AASTA ILUSAIM ROMAAN ⟩ Lugu tüdrukust, kes kaotab kõik. Ka need, keda pidas oma vanemateks

Päikese kirjastus andis välja Donatella Di Pietrantonio romaani «Arminuta». Lõhkikärisenud elust jutustamiseks läheb vaja ilustamata, otsekoheseid sõnu. Donatella Di Pietrantonio valdab selliste sõnade haruldast lumma. Ta stiil on ainukordne: torkiv, kuid valgusküllane viljapea, mis valitseb tundlikult haaravat lugu.

Ühel lämbel augustipäeval annab kolmeteistaastane peategelane, kohver ühes ja kott kingadega teises käes, võõra ukse taga kella. Ukse avab morni pilgu ja eilsete patsidega õde Adriana, keda ta pole kunagi näinud. Niimoodi algab lugu tüdrukust, kes kaotab kõik: hubase kodu, parima sõbranna, vanemate ‒ või siis nende, keda ta pidas oma vanemateks ‒ tingimusteta armastuse. Arminuta, tüdruk, kes tuli tagasi, peab alustama uut, katsumusi, puudust ja konflikte täis elu suure, kirju perekonna juures, kes oma sõnatul moel armastab teda kõigest hoolimata.

Kesk-Itaalias asuva Abruzzo napi ja kauni looduse keskel aset leidev haarav lugu emadest ja tütardest räägib vastutusest, õdedest-vendadest, hoolimisest. See puudutab meie sügavamaid hingekeeli, kutsub meid kaasa.

«Arminuta» saavutas kohe pärast ilmumist tohutu populaarsuse ja võitis 2017. aastal Itaalia mainekaima kirjandusauhinna Premio Campiello. Raamatut müüdi ainuüksi Itaalias üle 200 000 eksemplari ja see on tõlgitud 25 keelde ning 2021. aastal esilinastus samanimeline film.

Autorist

Itaalia kirjanik Donatella Di Pietrantonio (1962) elab Abruzzo maakonnas Penne linnas. Ta on töötanud aastaid hambaarstina, kuigi kirjutamine ja huvi kirjanduse vastu on saatnud teda varasest noorusest. Ometi jõudis harukordse jutustamisoskusega autor esikromaanini alles aastal 2011, peaaegu 50aastaselt Alzheimeri-teemat puudutava raamatuga «Mia madre è un fiume» («Minu ema on jõgi»). 2013 ilmus tema teine romaan «Bella mia» («Mu kallis»), mille ajendiks oli 2009. aasta ohvriterohke Aquila maavärin. Ka 2017 ilmunud «L’Arminuta» võitis lugejate südamed, lisaks Itaalia mainekaima kirjandusauhinna Premio Campiello. Aastal 2020 ilmus «Borgo Sud», mida võib võtta kui «L’Arminuta» järge.

Donatella Di Pietrantonio, «Arminuta». Foto: Raamat

Kõik tema teosed on leidnud tunnustamist kirjandusauhindadega. Di Pietrantonio romaanide tegevuspaik on seni olnud Abruzzo, ja neis on palju isiklikku, kuid peresuhteid käsitlevad lood pole kaugeltki autobiograafilised. Autor peab kodu ja perekonda inimese kujunemisel määravaks ning see teema on teda alati huvitanud. Oma stiili kohta, mis on ilustamata, karge ja otsekohene, on ta öelnud, et tema arstitaustal võib olla teatav mõju.

Intervjuus F. La Portale (Futura Festival 2017) ütles Di Pietrantonio, et tunneb end veidi süüdi, kirjutades alati valust, kuid just valu on see, mis ta kirjutama paneb. Kirjandus on inimloomusesse süvenemine ja tema leiab sealt sügavusest valu.

