Kuidas saab elada mees, kelle kõik lähedased on teinud enesetapu?

Jussi Adler-Olsen. Foto: Postimees

Jussi Adler-Olseni «Q-osakonna» krimisarja 8. raamat «Ohver number 2117» paljastab seni salapäraseks jäänud Assadi sünged saladused.

Ajalehes nimetatakse hukkunud naist «Ohver number 2117» – ta on 2117. ohver, kes on sel aastal elu Vahemerre jätnud. Aga kolmele inimesele tähendab ta palju enamat ja naise surm vallandab sündmuste ahela, mis viib Q-osakonna väga ohtliku ja ülimalt isikliku juhtumi keskele.

Jussi Adler-Olsen, «Ohver number 2117». Foto: Raamat

Probleemsele Taani noormehele Alexile, kelle identiteet on peidetud arvutiekraani taha, saab Ohver nr 2117 surmast kõige sümbol, mida ta põlgab, ja mugav vabandus tapatöö vallandamiseks päriselus. Ghaalibile, Abu Ghraibi vangla brutaalsele ülekuulajale, on Ohver nr 2117 tapmine esimeseks sammuks terroristliku rünnaku elluviimisel, mida on juba aastaid ette valmistatud. Ja Q-osakonna Assadi jaoks on Ohver 2117 seotud tema minevikuga – ning märk sellest, et perekond, keda ta arvab surnud olevat, võib veel elus olla.

Q-osakonna kolleegide abil peab Assad lõpuks seisma silmitsi valusate mälestustega Süürias ja Afganistanis. Samal ajal, kui kell tiksub Alexi esimese mõrva ja Ghaalibi hävitava rünnaku poole, peab Q-osakond püsima samm eespool oma siiani kõige surmavamast vastasest, et neil õnnestuks päästa tuhandete süütute inimeste elu…

Jussi Adler-Olsen (s 1950) on Taani menukaim krimiautor. Tema Q-osakonna sarja raamatud on ilmunud enam kui 40 keeles ja neid on müüdud üle 27 miljoni. Samuti on nende järgi valminud menukad filmiversioonid.

Loe raamatust katkendit!

***

PROLOOG

Nädal enne Assadi perekonna lahkumist Sab Abarist viis tema isa poisi laupäevase turuväljaku plahvatuslikku müügilettide labürinti, kus pakuti kikerherneid, granaatõunu, bulgurit, karjuvates värvides vürtse ja kaagutavaid linde, kes ootasid kirvehoopi. Isa asetas käed poisi kleenukestele õlgadele ja vaatas talle oma sügava targa pilguga otsa.

«Kuula hoolega, poeg,» ütles ta. «Varsti hakkad sa unes nägema seda, mida täna koged, ja möödub palju öid, enne kui kustub lootus neid hääli ja lõhnu uuesti tunda. Vaata seepärast hoolega enda ümber, kuniks veel võimalus on, ja võta nähtu oma südames kaasa, sest nii ei jää sa sellest kunagi täiesti ilma. See on minu nõuanne sulle, mõistad?»

Poiss pigistas isa kätt ja noogutas, ja tegi, nagu saaks aru.

Aga Assad ei mõistnud seda kunagi.

Joan

Joan Aiguader ei olnud usklik. Vastupidi, ta põgenes alati linnast, kui musta mungarüüsse riietatud katoliiklaste lihavõtteprotsessioonid La Rambla vallutasid ja ta kogus ka paavsti ja kolme kuninga lugupidamatuid kujusid, mis istusid ja rahuldasid oma vajadusi. Aga vaatamata sellele pühadustteotavale kalduvusele oli ta viimaste päevade jooksul löönud endale siiski korduvalt risti ette, sest kui Jumal olemas oli, pidi Joan, maksku mis maksab, temaga heal jalal olema, kui arvestada seda, kuidas asjad kahjuks läinud olid.

Kui hommikune post talle lõpuks kauaoodatud ümbriku tõi, lõi Joan veelkord risti ette, sest kirja sisu pidi otsustama tema saatuse. Seda ta teadis.

