P, 25.09.2022

Heli Künnapas: mis põhjusel ma 1712-eurose laenutushüvitise saamise pärast kurvastada julgen?

Heli Künnapas
, kirjanik
Heli Künnapas: mis põhjusel ma 1712-eurose laenutushüvitise saamise pärast kurvastada julgen?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Heli Künnapase noorteraamatu «Mälestusteta suvi» 2. osa esitlus.
Heli Künnapase noorteraamatu «Mälestusteta suvi» 2. osa esitlus. Foto: Pille Väljataga

Juunikuu lõpus oli paljudel kirjanikel-tõlkijatel-illustreerijatel-kujundajatel taas põhjust rõõmustada, sest pangakontodele laekusid laenutushüvitised. Seda muidugi juhul, kui endal 15. aprilliks avaldus ilusti tehtud sai. Jagatav summa jagunes 1605 inimese vahel!

Sel aastal on see teema aga laineid löönud, sest üleriigilisel raamatukogude aastal on laenutushüvitise summad ühed väikseimad. Eelmise aastaga võrreldes on jagatav summa 57 protsenti väiksem.

Alustuseks ütlen ära, et mina olin algul oma laekumisega väga rahul. Minu pangakontole jõudis 1369,94 eurot (ehk 1712.43 eurot miinus maksud). See tähendab, et laenutushüvitise summa poolest olin eelmisel aastal 4. kohal kõigi 1605 laenutushüvitise saaja seast. See on ... ma ei oskagi kirjeldada, mis tunne. Hurrriiiideraaderaaaa... ja kõik muud peohüüud!

2021.a eesthüvitise saajate nimekirja algus näeb välja siis selline:

1. Ilmar Tomusk – 2499.80 eurot

2. Marje Ernits – 2047.84 eurot

3. Aino Pervik – 1745.57 eurot

4. Heli Künnapas - 1712.43 eurot

5. Erik Tohvri – 1697.14 eurot

6. Piret Raud – 1685.88 eurot

... järgmised 1599 autorit ...

Pean ära ütlema, et aastaid oli mu laenutuste edetabeli eesmärgiks Erik Tohvrist paremale kohale jõuda ja sel aastal nii läkski. Ilmselt küll mängib rolli ka see, et tema enam uusi teoseid ei kirjuta ... Aga no ega eelmised seetõttu vähem populaarsed pole.

Mitmed esireas olevad autorid on lastekirjanikud, kelle teosed on koolides soovitusliku/kohustusliku lugemise ning «Lugemisisu» programmi nimekirjas. Eks igasugu nimekirjad on iga autori jaoks lugejateni jõudmisel abiks, sest raamatuid on ju teatavasti väga palju ning kui väga süvenenud pole, siis ongi keeruline valida. Seda rohkem on mul põhjust rõõmustada, et minu teosed ka ikka nii paljude lugejateni on jõudnud.

Laenutushüvitiste kohta saab teha ka teise nimekirja. Nimelt laenutuste oma. Kuna laenutushüvitist makstakse vastavalt sellele, milline on autori osa teoses, siis näiteks lasteraamatute autorid saavad tihti hüvitist vähem, kuigi laenutusi rohkem, sest jagatavast tasust saab osa ka illustraator.

2021. aasta edetabel laenutuste järgi näeb välja selline:

1. Piret Raud – 29653 laenutust

2. Ilmar Tomusk – 25804 laenutust

3. Aino Pervik – 22354 laenutust

4. Kristiina Kass – 17580 laenutust

5. Andrus Kivirähk – 17227 laenutust

6. Marje Ernits – 15968 laenutust

7. Heli Künnapas – 13865 laenutust

8. Leelo Tungal – 13116 laenutust

10. Ira Lember – 12197 laenutust

... järgmiste 1595 autori teoste laenutused...

Ühelt poolt numbreid vaadates on ikka hirmus tore mõelda, et nii paljud inimesed on tee raamatukogudesse jõudnud. Isegi kui mõni inimene loeb mitut minu raamatut, siis 13865 tundub inimestesse pannes ikka päris suur number.