Tunnete väljendamise kohta märkis ta, et isegi kui Abruzzo dialektis on sõna «armastus», siis seda ei kasutata peaaegu kunagi. Neil on sajad sõnad põllutööriistade kohta, sõnad asjade, mitte tunnete jaoks. Ühest küljest pärsib tunnete väljendamist ujedus, teisest küljest võib-olla aga vajaminevate sõnade nappus. Nii võib ekslikult jääda mulje, et kui tundeid ei väljendata, siis neid polegi. Tegelikult ei ole ka Arminuta bioloogilised vanemad tuimad ega tundetud. Selleks on vaja mitmeid lehekülgi, põgusaid hetki, kuni lugeja mõistab, et tüdruku pärisema armastab teda.

«Arminuta» puudutab teemat, mis oli Itaalias 1960. aastatel täiesti olemas: paljulapseline pere võis anda mõne oma järeltulijaist lastetule sugulasele ‒ mitte ametlikult, vaid vastastikusel kokkuleppel.

Loe raamatust katkendit, mis annab aimu selle teose omanäolisusest.

***

1.

Kolmeteistaastaselt ma oma teist ema ei tundnud.

Läksin vaevaliselt ta kodutrepist üles, käes tülikas kohver ja suvaliselt kingi täis loobitud kott. Trepimademel võttis mind vastu hiljutise praadimise ja ootuse lõhn. Uks ei tahtnud avaneda, keegi katsus seda teiselt poolt, lõgistas luku kallal, ei öelnud midagi. Vaatasin, kuidas ämblik oma niidi küljes rippudes tühjuse kohal kiikus.

Pärast metalset klõpsatust ilmus nähtavale paaripäevaste lõtvade patsidega tüdruk. See oli minu õde, keda ma polnud kunagi näinud. Ta lükkas ukse lahti, et mind sisse lasta ja jäi põrnitsema. Toona oli meie sarnasus suurem kui hiljem täiskasvanuna.

2.

Naine, kes oli mu sigitanud, toolilt ei tõusnud. Imik ta süles oli tema pöidla suunurka toppinud ja näris seda ‒ võib-olla oli tal hammas tulekul. Nad mõlemad vaatasid minu poole ja poisike katkestas oma monotoonse lalina. Ma ei teadnud, et mul on nii väike vend.

«Oledki kohal,» ütles naine. «Pane oma kodinad sinna.»

Vaatasin alla koti poole, kust tulvas kingade lõhna niipea, kui seda veidigi liigutada. Eemal poolavatud uksega toast kostis ärevat ja valju norskamist. Beebi jätkas halisemist ja pöördus rinna poole, ila voolas luitunud värvides puuvillariide higistele lilledele.

«Kinni ei panegi?» küsis ema tõredalt liikumatult seisvalt tirtsult.

«Kas need, kes ta siia tõid, üles ei tulegi?» uuris tüdruk vastu, osutades oma terava lõuaga minu poole.

Onu ‒ nagu ma teda nüüd pidin õppima nimetama ‒ tuligi samal hetkel, trepist tõusmisest hingeldades. Suvise pärastlõuna kuumuses seistes hoidis ta käes riidepuud minu mõõtu uue mantliga.

«Kas su naine ei tulnudki?» küsis mu esimene ema valjult, süles suurenevast nutust üle rääkides.

«Ta on ainult voodis,» vastas mees pead ära pöörates. «Ma käisin eile asju ostmas, talveks ka.» Ja ta näitas mu mantli küljes olevat silti.

Ma läksin avatud akna juurde ja panin kotid maha. Eemalt kostis selline kõmin, nagu oleks kallur koorma­täie kive maha kallanud.

Perenaine otsustas külalisele kohvi pakkuda. Ta ütles, et selle lõhnaga saab ka mehe voodist välja. Kui ta oli lapse mänguaeda nutma jätnud, tuli ta tühjast söögitoast kööki. Laps püüdis end lohakalt nööriga parandatud augu juures võre külge klammerdudes püsti ajada. Kui ma talle lähenesin, pistis ta veel kõvemini röökima. Tema igapäevane õde vinnas ta vaevaliselt sealt välja ja pani kärjemustriga põrandaplaatidele. Poiss hakkas köögist kostvate häälte poole roomama. Tüdruku sünge, endiselt altkulmu põrnitsev pilk pöördus lapselt minule. Ta elavnes mu uute kingade kuldset pannalt silmitsedes ja ta pilk liikus mööda mu uut, alles vabrikukangete voltidega sinist kleiti ülespoole. Ta selja taga lendas suur kärbes, põrgates väljapääsu otsides aeg-ajalt vastu seina.

