Teos, mis laseb meil eksida ürgmetsa, sinna, kus laulavad langustid

Delia Owens. Foto: Promopilt

«Kus laulavad langustid» on teos, mille ma algselt veidi skeptilise käega koju kaasa võtsin. Kuigi tegu on menukiga ja juba septembri alguses jõuab lugu ka kinolinadele, nõudis see siiski veidike veenmist, et annaksin teosele võimaluse. 

Mahukas teos, mis räägib tüdruku kasvamisloost, armastusest ja mõrvast, tundus algselt mulle vähelubav süžee. Kuhu Delia Owensi teos mind lõpuks aga viis, oli üllatav reis reaalsesse ja samas müstilisse kaugesse paika, kus laulavad langustid. Paik, kust võisin hoopis üles korjata oma rääsunud kontaktid looduse ja eneses pesitseva ürgse inimesega.

Lugu räägib tüdrukust, kes elab Põhja-Carolina padurauberikus väga viletsates tingimustes. Vägivaldse isa tõttu hülgab ta pere ükshaaval hurtsiku ja alles jääb ainult väike 7-aastane Kya. Nii elab lugeja kaasa väikese tüdruku katsumustele looduse, inimeste, nälja ja üksindusega. Paralleelselt hargneb lahti ka mõrvamüsteerium, mis toimub 17 aastat hiljem kui teose põhilugu. Need kaks, justkui eraldiseisvat süžeed, jõuavad aga teose lõpuks ühele ajateljele ning saavad omavahel seotud.

Teos mitme näoga, mitme looga

Delia Owens, «Kus laulavad langustid». Foto: Raamat

Teos on eriline just seepärast, et räägib korraga väga mitu lugu. Kui osati on tegemist ühe tüdruku traagilise arengulooga ja psühholoogilise draamaga, siis on see lisaks ka mõrvamüsteerium. Sealjuures on autor kasutanud ära võimalust pikkida sisse oma professionaalset kirge zooloogia vastu. Nii on teos ühtlasi ka looduskirjanduslik teos, mis on täis uurimusi ja vaatlusi loomadest, putukatest, lindudest, merest ja taimedest. Ent see teaduslik lähenemine on samas raamitud poeetiliste kirjelduste ja luulega, mis toetab ühtlasi seal lahtihargnevat armastuslugu. Küll aga lugejal ei jää selle juures muljet, nagu oleks autor surunud need erinevad lood ja lähenemised sinna kunstlikult, lihtsalt et kõnetada laiemat publikut. Tegemist on raamatuga, mis võib lugejat haarata mitmel erineval tasandil, olles sealjuures siiski orgaaniline tervik. See tekst on koht, kus saavad kokku erinevad elemendid, mis justkui kokku ei sobi, ent on sealjuures teineteisest lahutamatud – loodus ja poeesia; elu ja surm; üksildus ja ühiskond.

Loodus ja poeesia

Praeguses kliimasituatsioonis ja domineerivas urbanistlikus ühiskonnas on tervitatav lugeda lugu, kus inimene on leidnud üles ammu kadunud kontakti ürgse loodusega. Seda kontakti on autor karastanud rohkete poeetiliste kirjeldustega loodusest ja looduse suhtest väikese tüdruku Kyaga. Just kirjeldused ilmutavad Owensi kaunist pildikudumisoskust, mis suutsid minus tekitada igatsust nende tundmuste, helide, värvide ja just selle reaalsuse järele. Owens on suutnud fiktsiooni teha vaimus nii kogetavaks, et mul on hirm, film ei pruugi edasi kanda seda tunnet ja ilu, mis on juba loodud teosega minu vaimusilmas. Loodus moodustab lugejaga teatud õrna intiimsuse, kui mitte öelda suhte. See osutab inimese ürgsele loomusele ja näitab, millised oleksime siis, kui kasvaksime nagu metsik umbrohi, sümbioosis ümbrusega.

Seda rõhutab ka see, et oluline osa teosest on luule. Mis on vahest kõige personaalsem ja intiimsem kirjanduslik formaat. Küll luuletavad loos tegelased ise, ja siis jälle tsiteerivad teiste autorite ridu. Igatahes on loodustunnetusest ja luuletunnetusest tehtud sarnane kogemus. Need toetavad teineteist ja seovad inimese vaimu loodusega.

Mis loom on inimene

Pidevalt inimest ja loodust kõrvutades on Owens justkui üritanud näidata, kuidas inimene kuulub looduse juurde ja et teda ei tohiks sellest eraldada, nagu paraku tsivilisatsioon on juba teinud. Kya, kes on, elades loodusega kooskõlas, saanud intelligentsemaks, uudishimulikumaks, ja õrnemaks inimeseks kui nii mõnigi «tsiviliseeritud» tegelane, tõendab, et metsikuses elamine ei tee inimesest veel metslast. Vahel isegi vastupidi. Näeme barbaarset käitumist just tegelaste poolt, kes elavad linnas. Nii on inimest teoses tihti käsitletud ka kui looma, kes ei suuda alati olla üle oma ürgsest kutsumusest. Looma, kelle käitumismustrid, instinktid ja soovid on pelgalt loodusliku tahte orjad. Küll aga loovus ja teadus ühes harmoonias on need, mis võimaldavad inimesel olla midagi enamat kui pelgalt primitiivne loom.

Selle najal autor ka uurib, mis on tegelikult armastus. Kas on see pelgalt paljunemisvajadus, ellujäämisinstnik, või on sellel mingi kõrgem vaimne väärtus. Miks on inimesel üldse vaja teisi inimsuhteid ja kas me oleme ainuke loom, kes vajab sotsiaalset elu. Mida teeb hüljatud loom, kuidas ta käitub ja kuidas käituvad tema liigikaaslased temaga. Autor peaaegu hukkamõistvalt rõhub meie endi primitiivsusele, mis hülgab vahel kaastunde ja õrnuse, ja asendub egoga. Samas ta näitab ka lugejale, kuidas see on liigiline paratamatus ja eksisteeriks looduses ka siis, kui inimest ei oleks. Owens kirjeldab ilu ja inetust nii looduses kui ka inimeses.

Katkenud sidemed

«Kus laulavad langustid» tekitab lugejas tahtmise minna tagasi oma ürgse loomuse juurde. Eestlases kindlasti sütitab metsa kutset. See on lugu, mida peab lugema värskes õhus, linnulaulu saatel, puuvarjus, ühel kuumal suvisel päeval. Teos, mis tekitab tahtmise kõndida paljajalu ja süüa lihtsat maisileiba. See innustab maalima sulgi, kirjutama ja lugema luulet, vaatlema linde, isegi lihtsaid kajakaid ja tuvisid. Raamat, mis suudab iga elusolendi muuta eriliseks ja vaatlemisväärseks. Kas ka film selle kõigega hakkama saab, on iseasi, sest kohe kindlasti ei saa see olla nii intiimne, kui on seda Owensi kirjanduslik maailm paduratüdruku perspektiivist vaadates. Owens annab võimaluse näha maailma silmade läbi, mis pole tuhmunud hallist linnapildist ja mida pole reguleeritud tsivilisatsiooni poolt, vaid on säilitanud oma metsikuse ja uudishimu. See on lugu, mis taasõpetab väärtustama lihtsaid ja väheseid asju ja kogema loodust sügavuti. Võime sealt taasleida sideme, mis on inimese ja looduse vahel tegelikult algena olemas, kuid mille linnaruum on läbi lõiganud ja meist eraldanud. See on teos, mis taastab igatsuse kontakti järele loodusega.