Sinijärv soovitab: mõne mehe elu sisse mahub mitu elu ja igaüks ei peagi kirjanik olema

Paul Lettens 1999. aasta märtsis. Foto: Ander Ilp

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Paul Lettensi raamatut «Suursaadiku memo. 70 aastat rahu koos NATOga».

Nojah. Eks see raamat sai valmis väheke enne seda aega, kui rahu mõiste – ja NATO mõiste – terake teised tähendused saivad ning pahad ehk rumalad võtsivad jälle sõda pidada. Nii et pealkirja tuleb vaadata omas ajas ning loota, et rahu tuleb tagasi ja kestab edasi.

Paul Lettens, «Suursaadiku memo. 70 aastat rahu koos NATOga». Foto: Raamat

Paul Lettens alustab maailma ja iseenese lahtikirjutamist oma sünniaastast (1949) ja struktureerib mälestustiku väga kaunisti ühes NATOga ajateljele. Märkides iga aasta sündmused nii iseoma kui kohalikus kui suure ilma elus ära. Mis loob raami. Ja siis ta räägib tolle tai töise aasta sees juhtunust. Vahel imetabaselt, vahel ülelibisevalt, alati omamoodi. Mõne mehe elu sisse mahub mitu elu ja igaüks ei peagi kirjanik olema. Kirjaoskaja küll. Haritud inimene ei kipu kunstilistesse kõrgustesse, ta räägib meile oma elust ja elu on olnud huvitav. Tostap ka raamat. Kes vähegi tahab viimast seitsetkümmet aastat läbi mõnusa normaalse sõbraliku inimese pilgu põgusalt uuesti elada, see võtku Lettensi teos julgesti lugeda. Elu on liiga palju väljakutseid vastu võtma pannud, et elualadel ülimasse tippu jõuda – ning nimelt seepärast saame teada kõigest sellest, millest tipust tulijad ei oska, julge, taha, jaksa ega viitsi kirjutada. Vajadust valetada ei ole, ajalugu oma kere järgi ümber õmblema ei pea - suurepärane raamat. Otsigu vigu nood, kes selle töö affid.

Igatahes selge on, et ekskirurgist eksdiplomaadiga julgeb minna ka ilmaruumi hämaramatesse ungastesse noitama – kui juhtubki, et diplomaat ei suuda kamaraks kiskuvast olukorrast välja rääkida, siis kirurg lahendab tumedate tegelaste tekitet probleemi terariista abil lõplikult ja elegantselt. Tohtritega ei tasu jamada, lugeda võib neid küll.