Elina Backmani «Kui kuningas sureb» on debüütromaan, mis on nüüdseks saanud juba järjed ja mille tõlkeõigused on müüdud 16 riiki. Peategelased on koondatud ajakirjanik Saana ja politseiuurija Jan. Saana otsustab sõita Hartolasse tädi juurde ja teda hakkab huvitama, mis tegelikult juhtus aastate eest surnult jõest leitud tütarlapsega. Samal ajal leitakse Helsingist põletusmärgiga surnukeha, ning uurijatel tekib kahtlus, et see ei pruugi jääda viimaseks selliseks mõrvaks.
Tegu ei ole päris karmi põhjamaise krimiga ja minu meelest tuleb see raamatule kasuks. Samal ajal on see igati paeluv lugemine ja tekitab tahtmise autori järgmisi raamatuid lugeda.
Sara Paretsky esimene romaan ilmus 1982. aastal, ta kirjutab ja rõõmustab lugejaid oma uute raamatutega seniajani. Ma avastasin ta 90ndate aastate alguses ja loen iga uue raamatu kohe läbi, kui see ilmub. Ta on loonud omaenda väga veenva pildi Chicagost, kus tegutseb tema eradetektiiv V. I. (Victoria) Warshawski. Paretsky on ise öelnud, et ta lõi oma tegelaskuju seetõttu, et talle hakkas vastu naiste kujutamine passiivsete ja abitute ohvritena ning ta tahtis kirjutada naisest, kes on võimeline lahendama nii iseenda kui teiste probleeme. Neid probleeme aga jätkub, sest Vic Warshawski ei talu ülekohut mingil kujul ja on alati valmis appi tõttama, tõsi, mõnikord üsna vastumeelselt. Nii on lugu tema kolmandas romaanis «Tapmiskäsud», kus abi vajab vanatädi Rosa, kelle vastu pole Vicil just sooje tundeid.