Kui nüüd aga selle aasta kurvastamise põhjuse juurde tulla, siis toome siia võrdluseks numbrid, et millised olid minu raamatute laenutuste kogused eelmistel aastatel ja millised summad selle eest laekusid.

Minu raamatute laenutused ja laekumised:

2012 a laenutuste arv 1097, hüvitis 93,54 eurot (ühe laenutuse eest 0,085 eurot)

2013 a laenutuste arv 2664, hüvitis 252,66 eurot (ühe laenutuse eest 0,094 eurot)

2014 a laenutuste arv 3445, hüvitis 290,68 eurot (ühe laenutuse eest 0,08 eurot)

2015 a laenutuste arv 5492, hüvitis 583,63 eurot (ühe laenutuse eest 0,1 eurot)

2016 a laenutuste arv 3809, hüvitis 491,33 eurot (ühe laenutuse eest 0,12 eurot)

2017 a laenutuste arv 9585, hüvitis 1295,82 eurot (ühe laenutuse eest 0,13 eurot)

ot2018 a laenutuste arv 9313, hüvitis 1320,19 eurot (ühe laenutuse eest 0,14 eurot)

2019 a laenutuste arv 6226, hüvitis 1311,08 eurot (ühe laenutuse eest 0,21 eurot)

2020 a laenutuste arv 2386, hüvitis 923,27 eurot (ühe laenutuse eest 0,38 eurot)

2021 a laenutuste arv 13865, hüvitis 1712,43 eurot (ühe laenutuse eest 0,12 eurot)

Siit hakkab nüüd kiunumine pihta: kui ühe laenutuse eest makstav summa oleks sel aastal olnud sama, mis näiteks 2018. aastal, siis oleksin ma seekord saanud 1941,10 eurot, kui aga sama, mis eelmisel aastal, siis 5268,70 eurot. Ok, siin lõppeb arvutamine! Inflatsioonist ja raha väärtuse muutumisest ma siinkohal rääkima ei hakka.

Laenutushüvitise teema käsitlemine oleneb ilmselt sellest, millena seda raha käsitleda. Kui me räägime niisama maast leitud rahast, mis ilmub kirjaniku pangakontole nii, et ta ise midagi ei tee, siis on iga summa tore ja äge ja vahva.

Kui aga mõelda nii, nagu selgitab autorihüvutisfondi tegevjuht Ainiki Väljataga, et laenutushüvitis on summa, mida makstakse selle eest, et autoril pole õigust keelata oma teose tasuta kasutamist, tundub asi veidi teistsugune. AHF lehel on kirjas järgmine:

«Laenutushüvist on riik kohustunud autoritele maksma õiguse eest laenutada raamatukogudest raamatuid ilma nende loata. Autoriõiguse seaduse erandi tõttu ei saa autorid lubada ega keelata oma teoste laenutamist ega leppida kokku tingimustes.» (AHF)

Seega laenutused tulevad sellest, et raamat on üks kord ostetud ja seda kasutatakse korduvalt nö sama tasu eest. Nii võttes kerkib kõrvale küsimus, et kui palju oleks kirjaniku ja kirjastaja tulu siis, kui kõik need inimesed raamatu ostaksid. Minu puhul näiteks kui mõtleme, et umbes 250–300 raamatukogu asemel need 13865 inimest raamatu ostaksid... Jällegi – ei arvuta rohkem!

Loomulikult võib öelda, et autor võiks ju keelata raamatukogudesse oma raamatute müümise või võiks ka üldse raamatute müümise ning kirjutamise lõpetada, aga kas see on lugejate ning üldisemalt kultuuri arengu huvides?

