William Bynum uues raamatus: esimesed «teadlased» olid tõenäoliselt preestrid

Pildil on Sumeri savikiilkirjatahvel Iraagi muuseumis. Foto: Shutterstock

William Bynumi kaasahaarav raamat toob lugejate ette paeluva seiklusloo: loo teaduse ajaloost, mille haare ulatub iidsest Babülooniast tänapäeva moodsaimate laboriteni, kosmose avarustest pisimate elusorganismideni.

Teadust käivitavaks jõuks on meie tung aru saada, kuidas maailm ja inimene toimib ning kuidas selle mõistmine aitaks elu väljakutsetega paremini toime tulla. Tuhandete aastate jooksul on mehed ja naised üha imestanud, uurinud ja katsetanud ning selle käigus jõudnud avastusteni, millest mõned on muutnud kogu meie arusaamist elust. Bynum näitab, kuidas õpiti tundma universumit ning Päikese ja planeetide kohta selles, ta kirjeldab otsinguid, mis viisid DNA avastamiseni, tutvustab füüsikat ja elektri, gravitatsiooni ning aatomite toimimist, selgitab keemia perioodilisustabeli väljakujunemist jne.

«Väike teaduse ajalugu» sobib ühtviisi noortele ja vanematele lugejatele, kes soovivad saada terviklikku ja silmaringi avardavat ülevaadet teaduse saavutustest.

Loe katkendit William Bynumi raamatust «Väike teaduse ajalugu».

***

Teadus on midagi erilist. See on parim, mis meil on, et õppida tundma maailma ja kõike, mis seal sees on – meid endidki.

William Bynum, «Väike teaduse ajalugu». Foto: Raamat

Inimesed on esitanud ümbritsevate asjade kohta küsimusi tuhandeid aastaid. Vastused, milleni on jõutud, on palju muutunud. Nagu ka teadus ise. Teadus on dünaamiline, toetub ideedele ja avastustele, mis ühelt põlvkonnalt teisele edasi antakse, aga teeb täiesti uute avastuste toel ka suuri hüppeid edasi. Mis aga ei ole muutunud, on teaduse tegijate uudishimu, kujutlusvõime ja aru. Me võime praegu rohkem teada, aga inimesed, kes 3000 aastat tagasi sügavalt oma maailma üle järele mõtlesid, olid niisama nutikad kui meie.

See raamat ei jutusta ainult laboratooriumite mikroskoopidest ja katseklaasidest, kuigi enamik inimesi teaduse all neid ette kujutabki. Teadust on suurema osa inimkonna ajaloo jooksul kasutatud maagia, religiooni ja tehnoloogia kõrval, üritades maailma mõista ja valitseda. Teadus võib seisneda milleski nii lihtsas kui vaatlus, et päike tõuseb igal hommikul, või nii keerulises kui uue keemilise elemendi avastamine. Maagia võib olla tuleviku ennustamine taevatähtede järgi või näiteks ebausk, et musta kassi teelt tuleb kõrvale hoida. Religioon võib panna sind jumalate meeleheaks looma ohverdama või maailmarahu eest palvetama. Tehnoloogia võib endas kätkeda teadmisi, kuidas tuld süüdata või uut arvutit ehitada.

Teadust, maagiat, religiooni ja tehnoloogiat kasutasid juba varaseimad ühiskonnad, mis asustasid jõeorge Indias, Hiinas ja Lähis-Idas. Jõeorud olid viljakad, mis võimaldas igal aastal saaki saada ja suurt hulka inimesi toita. See andis nendes kogukondades mõnele inimesele küllalt aega, et pühenduda ühele tegevusele, seda palju harjutada ja meistriks saada. Esimesed «teadlased» (kuigi neid poleks tollal nõnda nimetatud) olid tõenäoliselt preestrid.

Esialgu oli tehnoloogia (seisneb «tegutsemises») tähtsam kui teadus (seisneb «teadmises»). Et edukalt vilja kasvatada, rõivaid valmistada või süüa teha, on vaja teada, mida teha ja kuidas teha. Ei ole vaja teada, miks mõni mari on mürgine või mõni taim söödav, et õppida ühtesid vältima ja teisi kasvatama. Ei ole vaja teada põhjust, miks päike tõuseb igal hommikul ja loojub igal õhtul, teadmaks, et need asjad juhtuvad täna, homme ja ülehomme. Kuid inimesed pole mitte ainult võimelised ümbritsevat maailma tundma õppima, vaid nad on ka uudishimulikud ja see uudishimu elab teaduse südames.

Babüloonia (tänapäeva Iraak) kohta on rohkem teada kui teiste iidsete tsivilisatsioonide kohta ühel lihtsal põhjusel: babüloonlased kirjutasid savitahvlitele. On säilinud tuhandeid selliseid tahvleid, mis kirjutati täis peaaegu 6000 aastat tagasi. Need jutustavad meile, kuidas babüloonlased oma maailma nägid. Nad olid ülimalt kavakindlad ja pidasid hoolikalt arvet saakide, tagavarade ja riigivarade üle. Preestrid kulutasid palju aega omaaegse elu faktide ja arvude kokku kogumiseks. Nad olid ka peamised «teadlased», kes mõõtsid maad, mõõtsid kaugusi, vaatlesid taevast ja mõtlesid välja loendamistehnikaid. Mõningaid nende avastusi kasutame me siiani. Nagu meiegi, kasutasid nad loendamiseks kriipse: neljast püstisest kriipsust tõmmati diagonaalis läbi viies – see võib tulla tuttav ette mõnest vanglakarikatuurist, kus vangid loevad niimoodi kinni istutud aastaid. On märksa tähtsam, et just babüloonlased olid need, kes ütlesid, et minutis peaks olema 60 sekundit ja tunnis 60 minutit, nagu ka ringis 360 kraadi ja nädalas seitse päeva. On naljakas mõelda, et tegelikult pole põhjust, miks 60 sekundit annavad kokku minuti ja seitse päeva nädala. Sama hästi oleksid kõlvanud teised arvud. Aga Babüloonia süsteem võeti kasutusele mujalgi ja see on käibele jäänud.

Babüloonlased olid tugevad astronoomias – see tähendab taeva vaatlemises. Paljude aastate jooksul hakkasid nad tähtede ja planeetide öötaevas paiknemises märkama mustreid. Nad uskusid, et Maa on maailma kese ja et meie ja tähtede vahel on tugevad – maagilised – seosed. Seni, kuni inimesed uskusid, et Maa on universumi keskpunkt, ei lugenud nad teda planeediks. Nad jagasid öötaeva kaheteistkümneks osaks ja andsid igale osale nime teatud tähtede rühma (ehk «tähtkuju») järgi. Mängides taevast «ühenda punktid» mängu, nägid babüloonlased mõnes tähtkujus asjade ja loomade pilte, näiteks kaalukausse ja skorpionit. See oli esimene sodiaak, mis sai aluseks astroloogiale ehk õpetusele tähtede mõjust meile. Astroloogia ja astronoomia olid antiikses Babüloonias ja palju sajandeid hiljemgi lähedalt seotud. Paljud inimesed teavad veel tänapäeval, mis tähemärgi all nad on sündinud (mina olen Sõnn) ning loevad ajalehtede ja ajakirjade horoskoopidest näpunäiteid oma elu kohta. Kuid astroloogia ei ole osa tänapäeva teadusest.