10 regiooni, mis uuel suurjõudude võimuvõitluse ajastul globaalpoliitikat juhivad

Tim Marshall. Foto: Ollie Dewis/Wikimedia Commons

Raamatus «Geograafia võim» uurib Marshall kümmet võtmeregiooni, mis suure tõenäosusega vormivad globaalpoliitikat uuel suurjõudude võimuvõitluse ajastul: Austraaliat, Iraani, Saudi Araabiat, Suurbritanniat, Kreekat, Türgit, Sahelit, Etioopiat, Hispaaniat ja kosmost.

Kümne kaardi näitel selgitatakse, mil moel geograafia on mõjutanud inimkonna ajalugu ja milliseks see võib kujundada meie maailma tuleviku. Lugeja saab muu hulgas teada, miks on Euroopa järgmise suure rändekriisi juured Sahara lõunaosas, mispärast ei saa Lähis-Ida tulevikus loota üksnes naftale, miks võib iga hetk puhkeda torm Vahemere idaosas ja mil moel saab kosmosest lähituleviku sõjatander.

Tim Marshall, «Geograafia võim».

Raamat

«Geograafia võim» on järg Tim Marshalli suurepärasele maailma geopoliitilisele käsitlusele, raamatule «Geograafia vangid» (eesti keeles 2021). Selles raamatus vaatab autor tulevikku, tehes seda juba tuntuks saanud ladusas ning kujundlikus keeles, elegantselt ja veenvalt. Kontseptuaalne geopoliitika õpik on saanud teise osa edasijõudnutele.

Timothy John Marshall on auhinnatud Briti ajakirjanik ja autor, kelle sulest on ilmunud seitse välispoliitika- ja rahvusvahelise diplomaatia teemalist teost. Ta on teinud kaastööd Briti telekanalitele Sky News ja BBC ning on mitmekümne aasta jooksul edastanud informatsiooni paljudest suurtest sõja- ja kriisikolletest.

Loe katkendit Tim Marshalli raamatust «Geograafia võim».

***

Lähis-Idas on Pärsia lahe kallastel vaenulikult vastamisi üüratu kindlus Iraan ja selle peavaenlane Saudi Araabia. Vaikse ookeani lõunaosas seisab Austraalia meie aja kahe kõige võimsama riigi USA ja Hiina vahel. Vahemere ääres rivaalitsevad Kreeka ja Türgi, mis olid vaenujalal juba antiikajal. Vägivald võib seal puhkeda kasvõi homme.

Tere tulemast 2020. aastatesse. Külma sõja ajastust, mil USA ja Nõukogude Liit valitsesid tervet maailma, on saamas kauge mälestus. Oleme jõudnud uude suurvõimude vastasseisu ajastusse, milles peaosa pärast võitlevad paljud osapooled, ka väikesed tegijad. Geopoliitiline draama rullub lahti koguni väljaspool Maad, kuna riigid püüavad enda omaks kuulutada territooriume väljaspool meie atmosfääri, Kuul ja kaugemalgi.

Kui mitme põlvkonna vältel püsinud kindel maailmakord kõikuma lööb, võime kergesti ärevile minna. Ent seda on juhtunud varem, see kõigub praegu ja seda juhtub tulevikuski. Juba mõnda aega oleme liikunud nn multipolaarse maailma poole. Pärast teist maailmasõda nägime uut korda: bipolaarset ajastut, mil ühel pool olid Ameerika juhitud kapitalistlikud riigid ning teisel Venemaa impeeriumi ja Hiina juhitud kommunistlik süsteem. See ajajärk kestis umbes viiskümmend kuni kaheksakümmend aastat, olenevalt sellest, kuhu sa piirid tõmbad. 1990. aastaid nimetavad mõned analüütikud unipolaarseks kümnendiks. Tol dekaadil ei olnud peaaegu mitte ühestki riigist Ameerika jõule vastast. Ent ilmselgelt oleme nüüd taas olukorras, milles oleme olnud suurema osa inimajaloost – käes on ajastu, kus võimu nimel võistleb mitu tugevat rivaali.

Raske on täpselt öelda, millal see ajajärk algas; pole ühtainsat sündmust, mis jõuvahekordi muutis. Ent on hetki, mil näed midagi vilksamisi ja läbipaistmatu rahvusvaheline poliitika muutub klaasselgeks. Mina kogesin seda ühel kuumniiskel suveõhtul 1999. aastal Prištinas, Kosovo hooletusse jäetud pealinnas. Jugoslaavia lagunemisele 1992. aastal oli järgnenud mitu aastat sõda ja verevalamist. NATO lennukid olid Serbia väed Kosovost välja pommitanud ja maavägi oli provintsi sisenemas lõuna poolt. Päeval kuulsime kõlakaid, et üks Vene sõjaväe kolonn oli Bosniast teele asunud, tagamaks, et Venemaa ei kaotaks oma harjumuspärast mõjuvõimu Serbias.

Vene karu – vaesunud, ebakindel ja endise jõu vilets vari – oli kümme aastat olnud mängust väljas. Venemaa oli abitult jälginud NATO «lähenemist» oma läänepiirile, kui kunagised allutatud rahvad järgemööda valisid ametisse valitsused, mis tahtsid liituda NATO ja/või Euroopa Liiduga. Venemaa oli mõjuvõimu kaotanud ka Ladina-Ameerikas ja Lähis-Idas. 1999. aastal oli Moskva seoses lääne jõududega jõudnud otsusele: mitte sammukestki kaugemale. Kosovo oli piir. President Jeltsin käskis Vene vägedel sekkuda, kuigi arvatakse, et otsustamisel mängis rolli tõusev karmi käega natsionalistist poliitik Vladimir Putin.

Olin parasjagu Prištinas, kui Vene relvastatud kolonn varahommikul mööda peatänavat linnaservas asuva Kosovo lennujaama poole mürises. Mulle öeldi, et president Clinton kuulis nende saabumisest enne NATO vägesid minu teleuudisloost, milles teatasin, et «venelased veeresid linna ja astusid taas maailmalavale». Pulitzeri auhinna vääriline mu looming ei olnud, kuid ajaloolise sündmuse esimese visandina ajas asja ära küll. Venelased olid otsustanud, et aasta suursündmust nad niisama pealt vaatama ei jää, ning teatasid, et ajaloo näitelaval, kus nad seni polnud mänginud kuigi tähtsat rolli, pidid asjalood peagi muutuma. 1990. aastate lõpus ei paistnud USA-l olevat ainsatki arvestatavat rivaali ja lääs võidutses globaalpoliitikas. Ent nüüd hakati neile vastu. Venemaa ei olnud enam säärane hirmuäratav jõud nagu varem – nüüd oli see üks paljudest –, kuid venelased püüdsid end väevõimuga kehtestada kõikjal, kus võimalik. Seda tegid nad Gruusias, Ukrainas, Süürias ja mujal.