Laenutushüvitis on riiklik toetus meie kultuuri ja eestikeelse kirjasõna heaks. Seda märgilisem on, et selline summade vähendamine on toimunud üleriigilisel raamatukogude aastal. Kirjanik Triin Tammert on enda artiklis hästi välja toonud, et kui lasteraha suurendamiseks ollakse valmis panustama miljoneid, aga autorid pole enam võimelised omakeelseid teoseid looma, siis mis keeles need lapsed pärast räägivad ja millises keeleruumis kasvavad? Toetame laste «tootmist», aga mitte seda, kuidas neid lapsi kasvatatakse (jah, mul on 5 last ning igasugune lisaraha on väga hea, aga ma EI TOETA lihtsalt niisama raha jagamist selle järgi, et sul on lapsed, vaid pigem selle järgi, kuidas ja milliseks neid lapsi kasvatatakse ehk lastega seotud konkreetsete kulude katmist, näiteks huvihariduse võimaldamist).

Ma olen alati toetanud raamatukogude kasutamist. Nii kirjaniku kui kirjastajana räägin sellest, et kõiki raamatuid ei pea koju ostma. Kui aga raamatukogudele toetumine tähendab seda, et kirjanikeni jõudev summa üha väheneb, siis ongi fakt see, et uusi ja häid raamatuid varsti enam ei tule. Jah, oma raha eest võib lõputult midagi välja anda, aga kui soovime, et ilmuksid teosed, mille kirjutamisele kirjanik ka keskendub, siis keegi peab kusagil selle kinni maksma. Ükskõik, kui halvasti see kõlab.

Või vastupidi – kinnimaksmisest rääkimine pole halb. Suhtugem siis nii, et ka kirjutamine on töö. Seda ei suuda ja oska teha igaüks. Seda ei taha igaüks teha. Samas võib pea igaüks nimetada raamatu, mille lugemine ta elu muutis, täiendas, aitas asju teisiti näha. Raamatutel on oluline roll meie eludes. Need aitavad meil iseennast ja ümbritsevat maailma mõista. Isegi praegusel nutiajastul.

Kirjanikuna koolides või raamatukogudes kohtumas käies pean alati vastama küsimusele, et kuidas saada lapsed lugema. Minu esimene vastus on muidugi, et näidake ise eeskuju. Lugev lapsevanem on esimene ja kõige parem viis, kuidas lapsed lugema saada.

Järgmine ülimalt oluline asi on õige raamat. Igaühe jaoks tuleb leida raamat, mis just teda kõnetab ja autor, kes just tema keeles räägib. Eesti noortekirjanduse ühinguga oleme viimastel aastatel ära teinud väga palju tööd, et aidata tutvustada nii noorteraamatuid kui noortekirjanikke. Meie videoid saad vaadata ENÜ Youtube'i lehelt. Just sellepärast, et huvilised oma õige raamatu ning autorini jõuaksid ja et lugemiselamus ei jääks saamata lihtsalt seetõttu, et inimene ei teadnud teda huvitavast raamatust või autorist. Nii saab ka igale inimesele õige raamatu leidmine olla eraldi tegevus.

Aga seda on raske teha, kui meile jäävad vaid autorid, kes peavad muu tööga oma kirjutamise lõbu kinni maksma või need, kes kirjutavad midagi lihtsalt seetõttu, et neil on piisavalt raha, et seda teha. Olen varem kirjutanud riigikirjanike teemal ja sellest, kuidas igaüks saaks endale oma riigikirjaniku valida. Või siis ongi valik, et kirjutama jäävad need mõned, kes kusagil välja valitakse ja kes riigilt selleks raha saavad.

Ma olin eelmisel aastal Eestis laenutuste eest saadud summalt neljas kirjanik. Pole nagu vingumiseks põhjust. Olen ülimalt tänulik kõigile, kes mu raamatuid laenutasid. Samuti raamatukogudele, kuhu mu raamatuid osteti. Tänan väga kõiki, kes mind lugejatega kohtuma kutsusid nii koolidesse kui ka raamatukogudesse.

Tänu sellele kõigele aga julgengi öelda, et selline laenutushüvitiste süsteem ei toimi. Õigemini sellise jagatava summaga süsteem ei toimi. See on poliitiline otsus. See on valik ja prioriteetide küsimus. See on muudetav.

