Romantiline ja vaimukas romaan, mille süžee on parimate Inglise mõrvalugude vääriline
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
11. juuli 2022, 13:53
/nginx/o/2022/07/11/14686613t1h694f.jpg)
Loe katkendit äsja eesti keeles ilmunud soome kirjaniku Niina Mero armastusromaanist «Inglise romanss».
Nora elab Tamperes ja armastab üle kõige Inglise romantismiajastu kirjandust. Kutse õe pulma Oxfordis tekitab temas trotsi, aga minemata jätta ka ei saa. Inglismaal satub ta oma tulevaste hõimlaste romantilise mõisa ja selle lopsakate aedade lummusesse. Lisaks on kuulus ülikoolilinn oma iidsete raamatukogudega täiesti vastupandamatu.
Kuid idüllilisse fassaadi tekivad mõrad. Uudishimulik Nora saab teada, et aadlipere vanim poeg on aastaid tagasi saladuslikel asjaoludel kadunuks jäänud. Ja tema isekavõitu südame panevad kiiremini põksuma nii Briti härrasmehed kui ka maha vaikitud saladused. Ei lähe kaua, kuni Nora avastab, et laitmatud inglise kombed kipuvad varjama tõde, mille tagajärjed võivad osutuda saatuslikuks.
Niina Mero (snd 1982) elab Hämeenlinnas. Juba teismeeast saadik on ta olnud suur romantilise kirjanduse austaja. «Inglise romanss» on tema esimene romaan ja see osutus Soomes väga populaarseks. Niina kirjutab praegu Tampere ülikoolis doktoritööd, mille teema on Soome romantiline ajaviitekirjandus.
***
Tee möödus traditsioonilisest tellismajakesest, mille seinu katsid kevadist õitseaega ootavad roniroosid, ja ületas väikese kaarja kivisilla, kuni selle lõpus avanes vaade otse häärberile. Gallow House sirutus ühes oma kõrgete akende ja korstnatega taeva poole ning võttis külalisi vastu kõrgeaulise ülla jahedusega. Härrastemaja oli just niisugune, kus minu meelest pidi toimuma kõigi gootiromaanide tegevus. See oli sünge, suursugune ja eraklik. Vaimusilmas nägin, kuidas lossi taga kummuvatel niitudel sähvisid välgunooled ja varjude kombel liikusid akende taga möödunud sajandite kummitused. Kui väljusin autost ja vaatasin, pea kuklas, üles lossitorne valvavate veesülitite ja kirikuid või katedraale meenutavate värviliste vitraažakende poole, hakkas mu pea ringi käima. Mõlemal pool treppi kerkisid peasissepääsu juures sambakujulistes lillepottides päikese poole tohutu suured aaloed ja astmetel leidus õhukesi samblalaike, nagu astutaks neile haruharva.
Tundus, nagu oleks keegi Marki suguvõsast kunagi ajaloo hämarustes pidanud sõlmima kokkuleppe saatanaga. Ma lihtsalt ei suutnud välja mõelda muud selgitust sellele, et keegi võis üleüldse elada Gallow House’i suguses paigas. Häärber oli ehk pisut räämas ja boheemlaslik, aga see ei vähendanud põrmugi selle autoriteeti või mõju, millega maja kummardus külalise kohale ja laskis kogu ajaloo raskuse pahaaimamatule võõramaalasele turjale vajuda. Tundsin end väikese ja mõttetuna, silmitsedes seda massiivset ehitist, ning puudutasin tohutute kivist lillepottide pinnal kasvavat sügavrohelist sammalt, justkui veendumaks, kas see on ikka päris.
Mark jättis kuidagi nii normaalse inimese mulje, et ma ei olnud tema aristokraatlikkust isegi tajunud, aga nüüd korraga kargas see mulle näkku. Need inimesed siin kuulusid suguvõssa, mis oli vanem kui Soome vabariik. Mina ja Heli – meie kuulusime rahva sekka, kes sel ajal, kui tolle maja esimesed asukad juba parlamendisaalis sigareid popsutasid, koukis kartulikonksuga külmunud maast mugulaid.
Heitsin Markile vilksamisi pilgu selle taipamise uues valguses, aga tema vastas naeratusega ja kahmas auto pakiruumist mu reisikoti, nagu see ei olekski midagi kaalunud. Etoni sõudemeeskonna kaptenikoht tasus end nähtavasti ära ka hilisemas elus.
«Tulge siis ometi,» ütles ta reipalt ja läks härrastemaja paraadtrepist üles massiivsest puidust peauste poole. Need ei olnud lukus, ta vajutas ukse käepidet ja tõstis mu koti sisse. Järgnesin ettevaatlikult Helile ja oleksin ausalt öeldes kaela nikastanud, kui nägin peauste taga avanevat vestibüüli. Ruum oli kindlasti vähemalt viisteist meetrit kõrge ja laes rippus tohutu suur ning kergelt kriuksuv kristall-lühter. Kaarja mahagonist keerdtrepi astmed viisid teisele korrusele ja suurest trepihallist uksed nii paremale, vasakule kui ka otse.
«Kuule,» ütlesin ja kahmasin Helil varrukast, «kas oleks võimalik kuskil riideid vahetada, enne kui ma kogu selle aadlisuguvõsa ette ilmun? Päris kindlasti haisen ma higi ja lennukitoidu järele,» pomisesin selgituseks ning nuusutasin oma särki.
