevad ja viskavad üksteise kulul nalja, ent hoolivad oma perekonnast jäägitult. Sarja igas raamatus on üks neist tõelise armastuse otsingul. Sarja neljas raamat ilmub talvel.

Loe katkendit Julia Quinni raamatust «Ettepanek. Bridgertonide saaga III osa»:

Sophie lehvitas Posyle, kes lehvitas vastu, ning jälgis siis, kuidas tõld tänavat mööda edasi veereb ja nurga taha kaob. Bridgerton House’ini, kus maskeraad toimus, oli vaid kuus kvartalit, aga Araminta oleks ka siis tõlda nõudnud, kui nad oleksid naabermajas elanud.

Lõppude lõpuks oli tähtis saabuda suurejooneliselt.

Ohke saatel keeras Sophie ringi ja suundus trepist üles. Araminta oli hetke põnevuse tõttu unustanud jätta talle loetelu ülesannetest, mille ta krahvinna äraolekul tehtud peaks saama. Vaba õhtu oli tõeline luksus! Vahest loeb ta uuesti mõnd romaani. Või äkki leiab Whistledowni Seltskonnalehe tänase numbri. Ta arvas, et oli näinud Rosamundi seda varasel pärastlõunal oma tuppa viivat.

Aga kui Sophie Penwood House’i eesuksest sisse astus, ilmus proua Gibbons otsekui maa alt tema ette ja haaras tal käsivarrest kinni. «Ei tohi aega kaotada!» ütles majapidajanna.

Sophie vaatas talle otsa, justkui oleks too mõistuse kaotanud. «Kuidas palun?»

Proua Gibbons tiris teda küünarnukist. «Tulge minuga kaasa.»

Sophie lasi ennast kolmest trepijärgust üles juhtida, kuni nad jõudsid tema tuppa – tillukesse räästa alla peidetud kambrikesse. Proua Gibbons käitus ülimalt veidralt, aga Sophie järgis tema tahtmist. Majapidajanna oli teda alati kohelnud erilise lahkusega, isegi siis, kui oli selge, et Araminta paneb seda pahaks.

«Te peate riidest lahti võtma,» ütles proua Gibbons uksenupust haarates.

«Mida?»

«Tõesõna, me peame kiiresti tegema.»

«Proua Gibbons, te ...» Sophie suu vajus ammuli ja sõnad jäid kurku kinni, kui ta märkas, milline tema tuba välja nägi. Otse keskel asus aurav veevann ja kõik kolm toatüdrukut askeldasid ringi. Üks kallas vanni kannutäie vett, teine kohmitses võrdlemisi saladusliku välimusega kirstu luku kallal ning kolmas hoidis rätikut ja ütles: «Ruttu! Ruttu!»

Sophie heitis neile kõigile hämmeldunud pilgu. «Mis toimub?»

Proua Gibbons pööras end üle näo särades tema poole. «Te lähete maskiballile, preili Sophia Maria Beckett!»

Tunnike hiljem oli Sophie tundmatuseni muutunud. Kirst peitis endas kleite, mis olid kuulunud surnud krahvi emale. Need olid kõik viiskümmend aastat ajast maas, aga see ei lugenud. Ball oli maskeraad – keegi ei eeldanud, et kleidid peaksid olema viimase moe järgi.

Kirstu põhjast olid nad leidnud ülipeene läikivhõbedase rõivaeseme, millel oli kehasse töödeldud ja pärlitega kaunistatud pihikuosa ning alt laienev seelik ning mis oli olnud väga populaarne eelmisel sajandil. Seda pelgalt puudutades tundis Sophie end printsessina. Sellel oli aastaid kirstus lebamisest kergelt kopitanud lõhn ning üks teenijanna võttis selle kiiresti välja, et kangale veidi roosivett piserdada ja kleiti tuulutada.

Sophiet oli vannitatud ja lõhnastatud, juuksed olid soengusse seatud ja üks toatüdrukutest oli tema huultele isegi veidi puna kandnud. «Ärge preili Rosamundile öelge,» oli teenijanna sosistanud. «Ma panin selle tema kogust pihta.»

«Oo, vaadake!» ütles proua Gibbons. «Ma leidsin sobivad kindad.»

Sophie vaatas üles ja nägi majapidajanna näppude vahel paari küünarnukkideni ulatuvaid sõrmkindaid. «Vaadake,» ütles ta, võttis proua Gibbonsi käest ühe kinda ja uuris seda. «Penwoodi embleem. Ja monogramm. Päris kindasuu ääres.»

Proua Gibbons pööras enda käes oleva kinda teistpidi. «SLG. Sarah Louisa Gunningworth. Teie vanaema.»

Sophie vaatas talle üllatunult otsa. Proua Gibbons polnud kunagi vihjanud krahvile kui tema isale. Penwood Parkis polnud mitte keegi sõnades tunnistanud Sophie veresidet Gunningworthide perekonnaga.

«Nojah, ta ju on teie vanaema,» teadustas proua Gibbons. «Me oleme juba küllalt käinud ümber selle teema nagu kass ümber palava pudru. On kuritegu, et Rosamundi ja Posyt koheldakse kui peretütreid, aga teie, krahvi liha ja veri, peate pesema ja kasima nagu teenijatüdruk!»

Kolm toaneitsit noogutasid nõuolevalt.

«Kõigest üks kord,» ütles proua Gibbons, «vaid üheks õhtuks olete teie balli kaunitar.» Naeratus näol, keeras ta Sophie aeglaselt ümber, kuni neiu seisis näoga peegli poole.

Sophie ahmis õhku. «Kas see olen mina?»

Proua Gibbons noogutas, silmad kahtlaselt läikivad. «Te näete väga armas välja, kullake,» sosistas ta.

Sophie käsi tõusis aeglaselt üles juuste juurde.

«Ärge soengut sassi ajage!» kiljatas üks teenijannadest.

«Ei aja,» lubas Sophie ning naeratas pisut ebakindlalt, sest võitles pisaratega. Tema juustele oli puistatud sädelevat puudrit, nii et ta säras nagu muinasjutuprintsess. Tema tumeblondid juuksed olid kinnitatud pealaele lõtva sõlme, kust üks kihar libises lahtiselt mööda kaela alla. Ja tema silmad, mis olid tavaliselt sammalrohelised, särasid nagu smaragdid.

Olgugi et Sophie kahtlustas, nagu võiks sellel olla rohkem pistmist tema valamata pisarate kui millegi muuga.

«Kuulake nüüd hoolikalt minu juhtnööre. Kutsar on krahvinnat ja tema tütreid peole viimast tagasi ning viib nüüd teid Bridgerton House’i. Aga ta peab ootama väljas, millal nood soovivad lahkuda, mis tähendab, et te peate lahkuma keskööks ja mitte sekunditki hiljem. Kas mõistate?»

Sophie noogutas ja heitis pilgu seinakellale. See näitas veidi üle üheksa, mis tähendas, et ta saaks maskiballil viibida pisut kauem kui kaks tundi. «Aitäh!» ütles ta sosinal. «Oh, suur-suur tänu!»

Proua Gibbons tupsutas taskurätikuga silmi. «Lihtsalt nautige õhtut, kullake. See on kogu tänu, mida ma vajan.»

Sophie vaatas uuesti kella. Kaks tundi.

Kaks tundi, mis pidid tema jaoks tähendama tervet eluaega.