Soome kirjanik Niina Mero: kirjutasin sellise «naisteka», mida oleksin ise tahtnud lugeda

Niina Mero (snd 1982) on olnud teismeeast saadik olnud suur romantilise kirjanduse austaja. Praegu kirjutab Niina Tampere ülikoolis doktoritööd, mille teema on romantiline ajaviitekirjandus. Niina esikromaan «Inglise romanss» on võluv ja vaimukas kirjanduslik kokteil, milles võib aimata nii «Bridget Jonesi», «Jane Eyre’i» kui ka «Downton Abbey» hõngu. «Inglise romanss» osutus Soomes väga populaarseks ja ilmus hiljuti eesti keeles. Avaldame kirjastuse usutluse autoriga.

«Armastus, okultism, kummaline kadumisjuhtum ja inglise kirjanduse ajalugu põimuvad selles tempokas loos,» nõnda iseloomustas üks Soome ajakiri sinu debüütromaani «Inglise romanss»​. See romaan lammutab vaimukalt mõningaid klišeesid, mida romantilise ajaviitekirjanduse žanris enamasti kasutatakse. Räägimegi esmalt romantilisest kirjandusest üldisemalt. Mis just romantika ja mida see kirjandusliik sinu jaoks tähendab?

Olen teismeeast saadik olnud suur romantika fänn. Lugesin üldse palju, aga eriti armastasin romatilist kirjandust, mida «sopakam», seda parem. Kahekümnendates eluaastates hakkasin ise kirjandusega väikestviisi tegelema ja pärast seda, kui mõned mu lühijutud olid avaldatud, arvasin, et kirjutamine on mul käpas. Kulus aastaid harjutamist, enne kui mõistsin, et tahangi just romantilise kirjandusega tegeleda. Olin alati arvanud, et hakkan kirjutama peenemat ilukirjandust, kuid tekstid, mida kirja panin, jõudsid alati ringiga romantika juurde välja.

Armastus on minu jaoks olnud alati üks elu suurimaid mõistatusi. Romantiline kirjandus pakub ühe võimaluse sellega tegelemiseks, mõistmaks, kuidas kaks inimest teineteist leiavad ja üksteisesse armuvad. Selle taga aga laiub veel sügavam müsteerium: mis asi see armastus üldse on? Kuidas kirjeldada seda üldlevinud tunnet, mida päriselus on nii raske ära tunda? Millest armastus koosneb? Kuidas see erineb romantikast? Kuidas armastus toimib? Romantiline ajaviitekirjandus ei pruugi anda vastuseid (aga seda ei suuda ka filosoofia, nii et mis teha), kuid see pakub sobiva platvormi romantilise armastusega seotud teemade uurimiseks.

Mis on «Inglise romansi» kirjanduslik taust? Milliste teostega sinu romaan dialoogi peab?

«Inglise romanss» on austusavaldus inglise romantikutele: Keatsile, Shelleyle, Byronile ja teistele liikmetele selles «poistebändis». Nende looming on mulle huvi pakkunud juba pikka aega, kuid eriti alates hetkest, mil komistasin loo otsa Oxfordi tundegist, kes leidis «Frankensteini» esimese väljaande, mille Shelley oli pühendanud Lord Byronile. Nende poeetide elud, mis olid kunsti, teaduse ja armastusega läbi põimunud, moodustavad huvitava tausta ja lisavad nüansse minu loole, mille tegevus toimub tänapäeval. Lisaks on mind tohutult mõjutanud Briti televisioon, lõputud kriminullid ja Agatha Christie Miss Marple’i lood.

Sind on kiidetud meisterliku gootiliku atmosfääri loomise eest. Kust see armastus tumeda ja müstilise õhustiku vastu tuleb?

Ma sündisin selle keskele. Ma ju elan lõppude lõpuks Soomes! Pimedus on siin nii valdav, et mulle paistab otse kohustuslikuna leida selles ilu, et siinkandis üldse talv üle eldada. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi pimedust kartnud, pigem pakub see mulle huvi. Tõepoolest, olen alati olnud üks neist, kes lähevad õue uitama alles pärast seda, kui päike on loojunud, kes ekslevad surnuaedades ja istuvad üksi öövaikuses. Aga mida vanemaks ma saan, seda raskem on viimasel ajal pärast õhtuseid uudiseid ärkvel püsida.

Suur osa mu popkultuuri tarbimisest on alati olnud seotud gootiliku kultuuriga. Mul on siiani meeles esimesed romaanid, mille laenutasin siis, kui sain raamatukogu täiskasvanute osakonna lugejapileti: Bram Stokeri «Dracula», Mary Shelly «Frankenstein». Sellest süngemaks minna enam ei saa.

