Kui näkist saab inimene, ei ole selles midagi ilusat. Kas ta seda tahabki?

Foto: Shutterstock

Pride-kuu lõppedes, kui identiteedi teema on eriti tuline ja värske, meenus mulle hiljuti ka eesti keeles ilmunud teos «Black Conchi näkk» (2020). Kaasaegses maailmas on inimese identiteet vahest fluidsem kui kunagi varem. Lubatud on sooline suhtelisus, seksuaalne avatus, ja valitseb diasporaa kuldajastu, mil inimene võib olla korraga osa kahest või kolmest kultuurist, religioonist või rassist. «Black Conchi näki» autor Monique Roffey on suutnud peegeldada oma teoses kõiki neid hübriidsuse aspekte rääkides meile loo kõige konkreetsemast müstilisest hübriidist, merineitsist.

Lugu toimub väljamõeldud Kariibi mere saarel, Black Conchil. See on lugu Kariibi mere kalurist Davidist ja merineitsist Aycayiast, ja nende keerulisest suhtest. Aycayia, kes oli enne põlisameerika tüdruk (enne koloniseerimist), sai neetud teiste küla naiste poolt igavesti näkiks, et ta enam ühtegi meest ahvatleda ei saaks. Sajandeid hiljem, 1976. aastal, püüdsid aga kalapüügivõistluse raames valged jänkid Aycayia kinni. David, kes oli merineitsiga juba ammu distantsilt sõprust sobitanud, päästis ta aga vabaks ja tõi ta koju mõttega ta järgmisel päeval ookeanile tagasi anda, kuid ühtäkki hakkas Aycayia taas inimeseks muutuma. Nii räägibki lugu tema kohanemisest selle uue maailmaga vanal kodumaal ning eneseleidmisest oma uue ja vana identiteedi vahel.

Hübriidne keha

Julia Kristeva ütleb, et kogu kirjandus on ilmselt versioon apokalüpsisest, mis näib olevat hallanud selle hapra piiri, kus identiteedid (subjekt/objekt jne) ei eksisteeri või on vaevu olemas - topelt, hägune, heterogeenne, loomalik, moondunud, muudetud, abjektne (Kristeva 1982, 207). Roffey raamatus näeme, et seda on rakendatud väga sõna-sõnalt. Ta näitab meile ilu ja deformatsiooni suhet näki kontseptsiooni kaudu, aga kuna sündmused toimuvad koloniseeritud Kariibi mere saarel, siis on ka nahavärvi ja rassi hübriidsus pidevalt kõrvutusena kohal. Nii võib merineitsit vaadelda sümboolse kehana, kes esindab nii füüsilist kui ka päritolulist suhtelisust ja näitab, et keha on pelgalt sotsiaalne konstruktsioon.

Kuidas Roffey seda täpselt on teinud? Esiteks peame vaatama, kuidas merineitsit on kujutatud. Kui tavaliselt on näkid populaarkultuuris väga ilusad olendid, siis Roffey on võtnud realistliku lähenemise. Autor pole teda kauniks kirjutanud. Kuigi ta on tõepoolest müstiline ja kütkestav naisolend, siis on teda sealjuures kujutatud ka demorfse loomana. Ka siis kui Aycayiast on saanud inimene, on temas säilinud teatav esteetika, mis pole sel ajastul, 20. sajandi lõpul, enam normiks. Tegemist on naisega, kes on pärit ajast, mil kehanormid ja ilu olid konstrueeritud teisiti. Alastus oli tavaline, hügieen ebaolulisem ja ilu nähti teistes vormides. Seetõttu isegi naisena näevad teised saare elanikud teda ikkagi mitte-inimesena.

Mina ja Teine

Roffey näitab meile, kuidas keha saab korraga olla köitev ja kohmakas, korraga kaunis ja rõve, ent kui muidu on need aspektid peidetud, siis Roffey toob selle väga personaalse aspekti avalikkuse ette.

Roffey näitab lugejale, et inimene võõristab kõike, mis on teistsugune või «teine», sellest mis on «mina» või mis on norm. Merineitsi puhul on see erinevuste amplituut tehtud eriti laiahaardeliseks. Kui naisena nähakse teda teisena, sest ta on teisest ajast, kultuurist, keskkonnast, siis merineitsina on ta lausa teistsugune liik ja paljude kõrvalseisjate arvates üldse mitte inimene. Seetõttu näevad ahned kalurid teda ka kui tühja «lihakotti», millel puudub teadvus. Kui nad ta kinni püüdsid, koheldi teda kui veidrat erutavat kala. Teisesus on nii põhjalik, et nad ei näe teda isegi kui inimest, vaid kui mutatsiooni, perverssust: mida nad temaga teeksid? Kas ta oli kala või liha? Mehed naersid selle peale, et võiksid ta tükkideks lõigata. (Roffey 2020, 35)

