Raamatublogija Mariann Vendelin luges Gabriel García Márquezi lühiromaani «Väljakuulutatud mõrva kroonika» ja jagab oma lugemiselamust.
Kuidas terve linn ei suutnud üht mõrva ära hoida
Santiago Nasar ärkab hommikul vara ning suundub linna peale toimetusi ajama. Juba varavalgest käivad ringi kaks venda ja kuulutavad kõigile, kuidas nad tahavad teda ära tappa, kuna mees olla nende õe ära teotanud, nii et peig ta peale pulmaööd koju tagasi tõi. Pea igaüks linnast kuuleb sellest, aga keegi ei võta midagi tõsiselt ette ning jutt ei jõua hukule määratud Santiago enda kõrvu ja paar tundi hiljem ta mõrvataksegi.
«Väljakuulutatud mõrva kroonika» on huvipakkuv lühiromaan, seda enam, et põhineb tõestisündinud lool. Kui ma kuuleks, et kedagi plaanitakse mõrvata, siis mu esimene instinkt oleks muidugi ohvrit hoiatada ja võime informeerida. See lugu toob välja terve müriaadi motiive ja kokkusattumisi, miks tapmist ära ei hoitud, alates sellest, et ei usuta mõrvarite kavatsusi kuni vana hea selgituseni: «Ma arvasin, et keegi teine juba tegi seda». Teistsuguseks lõpuks oleks piisanud vaid mõnest väikesest muutusest.
Kuigi raamatuke oli õhuke, ei suutnud ma seda ühe ropsuga läbi lugeda. Lehekülgede arvu kohta oli võõrapäraste nimedega tegelasi väsitavalt palju. Santiago Nasari viimast hommikut taastatakse piinava detailsusega, ka verist mõrva ennast, aga kuna ma ei teadnud, mis sorti mees ta oli, polnud mul ka sooja ega külma, kas ta sureb või mitte. Täpselt kirjeldatakse, mis ohvril seljas oli, kellega ta kohtus jne, aga tema enda isikust saab mingi pildi kokku alles loo lõpuks. Kusjuures esmalt jäetakse temast pigem negatiivne kuvand, hiljem kirjeldatakse meest süütukesena, nii et see, kas mees üldse väärib surma, jääb mõistatuseks. Paeluv oli see, kuidas kirjanik hoidis üleval pinget, kuigi algusest peale on teada, kuidas lugu lõppeb. Iga lisandunud tegelasega mõtled, et tema ju ometi ütleb või teeb midagi, et mõrva ära hoida, aga ikka ilmneb mingi takistus, miks Santiago Nasar jääb hoiatamata.