Kellele sa kirjutad? On sul oma «unistuste publik» või mõni kindel lugeja silme ees?

Kirjutan häältele oma peas, et neist lahti saada. Kirjutan selleks, et mõista, et olla kohal, et oma tunded kontrolli alla saada. Kirjutan selleks, et saada paremaks inimeseks, nendele, keda paelub tegevustik ja meelelahutus, kuid kes tõstavad mässu, kui pealispinna all puudub korralik sisu. Lugejana tahan ma, et mind konksu otsa võetaks, aga ka sunnitaks elu üle järele mõtlema. Romantilise ajaviitekirjandusega on see lugu, et seda tehakse sageli selgele sihtrühmale. Suured rahvusvahelised kirjastuskontsernid kipuvad sisu suures osas dikteerima ja kirjanik peab oma loovust juhtima selliselt, et see kirjastaja ootustega sobiks. Minul oli see eelis, et sain kirjutada tavalise Soome kirjastaja jaoks, kes andis mulle vabad käed. Nii et kirjutasin sellise «naisteka», mida oleksin ise tahtnud lugeda.

Minu meelest võiks see romaan meeldida kõigile, keda paelub see, et inimestena käivitavad meid kaks loodusjõudu: seks ja surm. Füüsilises ihas ja kehalises igatsuses on sama palju ilu kui selles, et kõik on kaduv, et me liigume alati surma poole.

Niina Mero, «Inglise romanss». Foto: Raamat

Ja lõpetuseks versioon kuulsast Prousti küsimustikust, mida kasutas legendaarne Prantsuse ajakirjanik Bernard Pivot iga oma kirjandusliku telesaate lõpus.

Milline on su lemmiksõna?

«Katve» (pimetähn).

Milline sõna sulle kõige vähem meeldib?

«Minä» (mina).

Mis sind loominguliselt, hingeliselt või emotsionaalselt kõige enam innustab?

Nüridus ja igavus. Kui kusagil on tühik, siis tekib sul varem või hiljem vajadus see millegagi täita.

Mis sind lukku paneb?

Hirm ja oma naba imetlemine. Väga tihti on need üks ja sama.

Mis on su lemmik vandesõna?

«Perkele».

Millist heli või müra sa armastad?

Oma magava elukaaslase kerget ja vaikset hingamist.

Millist heli või müra sa ei salli?

Ükskõik kelle teise hingamist, kui nad on mulle liiga lähedal.

Millist ametit meeldiks sulle veel proovida?

Puusepa oma. Oleksin selles kohutav, aga mulle meeldiks see hullupööra.

Millist tööd ei tahaks sa mingil juhul teha?

Kliendideenindust ükskõik mis kujul. Oleksin selles täiesti saamatu.

Kui Paradiis on olemas, siis mida sa tahaks, et Jumal sulle ütleks, kui sa taevaväravatele jõuad?

«Ma ju ütlesin».

«INGLISE ROMANSS»

Niina Mero

Soome keelest tõlkinud Triin Aimla-Laid

Kirjastus Rahva Raamat

2022

Nora elab Tamperes ja armastab üle kõige Inglise romantismiajastu kirjandust. Kutse õe pulma Oxfordis tekitab temas trotsi, aga minemata jätta ka ei saa. Inglismaal satub ta oma tulevaste hõimlaste romantilise mõisa ja selle lopsakate aedade lummusesse. Lisaks on kuulus ülikoolilinn oma iidsete raamatukogudega täiesti vastupandamatu.

Kuid idüllilisse fassaadi tekivad mõrad. Uudishimulik Nora saab teada, et aadlipere vanim poeg on aastaid tagasi saladuslikel asjaoludel kadunuks jäänud. Ja tema isekavõitu südame panevad kiiremini põksuma nii Briti härrasmehed kui ka maha vaikitud saladused. Ei lähe kaua, kuni Nora avastab, et laitmatud inglise kombed kipuvad varjama tõde, mille tagajärjed võivad osutuda saatuslikuks.

Niina Mero (snd 1982) elab Hämeenlinnas. Juba teismeeast saadik on ta olnud suur romantilise kirjanduse austaja. «Inglise romanss» on tema esimene romaan ja see osutus Soomes väga populaarseks. Niina kirjutab praegu Tampere ülikoolis doktoritööd, mille teema on Soome romantiline ajaviitekirjandus.