Mary Wollstonecraft - naine, kes nõudis esimesena naistele meestega sama haridust

Postimehe kirjastus andis välja Samatha Silva raamatu «Armastus ja raev. Mary Wollstonecrafti lugu».

«Linnupojake, maailmas on häid ja halbu inimesi, aga siis on veel täiesti teistsuguseid inimesi, on inimesi, kes näitavad valgust, et me kõik võiksime paremini näha, kuhu me õieti läheme.»

On lämbe suvelõpp Londonis aastal 1797. Õhus on õunapiruka lõhna ja kogenud ämmaemand mrs B on veendunud, et kohe-kohe sünnib siia maailma veel üks tüdruk. Ent siis ei lähe kõik päris nii, nagu peaks. Äsjast sünnitajat raputavad üha tugevamad palavikuhood ja hääbuv ema jutustab oma vastsündinud tütrele – linnupojale – mõne päeva jooksul enda eluloo. Kõiki kehtinud norme trotsides on ta nii oma tegudes kui ka sõnades püüelnud inimlikult õiglase maailma poole.

See ema oli Mary Wollstonecraft, Briti kirjanik ja filosoof, üks esimesi, kes võttis avalikkuses sõna naiste õiguste kaitseks. Last, kes tema kõrval päev-päevalt kosus, tunneme nüüd kui Mary Shelleyt, «Frankensteini» autorit.

Mary Wollstonecraft lähtus oma kirjatöödes ennekõike inimliku võrdsuse vaatenurgast. Oma tuntuimas teoses «A Vindication of the Rights of Woman» («Naise õiguste õigustus», 1792) rõhutas ta hariduse vajadust, et naisedki saaksid võimaluse arendada oma ratsionaalset mõtlemist ja analüüsioskust, mis oli seni üksnes meeste privileeg. Selle aja ühiskondlikud normid määrasid naistele üksnes mehe abitu eestkostealuse, iluasja ja soojätkaja rolli, jätmata neile mingeid võimalusi iseseisvalt toime tulla.

Mary eluviis oli toona midagi ennekuulmatut. Ta pidas end alates 19. eluaastast ise ülal, reisis üksinda, elas vabaabielus ja sünnitas abieluvälise lapse. Ta avaldas romaane, reisikirju ja lasteraamatu ning kirjutas isiklike kogemuste põhjal Prantsuse revolutsiooni ajaloost. Oma viimasel eluaastal abiellus ta radikaalse briti kirjaniku ja filosoofi William Godwiniga (1756–1836) ning suri vaid üksteist päeva pärast nende tütre Mary Wollstonecraft Godwin Shelley (1797–1851) sündi.

Raamatu autorist

Autor Samantha Silva on USA kirjanik ja stsenarist, kes on lõpetanud Johns Hopkinsi Ülikooli rahvusvaheliste uuringute alal, õppides nii Bolognas kui ka Washingtonis.

«Armastus ja raev. Mary Wollstonecrafti lugu» on Silva teine romaan. Tema esikteos «Mr Dickens and His Carol» (2017) on pälvinud lugejate ja kriitikute tunnustuse, tema lühilugusid ja esseid on ilmunud ajakirjades One Story ja LitHub.

Stsenaristina on Samantha Silva teinud koostööd Paramounti, Universali ja New Line Cinema filmistuudiotega. Lavastas enda käsikirja põhjal lühifilmi «The Big Burn», mis esilinastus 2018. aastal Sun Valley filmifestivalil.

Ta on innukas italofiil ning Charles Dickensi andunud austaja.

Loe katkendit Samatha Silva raamatust «Armastus ja raev. Mary Wollstonecrafti lugu»!

Samatha Silva, «Armastus ja raev. Mary Wollstonecrafti lugu». Foto: Raamat

***

Veel üks tüdruk. Siin maailmas.

Nagu väga paljud üleminekud, algab see vees. Mitte mäsleva mere avaras hallis vees, mitte tõusude-mõõnade ja kiviste rannajoontega, mitte sadamatega. See vesi laiutab põrandalaudadel minu jalge all, selge vedelik, tulvab nagu üürike kosk minu oma kehast, turtsub uudiseid sinu peatsest saabumisest. Mrs Blenkinsop veereb üle väljaku siiapoole, see peab olema tema: kena ümmargune nägu ja õhetavad põsed, suvekeep lehvimas, surub toekale rinnale nahast kotti ja klaaspudelit. Tema valge rüüsidega tanu on alla vajunud, näha on sassis juuksed (enam punast kui halli) tohutus krunnikeerises, hilissuve hommiku leebes päikesesäras. Kui ta rääkimiseks suu lahti teeb, näen kõveraid ja kollaseid hambaid, sellepärast hoidubki ta naeratamast. Aga tema silmad on muutumatult lahked – ürgselt mudarohelised nagu mõni metsik jõgi pärast tormi, okkad ja lehed ja muda ja vihm, kõik segamini, valguselaigud virvendaval pinnal tantsimas. Kõik see on eluks vajalik.