Meil poleks mõtet sel teemal rääkida, kui eeldaksime, et inimesed teevad oma valiku ostuotsustega. Ehk et kirjanikud, kes piisavalt müüvad, need elavad kirjanikena edasi ja kirjutavad oma teoseid. Kui aga usume, et tasuta kättesaadavad raamatukogud on meie rahvuse ja kultuuri säilimise jaoks olulised, siis ei saa sellest teemast niisama mööda minna. Eriti üleriigilisel raamatukogude aastal.

Tänasel päeval on kõik kallimaks läinud. Arusaadav, et raamatud on ühed esimeste seas, mis paljude inimeste jaoks ostukorvist välja jäävad. Samas ei saa see nii riigi jaoks olla. Kultuuri väljasuretamine pole väga lihtne, sest entusiastid teevad edasi ka rahalise toetuseta, aga samas, kui kultuuriinimesed lõpuks enam söömata hakkama ei saa, siis uuesti kultuurielu üles ehitada on juba keerulisem.

Ma ei toeta igasuguste toetuste lauslaotamist. Nii ka mitte kirjanikele niisama raha jagamist. Laenutused on aga reaalne kasutatud teoste eest tasumine ning seega on see väga vajalik ning rahva saadavale kasule toetuv meede.

Mine raamatukokku!

Kogu selle pika jutu mõte on siis, et meie raamatukogude olemasolu ja toimimine, seal töötavad inimesed ja nende teadmised on ülimalt olulised. Eks seda ju näitab ka praegune üleriigilise raamatukogude aasta tähistamine. Kõige selle jaoks on meil aga vaja raamatuid, mida kirjutavad inimesed, kes samal ajal oma söögilaua pärast ei muretse. Ehk et kui kirjanik on jõudnud lugejate lugemislauale ja südamesse, siis peaks see ka rahaliselt välja paistma. Kui inimesed ise ei suuda eriti praegusel ajal osta nii palju raamatuid, et kirjanikud saadud tulude põhjal uusi maailmamuutvaid teoseid suudaks kirjutada, siis on see riigi jaoks koht välja astuda ja öelda, et kirjasõna kultuuri osana on meie riigi ja rahva säilimiseks oluline ning me panustame selle säilimisse.

Sina aga saad täna teha seda, et lähed kohalikku raamatukokku ja laenutad sealt hunniku kohalike autorite teoseid. Isegi, kui sa neid ei loe. Veel parem, kui loed ning ammutad neist endasse seda, mida kirjanik sulle öelda on tahtnud. Laenuta need raamatud kasvõi päevaks või paariks. See on see, millega saad kaasa aidata sellele, et järgmisel aastal oleks laenutuste numbrid suuremad ning sinu valitud kirjanik saaks jagatavast summast suurema osa. Samas näitavad laenutuste numbrid ka seda, kui palju meile kõigile raamatukogusid vaja on. Laenutuste numbrite vähenemine omakorda toetab raamatukogude väljasuremist. Nii et sinu otsus on see, mis aitab kirjanike jaoks kaasa sellele, kuidas see teema edasi kulgeb.

Lõpetuseks veel kord suur tänu kõigile, kes te nii minu kui teiste autorite raamatuid loete ja laenutate. Isiklikult hõljun jätkuvalt siin oma viimase noorteraamatu «Mälestusteta suvi» 2. osa positiivses tagasisides, mida jätkuvalt iga päev laekub. See on eriline tunne. See on imeline ning seletamatu tunne. Teadmine, et su lood kellelegi korda lähevad ja inimeste elusid muudavad. Sellepärast tahangi, et teaksid, et ka sinu samm minna raamatukogusse ning sealt mõni raamat laenutada on midagi, mis tegelikult muudab paljugi.

Mõnusat üleriigilise raamatukogude aasta jätku meile kõigile!

Märksõnad
Tagasi üles