Keha abjektsus

Nii keha kujutamise põhjal näeme, et seda käsitletakse sageli kui abjekti. Eriti merineitsi kujul. Mis mõttes kui abjekti? Christine Ross määratleb selle kompaktselt (toetudes Kristeva esseele). Ta ütleb, et «abjekt kuulub kehalise prügi kategooriasse, mis näitab lääne kaasaegsete kultuuride võimetust aktsepteerida mitte ainult ema, vaid ka keha» (2006, 391). Roffey on muutnud selle loo ka reaalsemaks, näidates lugejale neid normaalsusi, millest me tavaliselt ei räägi ega mõtle, kuid mis on alati olemas, osa meist. Ta räägib just sellest «kehalisest prügist», keha materiaalsusest, mida patriarhaalne ühiskond soovib maha vaikida. Näiteks Aycayia merineitsist inimeseks muutumise protsess pole midagi ilusat. See pole kirjeldus sellest, kuidas sädelev saba libiseb temalt maha nagu kaunis kleit, mida võime näha Disney filmist. Seda näidatakse jälgi protsessina ja autor suhtub sellesse väga julgelt:

Kümnenda päeva paiku hakkasid ta jalad eralduma. Üks pikk tomp hakkas jagunema kaheks. /—/ Üheks probleemiks oli sitt. Ta hakkas söödud puuvilju välja sittuma ja see vedeles vannis. /—/ Tema vannist väljasaamine oli räpane ja ebamugav. Mu vana T-särk ta seljas oli sitaga kaetud ja ta rebis selle endal seljast. Kuidagi rabeledes ja libisedes, ronis ta vannist lõpuks alasti välja. (Roffey 2020, 68–9)

Eraldumine iseendast, et saada inimeseks

Kristeva ütleb: «Abjektsioon säilitab selle, mis eksisteeris objektieelse suhte arhaismis, igikestvas vägivallas, millega keha eraldub teisest kehast (laps emast), et olemas olla» (Kristeva 1982, 10). See on selle teose puhul ühtlasi ka protsess, kus keha eraldub iseendast, et olla inimene. Tema üksildast, kuid lohutavat elu merel võib võrrelda ema üsaga, kus ta ei saanud veel siseneda patriarhaalsesse ühiskonnasüsteemi. Inimeseks muutudes eraldatakse ta emakast. Vägivaldne lahkuminek (sealhulgas ka meestepoolne vägivaldne kinnipüük ja tema robustne metamorfoos näkist naiseks) võimaldab tal olla inimene, õppida keelt, tunda armastust, iha ja suhteid. Selleks aga pidi ta eralduma iseendast ja olema see naine, kes selles ühiskonnas oleks aksepteeritud. Sellest hoolimata säilis temas igatsus mere ja üksilduse vastu, mida pakkus talle see keskkond, kus ta eksisteeris ainult iseendaga ja iseendana.

Identiteedi rekonstruktsioon

Roffey teos ründab (heas mõttes) identiteedilt stereotüüpseid mõisteid ja tegelasi. Tähendusi on laiendatud, et nad viitaks isikute segunenud identiteetidele, et pakkuda alternatiivi kunagi domineerinud valgete ülemvõimu ülistavatele narratiividele (Kuortti ja Nyman 2007, 5). Nii on Roffey teoses negatiivseid valgeid tegelasi (jänki mees) ja positiivseid valgeid (Arkaadia), negatiivseid mustanahalisi tegelasi (Pricilla ja ahned kalamehed) ja positiivseid mustanahalisi tegelasi (David ja Life) ning meil on põliasukast Ayacaya ja kurt kreooli poiss Reggie, kes ei kuulu sellesse dualistlikku konflikti üldse, kuna nad on selles suhtes üldse «teised». Selleläbi identiteet rekonstrueeritakse. Duaalne suhe, millega oleme harjunud, vastandused nagu negatiiv ning positiiv, mees ja naine, must ja valge, kaovad selles teoses ära, sest korraga eksisteerivad mõlemad üheaegselt ning ei eksiteeri justkui kumbki. Vähemalt mitte nende reeglite ja normide järgi, mida tunneme.

Hübriidsus seisneb selles, et mitte olla üks ega teine, vaid samal ajal olla mõlemad ja selles paradoksaalses konfliktis luua sootuks uus hübriididentiteet. Merineitsi puhul on see kahe liigi vahele jäämise konflikt, kus teda tõmbas korraga merre, enesesse, üksildusse, vabadusse, kuid sealjuures ka maale, kultuuri, ühiskonda, keelde, suhetesse. Näeme, et selles raamatus on pidev pinge, mis rebib ennast kahe identiteedi vahel edasi ja tagasi. Sama võivad tunda inimesed, kes on takerdunud kahe identiteedi vahele, olgu selleks nahavärv, seksuaalsus või füüsiline keha.

«Meri oli tema kodu ja pagulus. Ta tundis selle vastu kirge ja ka teist tunnet, mis oli lähedane vastumeelsusele. Ta oli nüüd osa kogu saarestikust, maast ja merest.» (Roffey 2020, 165)

 

Allikad

Felluga, Dino. n.d. «Modules on Kristeva: On the Abject». Introduction to Julia Kristeva, Module on the Abject. Accessed June 2, 2022.

Kristeva, Julia. 1982. POWERS OF HORROR: An Essay on Abjection. Translated by Leon S. Roudiez. New York, United States: Columbia University Press.

Kuortti, Joel, and Jopi Nyman. 2007. Reconstructing Hybridity: Post-colonial Studies in Transition. Amsterdam, The Netherlands: Rodopi.

Roffey, Monique. 2020. The Mermaid of Black Conch. United Kingdom: Vintage.

Ross, Christine. 2006. «The Paradoxical Bodies of Contemporary Art.» In Contemporary Art, edited by Amelia Jones, 378-400. Hoboken, New Jersey: Blackwell.