Ja nüüd, kolm tundi pärast kirja lugemist, istus ta Barceloneta-nimelise linnajao kohvikus, värises soojuse käes, täielikult põrmustatud ja elusäde kustunud. Kolmkümmend kolm aastat oli ta elanud naeruväärses lootuses, et õnn ühel või teisel hetkel ka talle naeratab, aga pärast toimunut ei jaksanud ta enam oodata. Kaheksa aastat tagasi oli isa endale elektrikaabli kaela ümber keeranud ja ennast veetoru külge üles poonud majas, kus ta töötas haldurina. Väike perekond oli olnud murest murtud, ja ehkki isa polnud kunagi tundunud eriliselt muretu inimene, ei mõistnud nad seda. Korraga pidid Joan ja temast viis aastat noorem väikeõde üksinda kõigega hakkama saama, sest ema ei saanud enam kunagi endiseks. Joan rabeles nende kõigi nimel nii kuidas jaksas. Tollal oli ta vaid kahekümne nelja aastane ja ennast lõhki rebimas ajakirjandusõpingute ja paljude alamakstud juhutööde vahel, et ots otsaga kokku tulla. Aga aasta hiljem saabus tema elus lõplik murdepunkt, kui ema neelas unerohtusid ja õde paar päeva hiljem samuti.

Alles nüüd, tagasi vaadates, mõistis ta, miks tal jaks otsa sai. Elu oli vähehaaval muutunud perekond Aiguaderi jaoks mõttetuks ja pimedus oli neid kõiki vallutanud. Varsti oli kord tema käes. Lühikesi õnnehetki ja väikseid võite kõrvale jättes oli elu olnud üks lõputu needus, ja kõigest kuu aja jooksul oli kallim ta maha jätnud ja töö rentslist alla uhutud.

Kurat võtaks. Milleks ennast piinata, kui see kõik nii mõttetu oli?

Joan pistis käe taskusse ja heitis silmanurgast pilgu baarileti taga oleva kelneri poole.

«Kui ma vaid saaksin oma elu lõpetada raasukese eneseväärikusega ja maksta oma kohvi eest,» mõtles ta ja põrnitses allesjäänud lonksu. Aga tasku oli tühi ja tema elu karile jooksnud projektid ja ambitsioonid libisesid lõputu piltide jadana mehe silme eest läbi. Kõiki rebenenud suhteid ja elu jooksul pidevalt langevaid standardeid oli korraga liiga raske ignoreerida.

Põhi oli käes.

Kaks aastat tagasi, kui mehe vaimu rusus teine sügav depressioon, oli üks Tarragona ettekuulutaja talle küll kõnelenud, et ta seisab varsti ühel ilusal päeval ühe jalaga hauas, aga keskpäevane valgus päästab ta. Naine oli tundunud väga veenev ja Joan oli siiani klammerdunud kuuldud ennustuse külge, aga kuhu põrgut see valgus siis jäi? Ta ei saanud isegi kohvikutoolilt väärikusega tõusta. Tal ei olnud isegi oma cortado eest paari eurot tasuda. Selle raha võisid espresso ostmiseks kokku klapitada isegi räpased kerjused, kes istusid El Corte Inglési juures kõnniteel, käsi välja sirutatud – jah, isegi räbaldunud riietes hulkurid, kes magasid pangahoonete sissepääsu juures tänavaplaatidel oma koerte kõrval.

Nii et kui ennustaja intensiivne pilk oli teda ka lummanud ja süstinud temasse tulevikulootust, oli naine kohutavalt eksinud, ja nüüd oli tasumise tund käes, see oli üks mis kindel.

Ohkega lasi ta pilgul langeda ümbrikuvirna peale, mis seisis kohvikulaual, otsekui tunniskiri sellest, et ta oli ennast lõplikult nurka mänginud. Kodus olevaid arvetega ümbrikke suutis ta muidugi eirata, sest ehkki ta ei olnud juba kuid üüri maksnud, ei saanud keegi teda kodust välja visata, vastavalt Kataloonia absurdsetele eluasemeseadustele. Ja milleks pidi ta muretsema gaasiarve pärast, kui ta polnud jõuludest saati niikuinii sooja toitu teinud? Ei, viimase noahoobi andsid talle need neli laual seisvat ümbrikku.

Ekskallimaga koos elades oli Joan talle ikka ja jälle lubanud stabiilsust ja ennast alandlikult igakülgselt parandada, aga sissetulekud jäidki tulemata ja lõpuks sai naisel villand mehe ülalpidamisest ja palus tal jalga lasta. Järgnevatel nädalatel oli Joan hoidnud visasid laenuandjaid eemal lubadusega, et kui ta saab honorari viimase nelja essee eest, on tal piisavalt raha, et kõigile tagasi maksta. Kas need tekstid, mille kallal ta töötas, ei olnud siis geniaalsed? Miks ta ei võinud nende peale loota?

