E, 26.09.2022

JÕULINE ARMASTUSLUGU ⟩ «Olen ikka veel oma mehega koos, kuigi tema elab ühes riigis ja mina teises»

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
«Olen ikka veel oma mehega koos, kuigi tema elab ühes riigis ja mina teises»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

«Mul on elus ainult üks küsimus, millele ma ei ole leidnud sellist vastust, mis tagaks mulle mingisugusegi hingerahu, ja see küsimus puudutab armastust, seda, et olen ikka veel oma mehega koos, kuigi tema elab ühes riigis ja mina teises.» 

Mis siis, kui sa oled armunud heasse mehesse – sellisesse, kellesse oled alati armuda tahtnud? Aga mis siis, kui see mees elab ühes riigis ja sina teises ning kumbki ei soovi oma kodumaad jätta? Kas peaksid kuulda võtma mõistuse häält ja mehe vabaks andma? Või tuleks siiski põletada kõik sillad kodumaal ja järgneda südame kutsele?

Noor soomlanna sõidab Barcelonasse õppima ja armub juba mõne nädala pärast ühte kohalikku mehesse. Alguse saab intensiivne suhe, milles naise hing on kaheks kistud eri riikide ja kultuuride vahel. Naine otsib vastust küsimusele, kuidas on õige elada, ning õpib, et kõigil on oma viisid, kuidas väljendada armastust teiste ja iseenda vastu.

Loe katkendit Saara Turuneni värskest raamatust «Arulagedad asjad».

***

Kohtan oma meest kevadel. Ühel hommikul, kui päikese tõustes klubist väljume, ta lihtsalt on seal. Ta keelitab mind kaasa järelpeole. Teesklen ükskõikset, ehkki armun temasse hetkega ja hüppaksin talle kasvõi kaevu järele, kui ta vaid tahaks. See on ilmselt tema naeratuse süü. Mind kütkestab, et ta naeratab pea katkematult. See on minu jaoks midagi uut. Mina ja kõik mu senised tuttavad naeratame üksnes erilistes olukordades. Lisaks on ta ilus, ja kuigi oleks mõistlik öelda, et välimus ei loe ja oluline on sisemine ilu, siis tegelikult on ilul lummav toime, samasugune nagu lambil, mis hullutab öösiti ringi lendavaid putukaid, just niimoodi sööstan ka mina oma mehe valgussõõri, ja mingil põhjusel lubab ta mul sinna jääda.

Saara Turunen, «Arulagedad asjad».
Saara Turunen, «Arulagedad asjad». Foto: Raamat

Alguses püüab ta minuga rääkida inglise keeles. Ta on kogu elu seda eraõpetaja juures õppinud, aga ta keeleoskus on nii vilets, et saan sellest enesekindlust ja hakkan temaga ise hispaania keelt rääkima. Mulle tundub, et olen alateadlikult midagi sellist otsinud, inimest, kes viitsiks kuulata mu võõrkeelseid pajatusi, kuigi nende rääkimiseks kulub tunde, ja vastaks mulle siis huvitavalt, nagu oleks tegemist päris vestlusega.

Mehe emakeel on katalaani keel. Ta naerab, kui näeb mu suveniiriputkast ostetud T-särki. Ta ütleb, et see on valitseva riigi särk ning et mul ei maksaks seda teatrikoolis kanda, kui ma ei taha, et inimesed mind idioodiks peavad.

Mees tuleb ööseks minu juurde. Istume veidi aega rõdul päikese käes ja joome ära pool Fantat. Ta räägib, et õpib ajalugu, ja jutustab mulle muinasühiskondadest ja viikingilaevastikest. Neist, mis kunagi ammu purjetasid Vahemerre välja, pardal heledapäised metslased. Siis magame mõne tunni mu kunkus, ja juba tal ongi aeg minna. Ta küsib mu telefoninumbrit. Puiklen moe pärast vastu, aga mees on kaval ja sellisteks olukordadeks valmis, nõnda ta palubki, kas saaks korraks mu telefoni vaadata, ja helistab siis oma numbrile.

 

Mõne päeva pärast saadab ta sõnumi ja kutsub mind välja. Ma võiksin õnnest lõhkeda, aga samas ajab see mulle ka hirmu peale. Kardan, et äkki ma ei meeldigi talle. Tema meeldib mulle nii palju, et mu süda tõmbub kokku ja pean sügavalt hingama. Enne kokkusaamist mõtlen tundide viisi, missugune peaksin olema, et talle meeldida. Kas peaksin olema jutukas või vaikne, lõbus või tõsine, aruka olemisega või rumalavõitu? Kas riided peaksid olema sätitud või veidi lohakad, juuksed kinni või lahti?

