Raamatusari, millest võib päris hea «suur Eesti romaan» kokku saada

Lembit Uustulnd. Foto: Merit Lehtsalu/Saarte Hääl

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Lembit Uustulndi uut teost «Avameri. Kuldkalake».

Lembit Uustulnd, «Avameri. Kuldkalake». Foto: Raamat

Lembit Uustulndi «Avameri» on neljanda raamatuni jõudnud ja hakkab jääma mulje, et siit tuleb üks päris hea «suur Eesti romaan» kokku. Sest kui raamatut on võimalik lugeda, ei peaks teda kohe veel hea kirjanduse nomenklatuurist välja viskama, sula meelelahtutuseks arvama. Pealegi on korralik meelelahutus endiselt enam väärt kui keskpärane sisekaemusjas painastu. Uustulndil näikse see nõks randmes olemas olevat, kuidas võitlemata võita ehk kuidas kirjutada ilma igasuguse pretensioonita valmis miskit, mis pealtnäha ladnale olekule võib vabalt osutuda hästi oluliseks pildistuseks lähiminevikust. Ja mida tahavad lugeda päris erinevad inimesed.

Lähiminevikuga on alati see häda, et kui hakatakse jõudma sellisesse halli tsooni, kus minevik juba otsapidi olevikuks muutub, siis tekib üha rohkem kaasamäletajaid ja kus siis selle häda ots. Igaühel on midagi kobiseda ja muudmoodi arvata, liiga lähedase aja sündmused puudutavad liiga paljusid isiklikult. Samas kirjaniku vabadus on kirjaniku vabadus ning mis raamatusse raiutud, seda ei muuda muu kui uus trükk või parandatud ja täiendatud väljaanne. Sõnaga – autor võib kisakoori peale vilistada ning nautida nautijate mõnuüminat. Mina liitun siinkohal ümisejate, mitte kisajatega ning juhin rõõmsasti tähelepanu kogu raamatusarjale, sest lugeda tasub algusest alates, on ägedam.

Ühtlasi avaldan kahtlust, et neljas osa ei pruugi mitte viimaseks jääda. Lihtsalt nõnda kõva vunk on sees ja saarlaste ning merimeeste elus aines otsa ei lõpe. Palju õnne ja teist samapalju veel!