Stockholmis leitakse põranda külge naelutatud naise laip. Täpselt nagu 30 aastat tagasi

Politseinikud Stockholmis. Foto: Christine OLSSON / TT NEWS AGENCY / AFP / Scanpix

Loe katkendit Camilla Grebe uuest raamatust «Varjukütt», mis on võitnud Rootsi 2019. aasta parima kriminaalromaani auhinna ning pälvinud Skandinaavia Krimikirjanike Ühenduse väljaantava parima Põhjamaade kriminaalromaani auhinna «Klaasvõti».

1944. aasta veebruariööl leitakse Stockholmis Klara kvartalis põranda külge naelutatud naise laip. 30 aastat hiljem mõrvatakse ühes Stockholmi vaikses eeslinnas veel üks naine. Mõrtsuka eriskummaline tegutsemisviis on sama. Jahil kurjategijale on saatuslikud tagajärjed kolmele juhtumiga tegelenud uurijale – 1970. aastatel Britt-Mariele, 1980. aastatel Hannele ja praegu politseis töötavale Malinile.

Camilla Grebe, «Varjukütt». Foto: Raamat

«Varjukütt» on omapärane ja oskuslikult loodud sündmustikuga põnevusromaan, mis kirjeldab ohjeldamatut tungi iseennast mõista, kuid see on ühtlasi tükike nüüdisajalugu, mis hõlmab ajavahemikku teisest maailmasõjast kuni tänapäevani.

Camilla Grebe romaani «Varjukütt» tõlkis Allar Sooneste, välja andis Kirjastus Pegasus.

***

Poiss, kes on vaevalt küll rohkem kui viieaastane, kannab räbaldunud riideid ja ta on täisid täis. Pesemata juuksed lausa kubisevad neist.

«Kus su tädi elab?» proovib Elsie uuesti.

Kuid poiss ei vasta. Ta surub huuled kokku ja põrnitseb oma kulunud kingi.

Poisi ema, hull Sara, lamab arestimaja naisteosakonnas ja magab end parajasti kaineks, isa lapsel ei ole, seda teavad nii Elsie kui ka konstaablid, kes Sara vähem kui tunni aja eest Mäster Samuelsgatani politseijaoskonda lohistasid.

Kaks erariietes meest mööduvad ja sisenevad kitsasse koridori, mis viib vallaliste konstaablite eluruumidesse. Elsie tunneb põgusalt ühte neist. Käivad sahinad, et ta töötab salateenistuses, mis kaitseb riigi turvalisust ohtude eest. Kuid sellistest asjadest valjult ei räägita, isegi mitte siin, politseijaoskonnas.

Mehed kaovad silmist ja neist jääb järele nõrk sigaretisuitsu lõhn. Poisike nühib jalaga põrandat ja Elsie ohkab. Ta on kõik ära proovinud – meelitanud, veennud ja sooja piima pakkunud. Ta andis poisile isegi ühe neist mandliküpsistest, mille konstaablid hommikul Drottninggatani pagaritöökojast kaasa tõid. Kuid miski ei ole aidanud.

Lapse nägemine kannab naise mõtted perekonnale, kes oleks tal endal olla võinud.

Elsiel oli peigmees, Axel. Ta oli põhja-rootslane, suur nagu karu ja kuldse südamega. Kuid neli aastat tagasi läks ümber praam, mis vedas Tornedalenis kahte Bodeni insenerirügemendi rühma üle Armasjärve. Vesi oli jääkülm ja sõdurid raskelt relvastatud – Axelil ei olnud mingit võimalust pääseda, ehkki ta oli suur ja tugev.

Ja vaid kuu pärast Axeli hukkumist sai Elsie aru, et ta ootab last. Oli liiga hilja midagi ette võtta, ka ei tahtnud ta mõne põrandaaluse aborditegija juurde minna ja riskida sellega, et ta kusagil keldripõrandal verest tühjaks jookseb.

