«Kui tore neil ikkagi on... Surevad ära ja saavad uue kuju: kes tuvikeseks, kes luigeks...»

Foto: Shutterstock

Loomingu Raamatukogu järjekordne number sisaldab Jelena Tšižova Vene Bookeri võitnud romaani «Naiste aeg» Ilona Martsoni tõlkes.

Jelena Tšižova romaani «Naiste aeg» tegevus leiab aset Leningradis ajal, kui kommunismi jõudmiseni on jäänud 20 aastat. Vähemalt usub nii tehasetöölisest üksikema Antonina, kellele ametiühing on eraldanud toa ühiskorteris koos kolme vana naisega. XX sajandi esimese poole tormilistes sündmustes kõik lähedased inimesed kaotanud memmedest saavad Antonina tütre tegelikud kasvatajad ja see kasvatus on olude kiuste kõike muud kui nõukogude inimese oma.

Jelena Tšižova, «Naiste aeg». Foto: Raamat

Jelena Tšižova «Naiste aeg» pälvis 2009. aastal Vene Bookeri auhinna ja seda on tõlgitud mitmesse keelde. Raamatu lõpus on tõlkija Ilona Martsoni intervjuu autoriga eestikeelse tõlke ilmumise puhul.

Loe raamatust katkendit!

***

Esikus on mingi müra. Vaatasin välja, aga Jevdokia-memm vehib käega: «Istu aga toas, pole siin miskit vahtimist. Televiisor toodi. Sätivad ülesse, lülitavad sisse – siis tuled...»

Karp on pirakas, sinna mahuks sada tuba sisse. Emme ja võõras onkel tassivad – hoiavad kahest otsast kinni. Emme imeb sõrme. «Noh,» pärib võõras onkel, «kuhu ma viin?» – «Aga sinna,» viipab käega. Tähendab, Jevdokia-memme tuppa...

Esikus käiakse, aetakse juttu. Sõnu ei erista, ainult emme on rõõmus.

On ukse avanud, kutsub:

«Tule siia, näitan midagi... Sa pole sellist näinudki...»

Jooksen kohale, vaatan: majake. Eestpoolt klaasist aknaga.

«Noh,» ütleb emme, «vaata.»

Vajutas nupule – ootab...

Aken on tume. Äkki lahvatab tuluke, justkui säde. Laieneb, laieneb... Aga majast kostab muusikat. Kuidas nii? Luiged seisavad rivis, lehvitavad tiibu...

«Issand jumal!» Ariadna lööb käsi kokku, surub rinde vastu. «See on ju «Luikede järv»... Ballett...»

Kleidid on sulgedest, pead aga ära ehitud. Seisavad, värelevad. Terve parv. Ja ees on valge luik. Viskleb, viskleb, kohe tõuseb lendu...

«Hiline aeg,» sosistab emme. «Äkki sööks õhtust, aga enne und vaataks veel?»

«Las ta olla,» kaitseb Jevdokia-memm, «las istub lõpuni. Kae, kus huuled on kahvatuks tõmmanud. Nagu oleks imet näinud... Nüüd ei kisugi lahti.»

«No olgu peale,» noogutab emme. «Ma esimene kord olin kah jahmunud. Meil ühikas oli ka. Veel paksu läätsega. Selle kaudu oli kehva näha. Sellega on parem.»

«Kas nad siis,» ei suuda Glikeria silmi lahti rebida, «enamalt jaolt ballettisid näitavad?»

«Ah ei,» vastab emme, «igasugust näitavad. Õhtuti uudiseid. Komandant ikka lülitas sisse. No siis lähed kah, kuulad. Ainult et kole igav hakkab. Istuvad seal, loevad vaheldumisi. Vahel on ka kontserte. Tuleb ette, et laulavad kenasti...»

Muusika väreleb, voogab, aga peas on magus tunne...

Üleslöödud naine ilmub välja: «Näitasime stseene Pjotr Iljitš Tšaikovski balletist «Luikede järv».»

«Noh,» ajab emme end püsti, «kartul on vist juba lödiks keenud. Saade läbi.»

Ja vajutab nupule: kokku, kokku tõmbub üksik säde.

Aknas on pimedus. Siin see nupp on... Kui vajutaks, lahvatab jälle... Tõmban käe tagasi – pelgan. Tõusen kikivarvule, pigistan silmad kinni. Justkui kuuleks jälle muusikat. Kui tore neil ikkagi on... Surevad ära ja saavad uue kuju: kes tuvikeseks, kes luigeks...