«Poisi sõnum saab olema plahvatuslik ja selge. Iga kallaletungi inimestele karistatakse karmilt»

Jussi Adler-Olsen. Foto: Imago stock&people/ Scanpix

Jussi Adler-Olseni «Q-osakonna» krimisarja 8. raamat «Ohver number 2117» paljastab seni salapäraseks jäänud Assadi sünged saladused.

Ajalehes nimetatakse hukkunud naist «Ohver number 2117» – ta on 2117. ohver, kes on sel aastal elu Vahemerre jätnud. Aga kolmele inimesele tähendab ta palju enamat ja naise surm vallandab sündmuste ahela, mis viib Q-osakonna väga ohtliku ja ülimalt isikliku juhtumi keskele.

Jussi Adler-Olsen, «Ohver number 2117». Foto: Raamat

Probleemsele Taani noormehele Alexile, kelle identiteet on peidetud arvutiekraani taha, saab Ohver nr 2117 surmast kõige sümbol, mida ta põlgab, ja mugav vabandus tapatöö vallandamiseks päriselus. Ghaalibile, Abu Ghraibi vangla brutaalsele ülekuulajale, on Ohver nr 2117 tapmine esimeseks sammuks terroristliku rünnaku elluviimisel, mida on juba aastaid ette valmistatud. Ja Q-osakonna Assadi jaoks on Ohver 2117 seotud tema minevikuga – ning märk sellest, et perekond, keda ta arvab surnud olevat, võib veel elus olla.

Q-osakonna kolleegide abil peab Assad lõpuks seisma silmitsi valusate mälestustega Süürias ja Afganistanis. Samal ajal, kui kell tiksub Alexi esimese mõrva ja Ghaalibi hävitava rünnaku poole, peab Q-osakond püsima samm eespool oma siiani kõige surmavamast vastasest, et neil õnnestuks päästa tuhandete süütute inimeste elu…

Jussi Adler-Olsen (s 1950) on Taani menukaim krimiautor. Tema Q-osakonna sarja raamatud on ilmunud enam kui 40 keeles ja neid on müüdud üle 27 miljoni. Samuti on nende järgi valminud menukad filmiversioonid.

Loe raamatust katkendit!

***

Alexander

Viimase paari kuu jooksul olid sõrmed nii osavaks muutunud, et poiss tundis, et ta on puldiga peaaegu kokku sulanud. Nende päeva parimate tundide jooksul olid tema arvuti ja «Kill Sublime’i» universum tema ainsaks reaalsuseks ning vahe Alexandri, ekraanil olevate sõdurite ja nende poolt tapetud tegelaste vahel oli ühekorraga lõputu ja olematu.

Alexander oli andnud mängule nii keha kui hinge ja põhjuseid selleks oli mitu. Sel ajal kui tema koolikaaslased viskasid keskkooliteklid kappi ja proovisid kõiki eksamikatsumusi unustada niinimetatud arengureisidel kaugetesse maadesse nagu Vietnam, Uus-Meremaa ja Austraalia, oli Alexander oma maailmapõlguse kõige tumedamate külgede otsingul. Kuidas said tema rumalad klassikaaslased maailmas ringi kõmpida ja teha nägu, nagu oleks kõik korras, ja totaalselt ignoreerida seda, et inimesed olid nagu kuradi rotid, kes proovisid ainult domineerida ja üksteist nahka pista. Tema seda igatahes ei suutnud, isegi kõige parema tahtmise juures; jah, tegelikult vihkas ta kõiki inimesi. Kui nad talle liiga lähedale tulid, paljastas ta täiesti armutult mõnitades nende kõige hullemaid külgi ja omadusi, ja see tegi temast sobiva koolikiusu ohvri ja soosis kõike muud kui lähikontakte ja sõprust.

Seepärast oli Alexander valinud teise tee. Ta tahtis elada virtuaalmaailmas ja mitte väljuda oma toast, sest nii sai ta vältida kohtumist teiste inimestega. Ja kui see päev kätte jõudis, mil ta otsustas oma toast lõpuks välja tulla, pidi sellest saama tema elu viimane päev.

Nii pidi see minema.

Suur osa päeva tundidest kõlas tema toa ukse taga sporaadiline müra. Kella neljast pärastlõunal kuni keskööni ja järgmisel hommikul veerand seitsmest kolmveerand kaheksani kuulis ta oma vanemaid toaukse taga majas ringi liikumas. Kui nad siis lõpuks lasid välisuksel enda taga lukku minna ja tööle läksid ja väljas kõik vaikne oli, keeras ta ukse lukust lahti ja hiilis toast välja. Seal tühjendas ta poti tualetti, tegi endale terveks päevaks võileibu, keetis paar termosetäit kohvi ja hiilis jälle tagasi, keeras ukse lukku ja heitis magama kella üheni pärastlõunal. Seejärel mängis ta arvutil kaksteist tundi «Kill Sublime’i», magas paar tundi, et silmi säästa, ja istus siis uuesti tunniks või paariks ekraani ette.

Sellised nägid välja tema päevad ja ööd. Tulista, tulista, tulista, samal ajal kui tema killcount tõusis järsult ja tema winrate, kus ta pidi hävitama käsiloleva mängu kõik vastased, muutus iga päevaga üha paremaks. Kui keegi üldse selle mängu eliidi hulka kuulus, oli see tema.