Heli noogutas ja andis Markile märku, et ta kannaks mu koti laiast kaarduvate astmetega trepist üles. Samal hetkel, kui mees mu kotist kinni haaras, lipsas vestibüüli orava moodi, väike, väga kõhn, halli peaga naine.
«Siin te siis oletegi. Lõpuks ometi,» ütles ta häälega, mille soojus jäi nullist tunduvalt allapoole. Ma ei tea, millistena olin Marki vanemaid ette kujutanud, aga miskipärast oli mu kujutluspilt aadliprouast olnud lähemal Hyacinth Bucket’le*1 kui Granthami leskkrahvinnale*2. Selgus, et too viimane oleks olnud tunduvalt tõepärasem eeskuju, sest leedi Chattenhamil oli sama hapu nägu nagu põngerjal, kes on maasika asemel pohla suhu pistnud. Ilmselt ei vastanud ka mina tema ettekujutusele Heli õest, kui tema turtsakast ilmest võis üldse midagi välja lugeda.
«See siin on Nora,» ütles Heli ja naeratas leedile nii sunnitult, et tundsin tema pärast lausa piinlikkust. Heli pingutas ilmselgelt üle.
«Tere päevast,» ütlesin, sirutasin käe ja ... tegin niksu. Põlved nõtkusid justkui iseenesest ja ma lõin pilgu maha. Mul oli tunne nagu 19. sajandi teenijatüdrukul.
«Tere tulemast, Nora,» ütles leedi Chattenham ja võttis mu käe vastu. Tal olid saledad vanema naise sõrmed, aga otsustav ja terav pilk ning kindel käepigistus. Temast õhkus jahedat, kõrgklassi üleolevat talitsetust, kui ta minu poole kummardus ja magusalt naeratas.
«Mul on kahju, et oled sunnitud elama ühes vana tiiva tubadest,» sõnas leedi Chattenham, kuigi tema näost ei olnud võimalik välja lugeda kriipsugi kahetsust. «Kui Helly oleks sinu tulekut pisutki varem maininud, oleksime saanud sulle korraldada asjakohasema majutuse, sest majakesi jõekaldal oli võimatu nii lühikese etteteatamisega nii pikaks ajaks reserveerida.»
«Pikaks ajaks?» küsisin ja mõtlesin, et nädal ei ole minu arusaamist mööda küll kuigi pikk aeg, aga võib-olla on aristokraatidel mingi oma ajaarvamine.
«Sa jääd ju ikka pulmadeni?» küsis leedi Chattenham ja vaatas mind, nagu oleksin pisut lihtsameelne. Ootasin juba, et ta pöördub minu poole liialdatult selge ja aeglase jutuga. Ma sain tema kõnest väga hästi aru, aga kontekstiga oli probleeme.
«Heli? Millal need pulmad ongi?»
Heli nägu oli nüüd veel süüdlaslikum kui siis, kui ta kuuendas klassis käies oli kord kaevanud õpetajale, et mina tegin suitsu.
«Ametlik päev on kahekümne kuues mai,» ütles Heli vaikselt. Naiivne nagu ma olin, arvasin algul, et olin valesti kuulnud.
«Ma mõtlesin, et kui sa niikuinii mul kunagi külas ei käi, võiksid ehk seekord pisut pikemaks jääda,» jätkas ta.
«Sinnani on ju peaaegu kuu! Mida sa endale ette kujutasid? Et mul ei ole midagi targemat teha?» sisistasin soome keeles ja taipasin vaiksemaks võtta, kui märkasin, millise näoga leedi Chattenham meid vaatas. Proua ilmes paljastus kahetsusväärsel kombel kahjurõõm.
«Sa poleks ju siia tulnudki, kui ma ei oleks sulle peale käinud,» pahvatas Heli mulle vastuseks. «Alles hetk tagasi olid seda kohta nähes õnne tipul! Ja kas jõudsid Oxfordi juba unustada, see on siinsamas ümber nurga.»
«Praegu ei ole asi selles,» vastasin närviliselt. «Mina seda ei plaaninud. Mina arvasin, et tulen nädalaks, ma ei saa ju lihtsalt niisama heast peast kuuks ajaks välismaale jääda!»
«Ära ole selline! Nüüd oled sa igatahes kohal ja niikuinii sa siia kunagi tagasi ei tule. Mis vahet sel on, kui jäädki seekord pisut kauemaks. Ma ei näe sind üldse ja tahaksin üle pika aja õega kvaliteetaega veeta. Pärast on sul Soomes küllalt aega tegeleda kõige sellega, millega sa seal siis parajasti tegeled. Võiksid ju natuke elu nautida,» ütles Heli ja vaatas mulle pingsalt otsa.
Leedi Chattenham silmitses meid huvitatult, kuid miskipärast ebameeldiva kerge muigega suul. Mind häiris, kuidas ta paistis nautivat seda, et oli suutnud meie vahele kiilu lüüa.
1) Hyacinth Bucket – Suurbritannia komöödiasarja «Rahu, ainult rahu» end teistest inimestest peenemaks pidav tüse ja võimukas peategelane, keda kehastab Patricia Routledge.
2) Granthami leskkrahvinna – sarja «Dowton Abbey» tegelane, keda kehastab Maggie Smith.