Ja sellest piisab, et meid ette valmistada pikaks ühiseks kummaliseks teekonnaks.

Kohe alguses hoiatab ta, et niipea ma oma koormast ei vabane, aga kinnitab, et sünnitus tuleb turvaline, laps on peaseisus, kõik on õigesti. Mingi osa minust usub seda karastunud ämmaemandat nii jäägitult, et kui ta sinu soo teatab (ei mingit juubeldamist), on see otsekui pasunahüüd – réveillez-vous! «Ärgake!» ütleb ta mulle, ütleb tütrele, kes minu sees liigutab. Korraga kujutan ma sind ette, üleni. Mind ei huvita ilusate tüdruklaste saamise kunst, et oleksin pidanud silmitsema kirsipunaseid huuli ja puhasvalget kogu raseduse aja, vaikselt tikkima, hoolitsema, et ma mitte millelegi ei mõtleks. Tõesti, paljud minu olukorras hakkavad lastetoaga tegelema mitu kuud varem, teinekord renoveeritakse terve maja, ja ikka tungi ajel, mis tuleb meie kõige lihtsamast loomusest. Kaeva sügav urg, keeruta end tihkelt siidisesse kookonisse, vooderda pesa sulgedega. Mina ei saa kohvritki lahti pakkida, põikamata mõttes väljadele ja metsadele, suplusele mõnes külmas järves, või kirjutuslauale, paberile, sulepeale. Mind ei pea kinni ükski lapsevoodi, ükski kardinate ette tõmbamine, üksnes laialt avatud aknad, millest langeb paberile värsket vaba valgust, pannes särama kõige tumedama tindi.

Niisiis, tütar, ma jutustan sulle loo, et sind maailma sisse meelitada. Kui mrs B ütleb, et pimedus seob meid, saan ma aru, et ta ei mõtle sellega midagi, need on lihtsalt sõnad. Aga Fleeti jõgi seal kaugel mu akna taga nõuab, et ma vaataksin. Veel vett, voolamas läbi aja, läbi karjamaade ja puukoolide, mis tuletavad mulle meelde tüdrukupõlve külasid ja parimat osa noorusest, kuni üksikute ehitisteni, mis tuletavad meelde halvimat. Siin, Somers Towni servas ja minu silmapiiril jookseb jõgi vabalt vana, tohutute pahklike okstega jalaka all. Tema nõtke võra kummardub, otsekui tähistaks vee liikumist St Pancrase kirikusse, kus tollel kevadel seesama vana jalakas vahutas kollastes õiepungades, need õõtsusid tuule käes, ja puu kummardas sinu isa ja minu ees. Sel päeval, kui ma abiellusin – trotsisin oma loomust ja reetsin kõik, mida olin kalliks pidanud.

Sina mu üsas, nii elus.

See oli minu kolmekümne kaheksandal sünnipäeval, päeval, mille mina valisin ja millega Godwin nõustus, et alustada seda kooselu, seda uut maailma, mille me sinu jaoks oleme valmistanud. Ma ei öelnud seda välja, aga tajun teravalt, et igal aastal tähistame enese teadmata ka oma surma-aastapäeva. Kui tahes muretu on Fleet siin, oma keskea idüllis, tean, et Thamesi jõudes on ta määritud lihunikuäride veriste jääkidega, kasside ja koerte pundunud laipadega, surnud lilledega ja inimese väljaheidetega.

Minu lugu ei ole kenam, kaugel sellest. Selles on võitusid, hajusalt rõõmu, aga ilus on kõrvuti koledaga, lahutada neid ei saa. Kõik see jõhkrus, valu, mida on mulle tehtud, aga ka minu oma vead, eksimused ja arusaamatused. Kõike seda olen ma enese ligi hoidnud, kartnud maailma sisse lahti lasta. Kuidas võiksin ma siis jutustada sulle, oma peaaegu sündinud tütrele, sellest elavast pimedusest, nagu võiks see veenda sind siia tulema? Kas sa elaksid üle meie põgusa ühise olemise sügavaimad tuumsed saladused? Sina minu sees. Mina sinu sees.

Ei, ma ei usu.