:format(webp)/nginx/o/2022/07/12/14688017t1h6624.jpg)
Nii mõnigi lugemine on ära rikkunud maitse, mis tegelikkuses ei vastanud sellele, mida kogesin lugedes. Küll avaldasid pettumust mulle lihapallid, mis ei maitsenud kunagi nii nagu maitsesid need Karlssonile, ega pole olnud ükski Madeline’i küpsis nii hõrk nagu kirjeldati seda Prousti «Swanni poolel».
Kuidas saab tekitada meie fantaasia esile maitseid ja nendega kaasnevaid tundeid, mida me tegelikkuses proovinud ega kogenud pole, kuid mis ometi tekitavad kogemise rõõmu ja nostalgiat? Võiks öelda, et see on üks hea kirjanduse tunnuseid. Kuigi kõik autorid sellele rõhku ei pane, siis on neid, kelle puhul jääb silma oskus aktiveerida lugeja meeli. Kes suudab meie fantaasiates esile manada maitseid, lõhnu ja helisid, mis meie meeli erutavad, ilma et materiaalses maailmas neid kogema peaksime. Kes oskavad kirjutada maitsest ja lõhnadest nii ahvatlevalt, et suudavad peaaegu minu meeli petta.
Kirjelda mulle, kuidas see maitseb
Kui rääkida imelistest kirjeldustest, mis ei lase kahte lehte ka keerata enne kui suu on jälle süljevarudega täidetud, on selleks kahtlemata Joanne Harrise teos «Chocolat». Sealjuures ei tegeleta ainult šokolaadi kirjeldamisega, kuigi ka see on oluline osa raamatust, vaid see on teos, mis on avastanud kulinaaria kõige peenemaid nüansse ja suutnud teha toidu nii maagiliseks, et pärismaailmas ei tohiks neid hõrgutisi üldse eksisteerida. Näiteks:
«Chablis voolab minust pehmelt läbi. Siis vol-au-vents, kerged nagu pahvakas suvist õhku, siis leedriõie sorbett, millele järgneb plateau de fruits de mer grillitud langustiinidega, tiigerkrevettide, austrite, bernique'ide, ämblikkrabide ja suuremate torteaux'dega, mis võivad ära klahvata mehe sõrme nii lihtsalt nagu ma võin lõigata rosmariini vart – molluskid, palourdes ja selle kõige kirsiks tipus, hiiglaslik must homaar, kuninglikult oma vetikate peenral. Tohutu vaagen särab punastest, roosadest, mererohelistest ning pärlmuttervalgetest ja lilladedest toonidest, merineitsi hõrgutiste peidus, mis eritab nostalgilist soolalõhna lapsepõlvest mere ääres. Me jagame kreekereid hõrgu krabiliha tarvis ja karpide jaoks pisikesi kahvleid, sidruniviiludest nõusid ja majoneesi.»
«Chocolat», Joanne Harris
Sõnad, millest paljusid ma isegi ei mõistnud, panevad mingil moel fantaasia veelgi enam elama. Vast on see miskit prantsuse keeles, mis kõlab niivõrd maitsvalt, kuid see igatahes tekitas minus armastuse kõikide nende värskete mereandide vastu juba enne, kui olin neid delikatesse üldse kunagi proovinud. Leidnud üles ka pildid neist müstilistest eksootilistest roogadest, manab see esile veelgi rikkalikuma ja ahvatlevama kandiku kui enne. Harrise kirjelduste tugevuseks on võrdlused, mis tihti annavad edasi maitseid erinevate tunnete ja nostalgiliste piltide läbi. Nii võimaldab ta mul kui lugejal kogeda maitset ainuüksi seetõttu, et olen minagi lapsena rannas käinud ja tean, milline on soolalõhn ning merevetikas mu ninas ja suus.
Teine, minu arvates tähelepanuväärne autor, kes samuti osutab tähelepanu toidule ja toiduvalmistamisele, on jaapani autor Haruki Murakami. Tihti väga lihtsate roogade ning isude suhtes ei vannu temagi tegelased alla, ning ta on võtnud aega, et kirjeldada nende isusid ja roogasid, mis täidaksid selle vastava emotsionaalse tühiku, mis vajab täitmist.
«Mõeldes lõunale. Suitsulõhe jääsalati ja žilett-teravate sibulaviiludega, mis on jäävees leotatud ning mädarõika ja sinepiga üle pintseldatud. Serveeritud Prantsuse võikuklitel, mis on Kinokuniya kuumades ahjudes küpsetatud. Taevalik võileib.»
«Dance, dance, dance», Haruki Murakami
Ma usun, et selline toidust mõtlemine ja unistamine on paljudele omane. Vahel on sellest mõtlemine isegi nauditavam, kui on seda lõpuks roog ise. Nii pakub aga kirjandus meile pidevalt õrritust ja isusid, mida maitsvad ja prisked kirjeldused lõputult elus hoiavad.
Olla lähemal tegelastele, kelle eludesse me sekkume
Kui ühtepidi on toit teostes kirjeldusliku väärtusega, et panna lugeja tundma neid lõhnu ja maitseid, mida kogetakse autori fiktiivses maailmas, siis toitu ja selle valmistamist võib näiteks kasutada ka kui meetodit peegeldamaks tegelasi. Seda teeb tihti ka H. Murakami, kelle teostes iga tegelase puhul loeb, mida ja kuidas mingi tegelane sööb. Millised on tema harjumused ja rituaalid. Küll on tal tegelasi, kes toidust pea üldse ei hooli, kes käivad ainult mööda kiirsöögi kohti ja ka neid, kes kulutavad iga päev aega poes käimisele ja kodusele toidu valmistamisele. See, mida me sööme ja kuidas me sööme, omandab nii mingi kõrgema kvaliteedi kui lihtsalt põhjuse elus püsida või isusid rahuldada. See annab lugejale võimaluse olla lähemal tegelastele, kelle eludesse me sekkume.
