«Su vanemad müüsid su maha, täpselt nagu mu vanemad müüsid minu. Me ei lähe kunagi koju»

Foto: Everett Collection/ Shutterstock

Haarav perekonnasaaga 20. sajandi keskpaiga glamuursest New Yorgist räägib nelja noore naise elust, keda esialgu ei ühenda mitte miski peale peresidemete. Aga on see vast perekond.

Itaaliast pärit Gianni ja Tessa on väärikad ja lugupeetud ühiskonnaliikmed, kes on visalt hoolitsenud selle eest, et nende elu Greenwich Village’is jõuaks haljale järjele, tagades oma tütrele ja kolmele pojale jõuka ja turvatud elu.

Camille Aubray, «Ristiemad». Foto: Raamat

Ent kõik pole päris nii, nagu näib. On ainult aja küsimus, mil hästikindlustatud perekonna elu võtab traagilisi pöördeid: majale langeb maffia vari ja selgub heaolu hind. Peretütre ja kolme minia sünged saladused muudavad nad lahutamatuks ja neist saavad üksteise laste ristiemad. Kui mehed peavad avalikkusest ja ärist taanduma, astuvad Filomena, Petrina, Lucy ja Amie nende asemele, et võidelda kogu hingest perekonna hea nime ja tuleviku eest. Kõige tähtsam on perekond.

Loe katkendit Camille Aubray raamatust «Ristiemad».

***

Ajaks, mil Filomena oli kuusteist-seitseteist, oli ta lakanud palvetamast. Ta uskus endiselt «teispoolsusse» – paradiislikku paika teispool taevasina ja päikesesära, tähtedest kaugemal, kus elas jumal koos kõigi pühakute ja inglitega –, kuid ta ei uskunud enam, et vaesed, tasased ja südamelt puhtad võiksid olla oodatud nendega ühinema.

Et teda sunniti tegema kella neljast hommikul kuni üheteistkümneni õhtul kurnavat, räpast tööd, tassima raskeid korve põldudelt taludesse ning seejärel kööki küürima, oli juba ränk, kuid ta sai ka kõige väiksemategi üleastumiste eest peksa – kes iganes teda parajasti käsutama juhtus – ning talle anti söögiks toitu, mis ei kõlvanud isegi sigadele. Pühapäeviti teenis ta signor’i, signora’t ja nende viit ärahellitatud last, kelle jõudeajanaudinguks oli lömastada oma hoolitsetud jalge all teenijaid nagu viinamarju tünnis.

Enam ei mõelnud Filomena sellele, kus on ta vanemad ja õed-vennad, sest nüüdseks oli selge, et nad ei tahtnud teda tagasi. Kui ta oli saanud kaheteistkümneaastaseks, oli ta kirjutanud neile südamliku kirja, milles uuris, kui kauaks peab ta veel sinna jääma, et oma isa võlga tasuda, kuid kiri toodi talle tagasi, ühes sellega lühike sedelike nende naabrilt, mis teatas, et Filomena perekond oli kolinud kaugemale põhja poole, et alustada uut elu. Nüüd ei olnud tal võimalust neid enam kunagi üles leida.

Kuid miks oli see temaga juhtunud? Mida oli saanud ta teha, kõigest lapsena, panemaks vanemaid teda niivõrd sügavalt põlgama, et nad ei tahtnud teda enam ealeski näha?

Siis, ühel päeval seletas teenija Rosamaria talle kõik ära. «Su vanemad müüsid su maha, täpselt nagu mu vanemad müüsid minu. Me ei lähe kunagi koju. Asi ei ole selles, mida sa tegid või tegemata jätsid; olid sa hea tüdruk või halb – nad oleksid su igal juhul maha müünud, et oma võlast lahti saada. Vahet pole, kui kõvasti me tööd rabame, mitte keegi ei tule meile siia järele. Igaüks peab kellelegi andamit viima. Meie olemegi see andam.»

Filomena uskus, et Rosamaria rääkis tõtt, sest tol kohutaval esimesel nädalal, kui Filomena oli end igal öösel magama nutnud, oli Rosamaria olnud talle päästjaks. Ühel ööl oli Rosamaria, öösärgis ja küünal käes, laskunud alla kööki nagu fantoom. Nähes lähenemas naisekuju, valgus käes, pidas Filomena teda viimaks pärale jõudnud Madonnaks, kes oli tulnud, et ta endaga taevasse kaasa viia, ja Filomena sirutas saabujale anuvalt käe.

Kui ta aga nägi, et see oli vaid teine köögitüdruk, heitis Filomena end Rosamaria jalge ette ja puhkes hüsteeriliselt nutma, paludes, et see võtaks kööginoa ja ta tapaks, et tal oleks võimalik surra ja minna jumala juurde taevasse. Rosamaria käratas: «Ole vait, sa loll!» Ta surus Filomena kiiresti vastu oma kõhetut rinda, et lapse nuttu lämmatada.

«Sa rumal tüdruk. Sa oled täpselt selline, nagu mina olin, kui ma siia tulin, ja vaata mind nüüd. Keegi ei saa mind nutma ajada! Jah, ma olin täpselt nagu sina, isegi välja nägin ma sinu moodi. Me oleme nõod, kas nad sulle seda ei öelnud? Rahune nüüd.»

Filomena sosistas: «Sa oled mu nõbu? Aga kust sa pärit oled?»

«Tropeast,» sosistas Rosamaria.

«Kus asub Tropea?» uuris Filomena.

Rosamaria sirutas jala välja. «Itaalia on saapakujuline,» sõnas ta, liikudes käega mööda oma paremat säärt alla, peatudes labajala juures. «Tropea on nagu nööp saapa peal, siin, kauni sinise mere ääres. Kas sa pole siis Tropea sibulatest kuulnud? Ei ole? Need on punased ja nii magusad, et seal valmistatakse nendest koguni jäätist! Oh, aga meie olime nii vaesed, et pidime kirikurottide tagant varastamas käima.»

Filomenal võttis hetke, et nalja peale naeratada. «Vihkan seda kööki,» nuuksus ta. «Ma laman terve öö unetult ja kuulan rotte. Nad tulevad otse mu jalge ette.»

«Ma tean. See oli varem minu voodi. Kuula nüüd. Ma lasen sul ülakorrusel enda juures magada, kuid sa pead olema hästi tasa, kokk ei tohi teada, et sa seal oled,» sosistas Rosamaria. Nad läksid kikivarvul pööningule, tuppa, mis asus koka ja teiste teenijate tubadest teisel pool koridori, ja heitsid end kitsasse voodisse pikali, tihedalt teineteise vastu litsutuna.

 

«Kuid igal hommikul tuleb sul teistest varem allakorrusele tagasi minna,» hoiatas Rosamaria, «Ja sa pead oma matile pikali heitma, nagu oleksid terve öö köögis maganud. Tee kõvasti tööd, ole tubli ja siis palun ma talt ametlikult, et ta lubaks sind minu tuppa magama. Ja kokk teeb, nagu oleks ta tõeline daam, ning ütleb jah.»

Täpselt nii läkski, sest Rosamarial oli kõiges õigus. Ta oli ainus inimene maa peal, kellest Filomena nüüd hoolis, saatusekaaslasest nõbu, kes oli nii vapper.