Kuidas kõrtsis hea tuju saanud bussijuht koormatäie sigu ära kaotas

Foto: Shutterstock

Kirjastuselt SE&JS on on ilmunud põllumehe ja kirjamehe Ants Aamani raamat «Maa ja armastus», mille talufilosoofiast kiirgab külmal kivilinnade ajastul meelekindlust, soojust ja rahu. Loe raamatust katkendit!

Ungars ja põrsad

See lugu juhtus noore Eesti Vabariigi algusaastail. Harjumaal, Leesi kaluriküla keskmes elas ettevõtlik mees, priinimega Ungars. Ta pidas erapoodi, ehitas ka väikese meierei ja tema majapidamise õuel oli varjualune omnibussile, mis tegi tellimusreise, kui vaja, kas või pealinna. Õhtuti seisis omnibuss Narva maantee Kuusalu tee ristis Kapa kõrtsi ees ja ootas, mil rannameestel aeg parajaks sai kodu poole sõita. Mõistagi ei konutanud bussijuht masinas, vaid liitus kõrtsitoa seltskonnaga.

Esimese taliteega rakendas Ungars ree ette oma armsa Neidi ja sõitis Kaberla kandist põrsaid tooma. Kaup läks edukalt, põrsad põõnutasid ree peal olevas kastis paksu põhu sees ja tuule eest oli kastil tekk üll. Paraku jäi Kapa kõrts Ungarsi ja Neidi koduteele ning otsustati, et hüva kaupa peab natuke tähistama. Heas kambas lendab aeg nagu lind, aga lõpuks tuli asuda koduteele. Ungars oli kindel, et tema Neidi on nii tark ja hea hobune, et kui buss 10 kuni 15 kilomeetrit tunnis vaikselt sõidab, sörgib Neidi ree ja põrsastega need paarkümmend kilomeetrit ilusti bussi taga. Sest olnuks ju hirmus ülekohtune jääda hea tujuga üksinda hobusega Leesile sõitma, kui buss samasse öömajale jääb. Nõnda seotigi Neidi bussi taha ja näis, et kõik sujub kenasti ning hubane mõttevahetus võttis bussis taas tuure üles. Ent Leesile jõudes Neidit ree ja põrsakastiga enam bussi taga polnud…

Kabaku Kaarel pani järgmisel hommikul sündmuse salmi sisse: nüüd Ungars ohkab südamest, on põrsad läinud igavest, oh saaksin ma veel Neidit näha, kellega oli armas tööd mul teha.

Aga õnneks läks elus paremini kui salmis. Nutikas Neidi oli end ree eest «lahti rakendanud» ja tuli järgmise päeva õhtuks koju. Regi oli Pedaspea metsavahel kraavis kummuli ja põrsakastil kaas pealt. Et lumi oli madal ja ilmgi pehme, aeti metsas põssade jälgi ning leitigi nad lõpuks kuivanud sõnajalgade kuhilast, mille põssad olid ise kokku tassinud, oodates üksteise kaisus saatuse edasist kulgu.