Järgmisel kevadel sünnitas Elsie vargsi tütre. Ta oli sõprade kaudu tutvunud abielupaari Valdemari ja Hilmaga, kes pakkusid end väikese Britt-Marie eest hoolitsema, vähemasti senikaua, kuni Elsie oma elu korda saab.

Elu korda saamine tähendas tegelikkuses abiellumist. Kuid peigmeest tal ju enam ei olnud, nii et kui Elsie oma tütre koos Axeli kingitud kihlasõrmusega Hilja ja Valdemari juurde jättis, teadis ta, et ei pruugi last kunagi tagasi saada.

Ei möödu päevagi, kui Elsie ei mõtleks Britt-Mariele ja Axelile – perekonnale, mida saatus talle anda ei tahtnud. Kuid ta on edasi läinud. Elu on edasi läinud, sest elu läheb ikka edasi. Elsie on jalad alla saanud ega ela sugugi halvasti, nüüd juba kaugel Korsholmi rootsi koguduses asuvast külast Soomes Pohjanmaal, kus ta sündis.

Ta töötab politseiõena Klara valvejaoskonnas ja elab üüril lesknaise juures ühes neist uutest lasterikastele perekondadele mõeldud riigimajadest Körsbärsvägenil Roslagstulli lähistel. Majas on kõik tänapäevased mugavused, sealhulgas vann ja žetoonidega töötav elektripliit. Hoopis midagi muud kui Valhallavägenil asuv hädaelamispind, kus lesk oma kolme lapsega varem elas.

Elsie sõidab iga päev trammiga Stockholmi Idavaksali juurest Norrmalmstorgi väljakule ja käib lühikese tee Mäster Samuelsgatanil asuvasse politseijaoskonda jala.

See on elu, mille üle ei saa kurta.

See on elu, mis on võrreldamatult parem kui see, mida pidi omal ajal elama tema ema või vanaema. Seda on peaaegu võimatu mõista, kuid naised võivad ju nüüd teha peaaegu kõike sedasama, mis mehed – töötada, valimas käia, lõbutseda, omaette elada. Jah, isegi töötada politseis, otse meeste maailma südames.

*

Regeringsgatanil, restoranis «Kolm karikat» tõuseb Märta Karlsson laua tagant, kus ta istub. Ta lööb vankuma ja haarab toolist, et mitte kukkuda. Siis ta sirutab käe, napsab laualt korvist leivaviilu ja pistab selle salamahti käekotti.

Tema kõrval seisev mees kannab palitut ja kaabut, ta hoiab käes läikivat nahast portfelli. Ta võtab naisel käe alt kinni ja nad hakkavad ebakindlalt laudade vahel põigeldes välisukse poole liikuma.

Märtal on täna õhtul vedanud, tal on tõesti vedanud. See mees on tähtis nina, inimene, kellel on võimu ja ennekõike raha. Ning ta maksab hästi, naine teab seda juba varasemast ajast. Pealegi on ta kiire ja lõhnab hästi – temal ei ole seda vastikut suu ja keha haisu, mida Märtal on alati väga raske taluda.

«Kas tohin neiule sigaretti pakkuda?» küsib mees, kui nad välja pimedusse on jõudnud.

Märta mähib mantli endale tihedamalt ümber ja otsib laternapostist tuge, sest maapind kõigub ta jalge all. Kuid külm metall kõrvetab kätt nagu tuli, ta laseb postist lahti ja hõõrub peopesi teineteise vastu.

Mees otsib välja hõbedase portsigari, mida kaunistab vapikilp, ent Märta ei tunne peente härraste maailma ega oska arvatagi, millisele aadlisuguvõsale see viitama peaks. Talle ei paku see ka vähimatki huvi. Märta võtab sigareti ja kummardub ettepoole, kui mees vilunult pöidlaga tulemasinat särtsutab. Siis tõmbab ta suitsu kopsudesse.

«Armas taevas!» pomiseb ta.

Tõeline tubakas. Millal ta seda viimati sai?

Märta naeratab mehele laialt ja pöörab samal ajal pisut pead, nii et too näeks tema suud ainult vasakult. Seda poolt, kus hambad veel alles on.

Mees süütab ka endale sigareti.

