MIKS? ⟩ 5 kirjanikku, kes kahetsesid oma edukaid raamatuid

Karupoeg Puhh ja lillekimbuga sõber Notsu Foto: Shutterstock

Mõnikord juhtub, et kirjanikud hakkavad ühel hetkel oma raamatuid vihkama. Ja seda mitte lõputus kirjutamise virvarris ja tüdimuses vaid hoopis siis, kui nad kuulsaks said ja autoritele kuulsust ja raha tõid.

Ja igal autoril on selleks oma põhjused. Näiteks kellelegi ei meeldi kriitikute reaktsioon, kellegi jaoks võtab see raamat kogu jõu ega lase edasi areneda ning kolmanda jaoks ei taha fännid pärast hitt-teose ilmumist midagi muud lugeda.

Toome siinkohal välja viis kirjanikku ja nende maailmakuulsad teosed, mis nende autoritele suuri kannatusi põhjustasid. 

«Lõuad», Peter Benchley

1974. aastal kirjutas Peter Benchley romaani «Lõuad» halastamatust haist, kes terroriseerib väikest kuurortlinna. Peaaegu kohe tegi Steven Spielberg selle raamatu põhjal filmi, millest sai Ameerika kinoajaloo üks populaarsemaid kassahitte. 

Kuid sellel kõigel olid halvad tagajärjed. Paljud inimesed on haide suhtes negatiivseks muutunud. Hiljem sai Benchleyst haide spetsialist ja ookeaniaktivist ning ta kahetses mitu korda avalikult, et esitles haisid kui verejanulisi ja inimesi söövaid kiskjaid.

«Karupoeg Puhh», Alan Alexander Milne

«Karupoeg Puhh» sai Alan Milne'i eluajal metsikult populaarseks tänu kahele tema raamatule: «Karupoeg Puhh» (1926) ja «Karupoeg Puhhi maja» (1928). Kuid nagu kirjanik hiljem tunnistas, kahetses ta kahel põhjusel, et need kirjutas. Ja sellel oli kaks põhjust.

Esiteks varjutasid raamatud «Karupoeg Puhhist» täielikult autori teised teosed. Ja nii palju, et Alanit peeti ainult lastekirjanikuks, kuigi enne nende raamatute ilmumist oli ta kuulus näitekirjanik. Tma teised teosed ongi siiani peaaegu tundmatud.

Teiseks nimetas Alan raamatu peategelase Christopher Robini oma poja järgi ja kasutas tegelastena tema mänguasju. Sellel oli lapsele sügav ja laastav mõju. Koolis tehti tema üle pidevalt nalja ja hiljem ei julgenud ta kirjanikukarjääri alustada mõistes, et isa varjust ei pääse ta tõenäoliselt kunagi välja.

«Brokeback'i mägi» Annie Proulx

Annie Proulx avaldas 1997. aastal oma novelli «Brokebacki mägi» ja võitis aasta hiljem National Magazine Awardsi ilukirjanduse kategoorias. 2000. aasta sai ta Pulitzeri ilukirjandusauhinna nominatsiooni. 

Ja kõik oleks hästi, kui filmitegijad sellele loole silma ei paneks. 2005. aastal tehti sellest samanimeline film, mis võitis kolm Oscarit ja neli Kuldgloobust. Pärast seda tabas kirjanikku kirjade tulv, kus fännid kirjutasid tema loost oma versioonid.

«Soovin, et ma poleks seda raamatut kunagi kirjutanud. See tekitas mulle pärast filmi ilmumist palju probleeme. Enne filmi oli kõik hästi... Fännid saadavad mulle ikka ja jälle kohutavaid käsikirju ja pornograafilisi lugusid, oodates, et kiidaksin neid mu loo parandamise eest.»

«Fury», Stephen King

Stephen King avaldas 1977. aastal pseudonüümi Richard Bachman all raamatu «Fury». Teoses smugeldas Charlie kooli relva ja võttis oma klassi pantvangi. Üha tihedamini hakkas samal ajal sagenema USA koolitulistamised. Mõnel juhul väitsid tragöödiate toimepanijad, et lugesid seda raamatut. Seetõttu eemaldas Stephen King teose müügist ja ütles, et ei soovi, et tema teosed julgustaksid kedagi kuritegusid sooritama.

«A Clockwork Orange», Anthony Burgess

Anthony Burgess kirjutas romaani «A Clockwork Orange» 1962. aastal. Esialgu raamat suurt furoori ei, kuid sai väga populaarseks pärast 1971. aastat, mil Stanley Kubrick selle põhjal filmi tegi.

Nagu kirjanik hiljem ütles, oli ta valmis oma romaanist lahti ütlema. Esiteks ei oodanud ta, et raamatust, mille ta kirjutas kolme nädalaga, saab tema kuulsaim teos. Teiseks, sellel põhinev Kubricku film ülistas seksi ja vägivalda ning aitas üldiselt kaasa teose vääritimõistmisele.