«Kas see kleit on ka selle ostetud?» küsis ta vaikselt.

«Eile, just siiatulekuks.»

Tüdruk muutus uudishimulikuks. «Kes ta sulle on?»

«Kaugelt sugulane, onu. Ma elasin siiani tema ja ta naise juures.»

«Aga kes su ema siis on?» küsis ta arglikult.

«Mul on kaks ema. Üks neist on sinu ema.»

«Ta on rääkinud, et mul on suurem õde, aga ega mina neid jutte usu.»

Korraga krabas ta mu varruka oma ahnete näppude vahele.

«See on sulle varsti väike. Järgmisel aastal saad mulle anda. Vaata, et sa seda mul ära ei lõhu.»

Isa tuli sokkides ja haigutades magamistoast. Ta ülakeha oli paljas. Kohvilõhnale järgnedes märkas ta ka mind.

«Oledki kohal,» ütles ta samamoodi, nagu oli öelnud tema naine.

3.

Köögist kostsid üksikud summutatud sõnad, teelusi­kate kõlin oli lakanud. Kui toole paigalt nihutati, hakkas mul hirmust kurgus pitsitama. Onu tuli hüvasti jätma, paitas kiiruga mu põske.

«Ole siis tubli,» ütles ta.

«Ma unustasin ühe raamatu autosse, toon ära,» ütlesin ja läksin tema järel trepist alla.

Ettekäändega vaadata kindalaekasse, istusin autosse. Sulgesin ukse ja vajutasin selle lukku.

«Mida sa teed?» küsis ta, ise juba juhiistmel.

«Ma tulen sinuga. Ma ei tee teile tüli. Vastupidi ‒ ema on haige ja tal on minu abi vaja. Siia ma ei jää. Ma ei tunne neid, kes seal üleval on.»

«Ärme hakka jälle peale. Katsu mõistlik olla. Su päris vanemad ootavad ja hakkavad sind armastama. Nii paljude lastega on lõbus koos elada.»

Mulle lõi näkku äsja joodud kohvi aroom, mis segunes ta igemete lõhnaga.

«Ma tahan elada oma kodus, teiega. Ütle, kui ma olen midagi valesti teinud. Enam ma seda ei tee. Ära jäta mind siia.»

«Anna andeks, aga me ei saa sind enam enda juures hoida, me ju seletasime seda sulle. Palun jäta nüüd jonn ja mine välja,» ütles ta lõpetuseks, tühjal pilgul enda ette vaadates. Paaripäevase habeme all tukslesid lõualuud nagu siis, kui ta hakkas vihaseks saama.

Ma ei kuulanud teda ja istusin edasi. Ta virutas rusikaga vastu rooli ja väljus autost, et tõmmata mind välja istmelt, kuhu olin värisedes kössi tõmbunud. Ta tegi võtmega ukse lahti ja haaras mul käsivarrest. Tema ostetud kleidi õmblus kärises õla juurest paar sentimeetrit. Ma ei tundnud selles rebimises ära kätt, mis kuulus mu vähese jutuga isale, kelle juures olin kuni selle hommikuni elanud.

Tühja väljaku asfaldile olid jäänud vaid rehvijäljed ja mina. Õhus oli kõrbenud kummi hais. Pead tõstes sain aru, et kindlasti oli mõni pereliikmetest seda kolmanda korruse akendest vaadanud.

Ta tuli pool tundi hiljem tagasi. Ma kuulsin teda koputamas ja siis häält trepimademel. Andestasin talle otsemaid ja haarasin rõõmutuhinas oma kotid. Aga kui ma uksele jõudsin, kostsid ta sammud juba all trepil. Mu õe käes oli suur tops vanillijäätist, minu lemmikut. Ta oli tulnud seda tooma, mitte mind ära viima. Selle jäätise aga sõid tol 1975. aasta augusti pärastlõunal ära teised.