Ja siin laual seisid äraütlemised, mis ei olnud kõhklevad, ebamäärased, vältivad ega kaudsed, vaid just nii halastamatud ja täpsed nagu siis, kui matadoor mõõga tercio de muertese ajal härja südamesse torkab.

Juan tõstis tassi näo ette, et nautida veel tassipõhjas oleva moka haihtuvat aroomi ja lasi pilgul libiseda üle rannapalmide ja suplejate summa värvikirevuse. Sellest ei olnud ikka veel kuigi kaua möödas, kui Barcelonat oli halvanud haige mehe hullumeelne sõit La Ramblal ja keskvalitsuse-poolne kodanike mahasurumine valimisjaoskondade ees, ja sellegipoolest tundus see kõik olevat möödanik, sest läbi väreleva kuumuse vaatas talle vastu rõõmsate inimeste sagin. Nende päid täitsid muretud huiked ja kiljatused, niiske ihu ja meelad pilgud. Hetkeks tundus linn otsekui taassündinud ja peaaegu pilkav, kui tema seal istus ja asjata ennustaja helendavat tähte ootas.

Vahemaa kohviku, milles Joan istus, ja veepiiril mängivate laste vahel oli ahvatlevalt olematu. Vähem kui minutiga võiks ta joosta päevitajatest mööda vette, sukelduda vahustesse lainetesse ja teha mõned kiired, otsustavad hingetõmbed. Rannas aset leidva palavikulise askeldamise keskel ei paneks keegi tähele napakat noormeest, kes ennast riietega vette heidaks. Ja vähem kui saja sekundiga õnnestuks tal teha eluga lõpparve.

Tema süda tagus metsikult rinnus, aga Joan naeratas mõrult oma mõtte üle. Kõik, kes teda tundsid, oleksid hullult segaduses. Et Joan Aiguaderi sugune hädavares oli võimeline endalt elu võtma? Hall verevaene ajakirjanik, munadeta mees, kes ei suuda isegi vestluses peale jääda?

Joan kaalus ümbrikke peos. Ainult paarsada grammi alandust, mis lisandus ülejäänud pasale siin elus; milleks nutta ja halada, kui ta oli oma otsuse juba teinud? Hetke pärast ütleb ta kelnerile, et ta ei saa maksta, ja pistab ranna poole jooksu, jättes protestihääled selja taha ja viib oma plaani ellu.

Ta pingutas säärelihaseid ja valmistus põgenemiseks, kui mõned päevitusriietes kohvikukülastajad tõusid nii järsku püsti, et baaritoolid selja taha maha kukkusid.

Joan keeras näo nende poole. Üks vaatas ainiti seinal rippuvat teleekraani, sel ajal kui teine seisis ja lasi pilgul üle rannajoone libiseda.

«Keera kõvemaks,» hõikas ekraani ees seisja.

«Kuule, vaata! Nad seisavad ju, kurat, siinsamas promenaadil,» hõikas teine ja näitas näpuga rahvahulgale, kes õues kogunes.

Joani pilk liikus tema vaate suunas ja pani tähele teletiimi, kes olid kohad sisse võtnud promenaadi kolme meetri kõrguste tõkete ees, mille linnavalitsus oli paar aastat tagasi lasknud püsti panna. Tõkke alumine osa oli metallist, aga ülaääres oleval ekraanil helendasid neli digitaalset numbrit. Joan oli kunagi ammu lugenud tõkkel olevat teksti, mis selgitas, et selle eesmärgiks oli lugeda kokku aasta algusest Vahemeres uppunud õnnetute põgenike arv.

Lühikestes pükstes ja ujumistrikoodes suplejaid tõmbas nagu magnetiga kaameraga tiimi poole; paar kohalikku poissi jooksid välja Carrer del Baluardist, suundudes otse esinemise poole. Võib-olla olid nad näinud seda telekast.

Joan pööras tähelepanu kelnerile, kes masinlikult klaase kuivatas, kõik meeled teleka poole suunatud. Tekst ekraanil kuulutas «breaking news», ja siis tõusis Joan istmelt ja lasi end vaikselt koos teistega promenaadile kaasa kanda.

Ta oli siiski ikka veel elus – ja ka ikka veel ajakirjanik.

Põrgu võis veel veidi oodata.