Mees tuleb mulle autoga järele. Üritan teda mõlemale põsele suudelda, aga tema küsib seepeale, kas olen millegi pärast solvunud, ja kui ma ütlen, et loomulikult mitte, siis ta uurib, miks ma siis teda põskedele suudlen. Küsin, et mis selles imelikku on, kõigi teistega ju nii tervitataksegi, ja mees selgitab, et armastajad peavad kokku saades ja lahkudes teineteist alati suule suudlema. Sest põsesuudlused tähendavad, et armastus on surnud või pole seda kunagi olnudki. Seda teevad ainult sõbrad, pereliikmed ja vanad paarid, kes petavad teineteist ja kelle abielu on üksnes fassaad. Ütlen, et ma ei tea sellistest asjadest midagi, kuna minu kodumaal on igasugune suudlemine romantiline ja argiseid suudlusi, mida vahetatakse üksnes oma vanematega, pole olemaski. Oma lapsepõlves ei näinud ma täiskasvanuid kunagi kallistamas, saati siis suudlemas. Aga mees ei usu mu juttu ja arvab, et mõtlen kõik välja, ja kahtlustab, et olen siiski millegi pärast vihane või hoopis kellestki teisest sisse võetud.

Mees on saanud äsja juhiloa ja isa on andnud talle punase Jeepi, millel on katuseluuk. Minu arust näeb see välja nagu mänguauto. Meie koduhoovi liivakastis oli samasugune. Auto on viletsas korras. See sureb keset elavat liiklust välja, aga meest see ei heiduta, ta käärib käised üles, hüppab tänavale ja lükkab auto jälle liikvele. Sõidame randa, istume liival ja suudleme. Mees vaatab mind pikalt ja ütleb, et olen ilus. Ja kuigi ma rehman käega ja ütlen talle, et ärgu rääkigu rumalusi, olen siiski meelitatud ja armun temasse aina enam, sest tundub, justkui suunaks ta minu peale valguse, ja selle valguse paistel tunnen, et olen õnnega koos.

Õhtul läheme klubisse pidutsema ja päikesetõusu ajal edasi reivile, mis korraldatakse skvotitud majas. Varem oli see maja uhke villa. See seisab keset teisi villasid, aga on räämas. Toanurkades vedeleb igasugust kola, jalgadeta toole ja tühje spreivärvipudeleid. DJ mängib kuskil harjakapis ja inimesed tantsivad elutoas. Aed on savine, heina kasvanud, müüri taga eristuvad kontrastina naabermajade siledaks pügatud muruplatsid ja väravasuude valvekaamerad. Me pikutame katusel päikese käes, tõmbame kanepit ja joome punastest purkidest õlut, nii õhtupoolikuni välja. Seejärel tuigume väsinult mehe vanematekoju, mis asub Sant Gervasi linnaosas tänaval, mille nimi on Laforja.

Imestan, et täiskasvanud inimene elab ikka veel vanemate juures. Kuidas keegi seda üldse suudab? Võib-olla ei ole mehel rahaliselt võimalik välja kolida, ja edaspidi panen tähele, et siinmail ei olegi see imelik, et elatakse vanematega ühe katuse all, kuigi ollakse juba paarikümne aasta vanused või isegi tükk aega pärast seda. Ema juures on kõik alati parem, kuulen neid tihti ütlemas.

Tol nädalavahetusel ei ole mehe vanemaid siiski kodus. Nad on koos tema noorema õega Pariisi-reisil. Korter on ilus ja avar. Seal on kalasabaparkett ja kaunid puidust aknaluugid. Mööda esikut patseerib pere hõbehall kass ja elutoa avali akna ees hõljuvad valkjad kardinad.

Uurin tuba, mis on olnud mehe ja tema venna oma sellest ajast, kui nad olid väikesed. Seinal on ikka veel nende lapsepõlvepilt. Sellel meisterdavad vennad elutoa laua taga millegi kallal ja ema on pannud nad ühtemoodi riidesse. Nad näevad välja nagu kaksikud, kuigi neil on poolteist aastat vanusevahet. Toas on alles ka narivoodi. Mees magab all, ülemisel voodil hoitakse koomikseid ja vanu karvaseid mänguasju, sest vend on endale naise leidnud ja vanemate ulu alt jalga lasknud. Vend töötab mägedes matkajuhina, aerutab kitsukese kajakiga mööda jõgesid ja laskub koskedest oma eluga riskides. Mees räägib, et kui nari aastaid tagasi majja toodi, oli vend teatanud, et tema võtab ülemise voodi, ja mees oli vastanud, et talle see sobib, kuna on alati olnud alumiste voodite fänn. Hiljem mõtlen, et see kirjeldab väga hästi tema loomust. Ta oskab olla rahul sellega, mis on, ja näha häid külgi ka seal, kus neid pole. Ise ei ole ma selles kuigi osav. Ajan alati taga paremaid palu ja mõnikord võib see mulle ka õnnetuseks olla.

Märksõnad
Tagasi üles