«Kas lähme?» küsib ta ja viipab käega munakividega sillutatud tänava suunas, mis nende ees pimedusse kaob.

Märta noogutab ja nad asuvad teele tema kodu poole Norra Smedjegatanil. Aeg-ajalt möödub neist hämaruses inimesi. Härra, kes neile kõnniteel vastu jalutab, noogutab ja tõstab käe tervituseks kübara juurde.

Mantlis mees pöörab kähku pilgu ära.

«Kuss,» hoiatab Märta, kui nad on kohale jõudnud ja trepikotta sisenenud.

«Luban, et olen vait kui hiir,» sosistab mees ja asetab käe ta tuharale.

Märta kihistab naerda ja veab meest üle siseõue endaga kaasa hoovimaja poole. Lumehelbeid langeb naise juustesse, ta rapsib need vaba käega maha, et hoolikalt keeratud lokid märjaks ei saaks ega välja ei vajuks.

Kolmandal korrusel otsib ta käekotist võtme ja avab eesruumi viiva väikese ukse.

Niipea, kui nad on sisenenud, lukustab ta ukse ja peidab võtme ukse kõrvale põrandaplaatide vahele prakku – vahel juhtub, et kliendid üritavad maksmata jalga lasta.

Mees kahmab selja tagant naise mõlemast rinnast. Ta pigistab ja mudib neid. Märta peab keelt hammustama, et mitte valust oiata. Ta laseb mehel veidi aega tegutseda, väänab end siis ta haardest välja ja süütab ukse kõrval rippuvas lühtris küünla.

Tuppa, milles saab vaevu sirgelt seista, mahuvad üksnes nari ja tool. Aknaid ei ole, kuid ühes seinas on otse lae all kitsas luuk. Luugi all põrandal on kartulikott ja selle kõrval paar katkist puukasti, mille ta mees Karl on lubanud ära parandada. Otse välisukse vastas on teine uks – see viib tuppa, kus elab Märta koos oma mehe ja lastega. Uks on nii madal, et sealt ei pääse küürutamata läbi.

Seina tagant kostab lapse nuttu.

See on Holger, ta pesamuna.

Lapsel on juba kaks nädalat olnud palavik, ta köhib verd ja Märta ei tea, mida temaga ette võtta. Poja arsti juurde viimiseks ei jätku raha ja ta ei tihka ka pöörduda ühegi lähikonnas töötava päästearmeelase poole, sest nood paistavad olevat jõudnud veendumusele, et Märta ei suuda oma laste eest hoolt kanda.

Kui Holger vaid teisi lapsi ei ärataks, mõtleb ta. Lõpuks vaibub nutt. Poiss on nähtavasti uuesti uinunud.

Märta tõmbab liiga õhukesed kingad jalast ja asetab mantli toolile. Siis pöördub ta mehe poole. Võtab temalt kaabu ja palitu ning seab need oma mantli peale. Seejärel haarab ta mehe püksirihmast, tõmbab selle vilunud liigutusega ära ja asub siis pükse lahti nööpima.

Püksid langevad alla ja jäävad kahvatute jalgade ümber hunnikusse.

Marta pistab käe mehe jalgade vahele ja nendib, et suguti on lõtv.

Ta naerab vaikselt.

«Selles väikemehes küll elu ei ole.»

«Kuidas, palun?»

«Niisuguse naharibakesega me eriti lõbutseda ei saa.»

Märta naer valjeneb ja muutub kähinaks.

«Su käed on külmad,» õiendab mees ja astub sammu tagasi.

«Keegi pole varem kurtnud,» turtsub Märta. Maksma peab mees nii või teisiti, ka siis, kui ta endal kõvaks ei saa. Olgu see talle selge.

Küünal ei anna just eredat valgust, ometi näeb ta, et mehe näoilme muutub korrapealt. Silmad tõmbuvad pilukile, lõuga tekib pinge ja suu väändub virilaks grimassiks. Mees astub sammu talle lähemale, haarab randmetest ja sisistab: «Ükski hoor ei räägi minuga nii.»