Nädalavahetusteks valmistus Alexander eriti hoolikalt. Igal reede hommikul varustas ta ennast rikkaliku koguse kaerahelveste, piima, või ja leivaga ja mida nädal edasi, harjus ta ka potist kerkiva üha vängema haisuga, enne kui see tal esmaspäeval tühjendada õnnestus. Kui kuradi nädalavahetus tema igapäevarutiini lõhkus, tõi see kaasa selle, et enamasti oli tema vanemaid seal väljas kuulda. Nende kasvavad tülid teda ei seganud, need tekitasid temas pigem rõõmu, aga kui väljas kõik vaikseks jäi, oli ta valvel. Siis seisid nad kindlasti hetke pärast tema ukse taga ja ähvardasid tal kohe ukse maha lüüa ja teda haiglasse panna. Et nad keeravad interneti kinni, aga see teda ei hirmutanud, sest nad olid ise internetist sõltuvuses. Pealegi teadsid vanemad, et tal oli võimas traadita modem ja ta oli võimeline ka naabrite juurde sisse häkkima, kui asi nii hulluks läks. Siis teatasid nad, et ei võta enam talle vanaema poolt pärandatud raha välja ega osta süüa. Ja lõpuks, et nad kutsuvad kellegi temaga rääkima, psühholoogi, sotsiaaltöötaja, perekonnanõustaja – jah, nad ähvardasid teda isegi vana klassijuhatajaga.

Aga Alexander teadis paremini. Tema vanemad olid juba kord niimoodi kokku kruvitud, et neile ei meeldinud, et teised said teada, mis nende Kopenhaageni eeslinnas asuvas armsas väikses kollases majas toimub. Kui nad seisid ukse taga ja ähvardasid teda kõiki oma oskusi mängu pannes, ja tahtsid suruda oma perekonda tagasi väikekodanlikku illusiooni tavalisest elust, sülitas poiss põrandale või naeris hullumeelselt, kuni nad vait jäid.

Tal oli sitaks ükskõik, kuidas nad ennast tundsid. Nad olid ise selles süüdi. Kas tal peaks kahju olema, kui tema ema haledalt nuuksub? Mis tal kurat mõttes oli? Et see poisi maha murrab? Et kõik tema vastikud küljed äkki temast välja voolavad ja tema jõuetus kõik sitased teod minema pühib? Et poiss unustab, kui vähe ema ja isa naeruväärsed paroodiad ülejäänud maailmast hoolisid?

Ta vihkas neid. Ja kui see päev lõpuks kätte pidi jõudma, kui poiss oma toast välja läheb, on nad õudusest halvatud sellest, et nad olid kord soovinud, et ta ukse lahti teeks.

Vähemalt kahekümnendat korda sel päeval tõstis ta rõõmust võbisedes pilgu üle ekraani, mis kujutas värvide ja vägivalla jäist maastikku, ajalehe esiküljele, mis oli juba paar päeva seinal rippunud ja andnud talle lõpliku vastuse, kuidas ta sai karistada oma vanemate ja nende mõttekaaslaste ükskõiksust ja küünilisust. Sest nemad olid selle maailma süüdlased. Nemad olid süüdi selles, et pidevalt toodi ohvriks inimesi nagu see seinal rippuv naine.

Sel ajal, kui tema vanemad tööl olid, lebas ajaleht lahti tegemata esikus, nagu ei oleks maailma sündmused neile üldse korda läinud. Ja pealkiri oli teda kõnetanud. Naise suur sarnasus poisi vanaemaga oli tabanud tema hinge ja valusad mälestused lähedusest ja hoolest, mida ainult vanaema poisile pakkunud oli, tulid võimsalt meelde.

Kui ta luges ajaleheartiklist naise saatusest teiste tuhandete hulgas, kerkis temas meeletu raev, mida ta oli viimaste kuude jooksul tundnud üha suuremaks paisumas, ja ta pidi sellele reageerima.

Alexander silmitses teda pikalt. Ehkki naise silmist peegeldus surm ja ta oli pärit igas mõttes Alexandrile erinevast maailmast, tahtis ta just selle naise mälestuseks ennast ohverdada. Poisi sõnum saab olema plahvatuslik ja selge. Iga kallaletungi inimestele karistatakse karmilt.

Kõigepealt tahtis ta pühendada politsei oma ettevõtmistesse ja kui see siis lahti läheb, sünnivad sellest löövad pealkirjad.

Ta surus huuled kokku ja noogutas. Praegu oli tal tuhat üheksasada seitsekümmend võitu. Ta oli tapnud rohkem kui kakskümmend tuhat vastast, ja kui tal tuleks siin istuda ka ööpäeva kõikidel tundidel, liiguks ta edasi ja saavutaks oma eesmärgi – rohkem kui kaks tuhat ükssada võitu suhteliselt lühikese aja jooksul. Kõik solidaarsusest selle seinal rippuva anonüümse ohvri number 2117 vastu.

Ja kui tal siis lõpuks oli käes see uskumatu arv võite, tahtis ta oma toast välja minna ja maksta kätte kõigi vana naist tabanud koleduste eest nii, et seda ei oleks võimalik valesti mõista.

Ta vaatas teisele seinale, kuhu ta oli riputanud samuraimõõga, mille ta vanaisa käest päranduseks oli saanud ja mida ta oli kaasas tassinud, kui ta mängis «Onimushat» PlayStation 2-l.

Varsti sai ta võimaluse ka seda kasutada.