Millest on eetiline kirjutada ehk kas endiselt eksisteerib sõnavabadus?
/nginx/o/2022/07/19/14704602t1hadba.jpg)
Võiks öelda, et uue sajandi, täpsemalt veel uue kümnendiga, on saabunud uus laine, mis nõuab tundlikumat suhtumist sellesse, millest on sobiv kirjutada ja kuidas on millestki sobiv kirjutada. Alustades Pipist ja tema isast, enne Neegrikuningast, nüüd Lõunamere kuningast ja lõpetades Kaur Kenderi teosega, “Untitled 12”, nii-nimetatud lapspornograafiaga. Need kaks ei näi küll kohe üldse ühte lausesse mahtuvat, kuid ometi on mõlema näite puhul tegemist algtasandil sama küsimusega. Millest on eetiline kirjutada ja mis täpselt on enam sõnavabadus kui selline?
Autori ja lugeja suhe
Kes üldse esitavad eetilised kriteeriumid teosele? Ehk kes dikteerib selle, millest ja kuidas kirjutada. On see kirjanik üksi? Sest eetilisuse nõude ju tegelikult esitab autorile lugeja. Lugejal on oluline roll teose loomisel, kuna lugeja on see, kes tegelikult teeb tekstist teose, nagu leiab ka Ronald Barthes, kes leiab, et kirjutuse kogu olemus seisneb selles, et tekst koosneb paljudest kirjutustest ning on üks paik, kus see paljusus kokku saab - ja see pole mitte autor, vaid lugeja (Barthes 1967). Tekst sahtlipõhjas, mis ei ole kellegagi dialoogi astunud, ei saa ka teoseks. Nii on ka arusaadav, et lugeja esitab tekstile nõuded, et nendevaheline dialoog oleks inimlik, viisakas, eetiline. Et üks ei solvaks teist. Sõnavabadus siinkohal kehtib nii kaua kuni ühe sõnad ei riiva teist.
Kuid kas see dialoog on ainult lugeja ja teksti vahel? Võiks öelda, et kerge on juhtuma see, et autorit ja teksti nähakse kui ühte tervikut. Kui autor kirjutab ebaeetilistest teemadest või kasutab ebaeetilist kõnepruuki, siis kandub mingil põhjusel see tihti üle ka autori enda natuurile. Autorit tänapäeval enamasti ei nähta eraldi enda loomingust. Oleme juba mainitud Kenderi kohtuistungi põhjal näinud, kuidas «teose «seletust» otsitakse ikka tema kirjapanija juurest, justkui oleks see lõppkokkuvõttes alati ühe ja sama isiku, autori hääl, mis läbi fiktsiooni esitab meile oma nii-öelda pihtimuse» (Barthes 1967). See paneb autori keerulisse olukorda, kuna fiktsioonist saab miskit isiklikku, reaalset. Kirjutades tundlikest, riskantsetest teemadest või kasutades sobimatut sõnakasutust, on korraga tema fiktsioon justkui peegeldus tema enese moraalist ja tõekspidamistest.
Moraalne kirjandus
Läbi ajaloo on väärtuste õpetamine lugude, luuletuste või kirjanduste kaudu olnud väga vana kasvatusmeetod. Nii on meil lihtsa moraali õpetusega muinasjutud, must-valged heade ja halbade tegelastega lood, kus halvad saavad karistada ja häid premeeritakse. See formaat ei ole tegelikkuses vast kuhugi kadunud. Seetõttu on vahest šokeeriv lugeda lugu, mis ei järgi seda formaati. Platon uskus oma ajal (428–348 eKr), et kunst peaks muutma inimesed julgeks, distsiplineerituks ja näitama, et häid inimesi premeeritakse ning kurjasid karistatakse. Tema sõnul on kunstil sotsiaalne vastutus, milleks on olla hariv. Nii tuleks sisendada inimestesse õigeid väärtushinnanguid.
Külla aga moraal võib olla tänapäeval nii subjektiivne kui ka objektiivne. On universaalseid inimlikke tegusid, mida lihtsalt ei tohiks teha, nagu süütute inimeste tapmine või röövimine. Sellisel juhul on moraal objektiivne, kuna sellist tegu peetakse üleüldiselt valeks. Me vaatame filme ja loeme raamatuid pahalastest ja teame, et need teod on halvad, me teame, et need tegelased on samuti sellevõrra ebamoraalsed. Ent moraal võib olla ka subjektiivne. See võib erineda ühiskonniti, kultuuriti või religiooniti. Kui ühest ühiskonnast pärit indiviidi nähakse teises ühiskonnas ebamoraalsena, siis ei saa seda nimetada objektiivseks, kuna kahe erineva ühiskonna moraalsetes väärtustes on erinevusi, mis toovad omakorda enesega kaasa lahkarvamusi ja konflikte. Seega võib moraal ja sellega kaasnev sõnavabaduse piiratus olla üpris subjektiivne ja hall ala. Nii näiteks sai algselt süütust Neegrikuningast korraga väga negatiivne tegelane, kui maailmast sai globaalne küla, kus toimus suuremahuline rahvaste ränne ja korraga oli teise kultuuri must plekk imbunud ka siia, mõjutamas meie kultuuriruumi. Mustanahaliste ajalugu muutus aktuaalseks igas maailmanurgas.
Kas see, mida loeme mõjutab meie moraali?
