Ükssarvikud, kes ei ole pärit muinasjutumaalt, vaid kuuluvad õudusunenägudesse

Foto: Shutterstock

Raamatublogija Mariann Vendelin luges A.F. Steadmani fantaasiaromaani «Skandar ja ükssarvikuvaras» ning jagab oma lugemiselamust.

Kaose Karikas, võidusõit, kus võtavad mõõtu tiivulised ükssarvikud ja nende ratsurid, on aasta oodatuim suursündmus. Nagu kõik muu maagiaga seonduv, toimub seegi Saarel, tillukesel maalapil Suurbritannia ja Iirimaa vahel. Avalikkus on võistlusele kaasa saanud elada vaid 13 aastat, enne seda peeti igasugust võlukunsti müüdiks. Olgugi et elukad on karmid ja verejanulised, tahab nüüd iga laps olla väljavalitu, sõita Saarele, kus ükssarvikud elavad ja olla see, kes loob ühega neist sideme ning aitab tal kooruda. Skandar Smith on 13 ja valmistub koorumise eksamiks. Eelmisel aastal kukkus tema õde Kenna läbi, aga poisil õnnestub kõige kiuste ratsuriks saada. Saarel on ärev aeg, kuna Kaose Karika võitja ratsu varastatakse. Peagi selgub, et Skandar on ainus, kes saab vastu astuda vargale, hirmuäratavale Põimijale.

A. F. Steadman, «Skandar ja ükssarvikuvaras». Foto: Raamat

Kuigi kõik teavad, et võlukunst on olemas, siis sügavamad teadmised peituvad kõik Saarel. Ükssarvikute ümber on küllalt müstilisust ja põnev oli koos Skandariga avastada, mis peitub saladuseloori taga. Esmamulje elukatest oli küll palju verejanulisem, kui see, mis jäi pärast lähemat tutvust. Nunnudest ponidest on asi kaugel, aga tegu pole siiski metsikute koletistega. Üldse on iga fantaasiaraamatu puhul mu lemmik maailma avastamine ja õppimine, kuidas miski toimib. Kõik, mis jäi väljapoole Saart tundus üsna samasugune nagu meie oma ja üllataval kombel ei tulnud välja ühtki suuremat otstarvet maagiale kui üks suurejooneline ükssarvikute võistlus sellega kaasneva au ja kuulsusega.

«Skandar ja ükssarvikuvaras» on maagiaküllane lasteraamat, üks neist, mis tahaks olla järgmine «Harry Potter». Ma kipun tahes-tahtmata iga uut fantaasiaromaani võrdlema nendega, millega ise üles kasvasin. Selles teoses märkasin palju Rowlingu mõjutusi ja paralleele võib tõmmata ka teiste populaarsete ulmekatega nagu Suzanne Collinsi «Näljamängud» või Christopher Paolini «Eragon». Ühele tõrjutud poisile avaneb maailm täis võlukunsti, ta läheb internaati ja leiab sõbrad, õpib suureks võistluseks valmistudes maagiat ning just tema on see, kes peab vastu astuma tumedale jõule, mis kõiki ähvardab. Põhimõtteliselt võib öelda, et see on vana lugu uues kuues, aga mina igatahes nautisin. Sellest ma küll aru ei saa, miks Goodreadsis troonivad 1- ja 2-tähe arvustused. Mind võlusid lapsepõlve süütud seiklused, kõikevõitev sõprus ja surmavad ükssarvikud. Ainuke loogikaviga, mis mind häiris, oli see, et Inglismaad nimetati mandriks. Jään põnevusega ootama, mida järgmine osa toob!

A.F. Steadman on briti kirjanik. Juba lapsena meeldis talle fantaasiamaailmadesse kaduda ning jutukesi kirjutada. Ta töötas mõnda aega juristina, kuni sai aru, et selles valdkonnas pole piisavalt maagiat ning läks loovkirjutamise kursusele. Seal kirjutas Steadman lühijuttude kogumiku ja romaani advokaatidest, aga ükski kirjastus ei tahtnud seda avaldada. «Skandar ja ükssarvikuvaras» on naise debüütromaan. Visioon mitte-nunnust ükssarvikust, kelle seljas ratsutab poiss, ilmus talle 8 aastat varem, kui Steadman praktikandina Londoni ja Oxfordi vahel liikles. Leping kolmele raamatule viieosalisena planeeritud sarjast tõi talle rekordilise 7-kohalise avansi. Peaaegu terve esimene raamat on kirjutatud pandeemiaaegses isolatsioonis.