/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/10/12/14134074t1h5271.jpg)
Hiiumaal, Tahkuna tuletornis kohtuvad sel suvel muusika ja kirjandus. Esimesena astuvad 16. juulil püünele Veronika ja Matilde Kivisilla.
Tahkuna tuletornis kohtuvad muusika ja kirjandus
2022 on Hiiumaal kuulutatud kirjanduse aastaks. Pealiskaudselt näeb see välja nagu iga teinegi: nagu eelmiselgi, nii niidetakse ka sel suvel muru, süüakse tuulehaugi ning käiakse rannas ja festivalidel.
Nagu igal suvel, nii tegelevad (suve)hiidlased selgi korral kapinurgale ehitatud raamaturvirnade lammutamisega: lugemismõnule andudes neelatakse ahnelt üks teos teise järel ning võrkkiiged ja rannatoolid peavad ägades lisaks inimestele kandma ka kõiki aasta jooksul lugemata jäänud raamatuid.
Lisaks kõigele tavalisele heale ja hiiumaisele näeb sel aastal saarel ka kirjanikke. Ja mitte ainult poes, pomelo näpus, vaid lausa laval. Oma loomingut esitamas ja juttu vestmas. Ja jutuvestjana pole Veronika Kivisillale õigupoolest võrdset.
Veronika Kivisillat lugedes tundub, nagu jälitaks lood teda kõikjal: bussis, rongis, poes, Balti Jaamas ja suvilas. Pane ainult märkmikusse kirja. Kuid tõsiasi on, et nende tavaliste, eluliste sündmuste märkamiseks ja vahendamiseks on vaja teravat silma, vahedat sulge ning piiramatult armastust elu ja selle juurde kuuluva absurdi vastu. Tulemuseks on elujaatavad ja helged lood, mida ühel juuliõhtul otse autori enese suust kuulda saab.
16. juulil algusega kell 19.00 astub Veronika koos tütar Matildega lavale. Saab luulet, saab lugusid. Saab naerda ja laulda. Saab muusikat. Eelkõige saab suvesse sobivat soojust ja helgust.
«Täna päikese käes istudes ütles poeg unelevalt: «Ikka palju ilusat on ilmas. Näiteks see hääl, see vaikne klõpsatus, kui sa hommikul kõrvarõngad kõrva paned. Ja see, kuidas minu käed päevituvad üha pruunimaks, aga karvad pleegivad aina heledamaks.»» Tõepoolest, kas pole.