David Kidd, kes on kognitiivse, sotsiaalse ja arengupsühholoogia doktorikandidaat New Yorgi uue sotsiaaluuringute koolis, uurib ilukirjanduse ja empaatia vahelist seost. Ta väidab, et kõrgelt arenenud meeleteooria (võime järeldada teiste mõtteid ja emotsioone) vastab tugevale empaatiatundele - katsete tulemused näitasid, et ilukirjanduse lugemine parandab tõepoolest meeleteooriat, küll aga kõrgelt arenenud meeleteooria ei tähenda tingimata, et inimene on selle võrra lahkem ja moraalitundlikum (Tackett 2014). Tegelikult on sageli vastupidi. Tema väitel on näiteks kiusajatel väga arenenud meeleteooria, mis on ka loogiline, sest kui on soov kedagi tõhusalt manipuleerida või ahistada, nõuab see head tunnetust sellest, kuidas teise mõtted ja emotsioonid töötavad (ibid.). Seega see ei näidanud kuidagi, et kirjandus muudaks kedagi moraalsemaks.
Prantsuse keele ja võrdleva kirjanduse professor ning Stanfordi kirjanduse ja filosoofia algatuse kaasdirektor Joshua Landy leiab sellele lisaks, et moraal ei pruugi tegelikult üldse olla kirjandusele hea. Ta ütleb, et kirjandus on kas moraalselt paranemas või moraalselt kasutu. Võiks öelda, et hetkelised eetilised nõuded mis kirjandusele on esitatud, näiliselt on tinginud ka kirjanduse moraalse paranemise (ibid.). Ent kas sellest on kasu? Kas kaob selle võrra diskrimineerimine, rassism, vägivald maailmast? Või on see moraalsus tegelikult kasutu? Selle asemel soovitas Landy, et parem lähenemine kirjandusele oleks õpetada inimesi olema ettevaatlikud ja valivad kõiges, mida nad loevad. «Las tõde teeb oma tööd. Ja kui inimesed ei ole veel võimelised tõde valedest eristama, aidake neid. Kasvatage nende võimet eristada head halbadest argumentidest» (ibid.).
Filosoof ja Stanfordi humanitaarteaduste vanemdekaan Satz on öelnud, et enamik inimesi loeb kirjandust pigem enese harimiseks, meelelahutuse eesmärgil, ilu kogemiseks või leidmaks tee teiste ellu, mitte aga moraalsetel põhjustel. Siiski ütles ta, et need eesmärgid võivad teenida ka moraalseid eesmärke (ibid.). Muidugi loeme me lastele lihtsa objektiivse moraaliga muinasjutte, et kasvatada lapses õiget moraalitunnetust. Ent mida vanemaks see persoon saab ja mida mitmekülgsemaks ja rikkamaks muutub tema välis- ja sisemaailm, seda enam võib sellele inimesele esitada väljakutseid keerulisema moraaliga lugude vallast. Lõppude lõpuks ju oleneb, kes loeb. Terve psüühika ja arenenud moraalitunnetusega inimene ei tohiks ära eksida õige ja vale vahel.
Kas kirjandus peaks olema eetiline?
Kirjandus kui kunst võib töötada kui atribuut näitamaks meile ausalt maailma inetusi. Just neid ebamoraalseid aspekte, mis on samuti osa meie elust. Miks me seda aga pidevalt maha tahame vaikida? Selles osas imponeerib mulle Ludwig Wittgenstein samastus, kes leidis, et eetika ja esteetika on tegelikult üks (1966). Vägivald, keha abjektsus, rassism, homofoobia, transfoobia, natsism - inetud teemad, mis tuletavad meelde kui rõvedad loomad võivad inimesed olla. Mis näitavad meile inimeseks olemise jõhkrat, koledat poolt. Mis on solvavad ja määrivad. Ent sellest vaikides, ei ole see inetu pool inimkonnast ometi kuhugi kadunud. Selle asemel, et see katta ebaeetilise tsensuuri mantli alla, tasuks ehk hoopis sellele ausalt otsa vaadata. Teos kui iseseisev kunstiline tekst on ju kõigest juba olemasoleva peegel. Kui see on moraalselt ebakorrektne, siis on seda ka meie reaalne maailm. Kõige lõpuks on see meie enda, lugeja teha, kuidas me loetut tajume ja tõlgendame. Ma leian, et on oluline käsitleda selliseid küsimusi filmides ja raamatutes, et suurendada meie teadlikkust, aidata meil kujundada oma vaatenurki probleemidest, tunda vahet õigel ja valel. Ka siis kui selle eetilisus on küsitav ja väga subjektiivne. Kuid kas just mitte see lõputut filosoofiline sisemine dilemma hea ja halva vahel pole see, mis peaks meid kasvatama? Ka väga ebaeetilise teose lugemisel on meil endi moraalikoodeks, mis paneb paika selle, kuidas vastava teose vastu võtame. Olen nõus, et kirjandus peaks olema iseseisev kunstivorm, mis on sotsiaalsetest piirangutest sõltumatu. See peaks seisma iseenda eest.
Kirjandus
Barthes, Ronald. 1967. «Autori surm: valik kirjandusteoreetilisi esseid». Sari Avatud Eesti Raamat. Koostanud Marek Tamm. Varrak, Tallinn, 2002.
Tackett, Justin. 2014. «Stanford scholars debate the moral merits of reading fiction.» Stanford News.
Wittgenstein, Ludwig. 1966. Lectures and Conversations on Aesthetics, Psychology, and Religious Belief. Koostanud Cyril Barrett (Oxford: Basil Blackwell).