Saada vihje

Lugu geeniusest, kes kasvas laua all

Copy
Eugene Yelchin.
Eugene Yelchin. Foto: Creative Commons Attribution-Share Alike 4.0 International

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Eugene Yelchini raamatut «Geenius laua all. Lapsepõlv raudse eesriide taga».

Nukker, vaikse huumoriga pildistus lapsepõlvest sovetlikul Venemaal. Aeg, mil suurem igapäevane riiklik mõrvatöö oli otsa saanud, kuritegelik riik rauges ja küdes omas mädasuses, üles oli kasvanud paar põlvkonda inimesi, kes teistsugust maailma ei mäletanud ega teadnud, Kes arvasid, et kui ei tapeta, ongi hea. Ma ei saa tänapäevalgi hukka mõista noid viimaseid vanureid, kes rahulikku Brežnevi aega kullaliseks peavad – kui oled surmast eluga välja tulnud, tundub ka pizdetz paradiisina. Küll aga loob Yelchini raamat head tausta mõistmaks hukka noid, kes uue aja väe ja vahenditega idiootsuse ajastut tagasi tuua tahavad. Näited me vahetus kaasajas on verised ja paraku igapäevase uudisvoo osaks.

Eugene Yelchin, «Geenius laua all. Lapsepõlv raudse eesriide taga».
Eugene Yelchin, «Geenius laua all. Lapsepõlv raudse eesriide taga». Foto: Raamat

Ilmselt on igaühel arukas pöörata pilku aastatesse, mis tahes-tahtmata kujundavad praeguseni suure osa maailma elu, meie kandis eriti. Neile, kes ise ei mäleta, ei pea ilmtingimata infomahukaid ajalooraamatuid ega võrgulehekülgi ette söötma, ehkki sedagi võib. Ilukirjandus teeb harutihti töö palju paremini ära. Heade piltidega ilukirjandus seda etemini, visuaalide ajastu ju. «Geenius laua all» ei ole lasteraamat, kuigi peategelane on laps. Ta on rohkem suurteraamat, aga ma ei välista, et lapslugeja saab oimamisi asjust paremini aru. Kui tal natukenegi ilmaaimu ja kodust kasvatust on, kui teda pole juba tanki pandud, nagu mõnedes valemaailma lasteaedades tehakse.

Ja samal ajal on kogu üldkoleduse juures meil ilus ja lüüriline lugu, mis võib väikeses inimeses (loodetavasti) hästi palju küsimusi kergitada. Vanemad inimesed - loetagu raamat läbi ja valmistutagu vastamiseks. Andekaid lapsi on praegugi ning vaatamata muutunud kontekstile võiks iga olevane või tulevane lapsevanem vaadata endale otsa ning kanda hoolt, et tema põnn ei peaks olgu või ülekantud tähenduses oma meistriteoseid lauaplaadi alla kritseldama. Ainet mõtisklusteks.

Tagasi üles