Toit kui rituaal annab lugejale isegi võimaluse samastuda. Kui järgin nende tegelaste rituaali, siis ma justkui saavutaksin samasuguse meelsuse ja hoiaku. Agatha Christie’i Poirot on minu arust hea näide. Poirot jaoks on väga oluline kuidas ta toitu suhtub: mida ta sööb ja kuidas ta sööb. Mitte, et ta otsiks otseselt eksootilisi kööki, sest on palju kordi, mil ta naudib väga lihtsat, kuid maitsvat kodust toitu. Küll aga muudab selle eriliseks tema teatud lähenemisviis toidule, mida ta nõuab. Tema suhtumine toitu kajastab ka tema enda peent ning rafineeritud suhtumist endasse kui ka ennast ümbritsevasse. Ma pole kunagi varem arvanud miskit Belgia šokolaadi söömisest noa ja kahvliga, kuid Christie on teinud Poirot läbi sellest rituaalist nii peenetundelise elamuse, et kohv ja šokolaad on korraga ka minu jaoks midagi erilist. Nii olen tihti end leidnud kohvikust ainult kohvi ja väikese trühvliga, mida siis kahvli ja väikeste ampsudega süüa, lootes, et nii kogen sama peenelt selle maitseid ja ümbritsevaid inimesi või keskkonda nagu koges seda fiktiivne Poirot.
Sarnaselt on raamatut läbi elanud ka üks mu tuttav hing, kes, lugenud Remarque’i «Triumfikaare», hakkas isegi käima mööda baare, kus ta jõi igakord peent kalvadost ja suitsetas Chesterfieldi. Lihtsalt selleks, et kogeda samuti neid vestlusi, mõtisklusi ja tundeid nagu kogevad tegelased antud teoses. Kalvados ja suits on justkui need rituaalsed elemendid, mis lähendavad lugejat loetuga, nagu oleks siis võimalik saavutada see sama meelsus, mis on selles fiktiivses ajas ja ruumis neil tegelastel. See on võimalus astuda nende kingadesse.
Meeled kui sild fiktiivse ja reaalse vahel
Just nagu võivad söögirituaalid ja harjumused meid lähendada karakteritega, võivad need tegelikult ka viia meid edasi või tagasi ajas, ja aidata meil reisida kohtades, millest oleme ainult lugenud. Olles ise fantaasiakirjanduse austaja, on tihti just toit see, mis fantastilise maailma mulle lähemale toob. Fantaasiakirjandusel, olen täheldanud, on oskus kirjeldada lihtsaid toite ja teha nad vastupandamatult isuäratavaks. Nagu on seda teinud näiteks J. R. R. Tolkien, J. K. Rowling, George R. R. Martin, kui ka minu isiklik lemmik sõnasepp ja maailma manaja, Patrick Rothfuss.
Tolkieni kääbikud näiteks on suured liha, kartuli, juustu, leiva, marineeritud asjade, õunte, marjade, tee ja õlle sõbrad. Nii on teoses pidevalt juttu toidust ning need lihtsad teekonna road suudavad tihti kõnetada ka lugeja süljenäärmeid. Sarnaselt, kirjutab Rothfuss «Tuule nimes» oma tegelaste teekonda mägedes või metsas, kus siis maha istutakse ning robustse noaga kreemist juustu ja värsket õuna lõigatakse. See tekitab alati samuti tahtmise olla osa sellest metsikust ja samas lihtsast keskkonnast, tunda neid lõhnu, maitseid ja helisid. See ajab õue lugema ja linnu laulu kuulama, kuid eriti «raamatus» olen siis, kui võtan kõrvale lähkriga punast veini, tüki juustu, viilu õuna ja krõbeda koorikuga värske kukli. See on vahest effektiivseim viis, kuidas fiktiivsele (vahel isegi fantastilisele) maailmale ligi pääseda.
Nii võib peaaegu leida endki sellest teeäärsest keskaegsest kõrtsist, haista koduse lihapiruka soojust ja kuulda sedasama rahuldavat heli, mida tekitab selle krõbe koorik. Kui veel üritada jäjendada seda, mida söövad tegelased parasjagu käesolevas raamatus, on kohalolu tunne korraga väga intensiivne. Nii võib raamat isegi muuta toidu maitse paremaks ja ka vastupidi, võib toit muuta ühe raamatu ehedamaks. Igatahes on alatasa tahtmine realiseerida seda, mida meie fantaasiad luua suudavad ja just meeled on need, mis suudavad luua silda reaalse ja fiktiivse vahel. Kui ise ajas või kohas reisida ei saa, siis on meil ometi võimalus petta omaendi meeli. Sellel võib aga olla ka negatiivne külg, mis tingib selle, et kujutelm saab olema maitsvam kui tegelikkus. Eks see ole kibemagus tõsiasi, mis muudab toidu kirjanduses korraga heaks ja halvaks. Eriti gastronoomiat austavatele lugejatele, kes naudivad head toitu ka kirjanduses, ning kelle fantaasia on piisavalt rikkalik, et lihtsaid asju maagiliselt maitsvaks lugeda.