Kuidas Aaviku Juss hobunonnidega rikastatud kaljast imelise jõu sai

Foto: Shutterstock

Kirjastuselt SE&JS on on ilmunud põllumehe ja kirjamehe Ants Aamani raamat «Maa ja armastus», mille talufilosoofiast kiirgab külmal kivilinnade ajastul meelekindlust, soojust ja rahu. Loe raamatust katkendit!

Aaviku Juss ja hobunonnid

Kui Aaviku Juss pärast Esimesse Maailmasõtta minekut ja Saksamaal sõjavangis olekut kodumaale jõudis, oli Eesti Vabariik välja kuulutatud ja Vabadussõda lõppemas. Üle viie aasta sõjavintsutustes olnud mees ei kiirustanud end kohe jälle kirja panema.

Seda pani noor võim natuke pahaks ja määras Jussile karistuseks kuu aega riigiparanduslikke töid Suurupis. Mees viidi sinna kroonutapiga, kuid tagasi tuli omal jõul tulla.

Kui kuu aega tööd täis sai, otsustas Juss umbes 60 kilomeetrit koduteekonda jalgsi ära visata, arvates, et küllap tekib võimalus mõne talumehe vankril ka küüti saada. Juba varahommikul hakkas Juss kärmesti astuma. Aga päev tõotas kuum tulla ja mõne tunni pärast hakkas teda kõvasti janutama. Aaviku Juss pööras ühe teelähedase talu õue, tutvustas, kes ta on, kust tuleb, kuhu läheb ja palus keelekastet.

Perenaine saatis juba kaelakandva tüdrukutirtsu kapaga aganikust kalja tooma. Ähmis olekuga tüdruk tuli varsti ema juurde tagasi ja sosistas poolvaljult: «Hobu on paargund nonnid taari tõrde.» Selle peale õpetas ema selgesti ja kuuldavalt: «Hämmelda nonnid toise serva ja too ikke veerale juua.» Varsti tuligi tüdruk täis kaljakapaga ja Juss rüüpas tubli janu, sest kali oli hea ning ega hobunonn mürk ole.

Enne päikeseloojangut jõudis Johannes reipal sammul Aaviku talu õuele. Sel kaljal oli olnud imeline jõud.