Põllumees: kui lõpetate mulla hävitamise, siis tulevad ka vihmaussid tagasi

Foto: Shutterstock

Gabe Brownil ei olnud mingit kavatsust maailma muuta, ta soovis olla lihtsalt põllumees. Kui aga äärmuslikud ilmaolud mitu aastat järjest katastroofilise ikalduse kaasa tõid, hakkas ta koos oma naise Shellyga äia farmis julgeid muudatusi tegema.

Selleks, et ellu jääda, hakkasid nad katsetama uusi meetodeid, toetudes teadlaste uuringutele ja karjakasvatajate kogemustele. Nii leidsid nad tee taastava põllumajanduse juurde: loobusid enamiku umbrohu- ja putukamürkide ning sünteetiliste väetiste kasutamisest, läksid üle otsekülvile, hakkasid külvama vahekultuure ja muutsid karjakasvatustavasid. Teekonna käigus ärkas nende otsalõppenud majand uuesti ellu ja muutus kasumlikuks.

Gabe Brown, «Porist mullaks». Foto: Raamat

Gabe Brown on mullatervise liikumise pioneer, kes kuulub Ameerika Ühendriikide kahekümne viie kõige mõjukama põllumajandusjuhi hulka. Raamatus selgitab Gabe mullatervise viit põhimõtet, mis kehtivad kogu maailmas: vähene häirimine, kaitsekiht, mitmekesisus, elusad juured ja loomade kaasamine. Tema lugu kinnitab, et meie toidu tulevik sõltub mullast. Mulla seisundil põhineb kogu ökosüsteem, mis muutub pinnasest alustades ja ülespoole liikudes taim taime ning loom looma haaval elujõuliseks ja terveks.

Ameerika Ühendriikides Põhja-Dakotas asuv Browni Rantšo on 5000aakrine holistiline ning mitmekülgne majand, mis ühendab põlluharimist ja karjapidamist. Seda on pärjatud mitme põllumajandusauhinnaga ja Brownid on eeskujuks kõigile, kelle südameasjaks on jätkusuutliku ja keskkonnasõbraliku maaharimise areng kõikjal maailmas.

Loe katkendit Gabe Browni raamatust «Porist mullaks».

***

Esimeseks vihjeks, et olime oma ökosüsteemi taastamas, olid vihmaussid. Tegin varem nalja, et me ei saa kunagi kalale minna, sest meie farmis pole vihmausse. Kahjuks oli see tõsi. Ent pärast nelja viljaikalduse aastat nägin ühtäkki mullas vihmausse. Justkui valgus oleks siis süttinud ja ma hakkasin mõistma, mis on juhtunud. Nelja aasta jooksul ei olnud ma eemaldanud maalt muud viljasaaki peale lutserni, mida kasvatasime meiereide jaoks. Olin jätnud kogu biomassi mullapinnale maha, et seda kaitsta ja mullas leiduvaid mikroobe süsinikuga toita. Samuti olin vähendanud tuntavalt põllukultuuridel kasutatavate umbrohumürkide ja sünteetiliste väetiste kogust – sest ma ei saanud seda endale lubada. Tulemusi oli lihtne näha. Ma teadsin, et muld paraneb, sest kui labida maasse lõin, nägin peale vihmausside ka tumedamat, rikkamat ja parema struktuuriga mulda. See hakkas värvi muutma ja omandama šokolaadikoogi välimust! See oli märk orgaanilise aine hulga suurenemisest. Muld hoidis ka rohkem vett. Isegi põua-aastal tootsime oma kariloomadele piisavalt sööta, sest mulla tervis oli paranemas.

Aga sellest, et olin õigel teel, sain päriselt aru alles siis, kui vaatasin ühel õhtul meie maja aknast välja ja nägin faasanit mööda lendamas. Seda ei olnud kunagi varem juhtunud! (Nüüd on meil faasanid rantšos igal pool.) Meie maale ilmusid ka hirved, koiotid ja kullid. Osa sellest oli tingitud asjaolust, et olime Shellyga istutanud igal aastal usinalt sadu puid. Peale kariloomade kaitsmise pakkusid puud kodu ja kaitset ka metsaelanikele. Kuid see sobis mustriga: elu oli meie rantšosse tagasi pöördumas!

See kõik pani mind mõtlema. Esiteks taipasin, et olin hakanud pidama meie rantšo halba seisukorda normaalseks. Selle asemel, et halvenenud tingimused vastupidiseks muuta, olin püüdnud neist kinni hoida ja mitte lasta asjadel hullemaks minna. Üritasin teha nii, et majand suudaks halvas seisundis jätkata, mitte ei aidanud sel taastuda ega paraneda. Tean, et säästlikkus on tänapäeval populaarne käibesõna. Kõik tahavad olla säästlikud. Aga minu küsimus on järgmine: miks me ometi tahame hoida degradeerunud ressursse? Selle asemel oli meil tarvis töötada oma ökosüsteemide taastamise nimel. Degradeerunud ressursi sümptomid olid muu hulgas mulla kehv veeimavus, vähene viljakus, mulla tihenemine, umbrohi, väike saagikus, suured tootmiskulud, soolsus, taimehaigused, sissetungivad kahjurid, erosioon, kasumi vähenemine ja seda loetelu võiks jätkata. Kõigi nende sümptomite põhjus oli sama: ökosüsteemi kehv toimimine. Tänu viljaikaldustele hakkasin oma maad teise pilguga nägema. Kahjuks pidi hea Jumal mulle neli korda laksu andma, enne kui ärkasin!

Teiseks mõistsin, et maa taastab end ise loomulikult. Tänu sellele, et ma ei harinud mulda viis aastat, lisasin teraviljale mitmekesisust – sealhulgas lämmastikku siduvaid liblikõielisi –, kasvatasin vahekultuuri, jätsin biomassi pärast viljaikaldusi mullapinnale ja loobusin peaaegu täielikult keemilisest sekkumisest, olin loonud tingimused, milles mullaelustik sai taas kosuda. Eelkõige olid mullas leiduvad mükoriisaseened saanud võimaluse uuesti kanda kinnitada. Need organismid moodustavad enamiku taimede juurtega sümbioosse suhte ja on terve mulla jaoks olulised. Mükoriisaseened eritavad liimilaadset ainet nagu glomaliin, mis aitab mullaosakesi siduda, ja mida rohkem mullaosakesi, seda rohkem on poore. Nendel pooridel on otsustav tähtsus vee imendumisel ning enamik mullamikroobe elabki just poorides õhukeste veekihtide sees ja peal.

Ükskõik mida te mullaga teete, seal on siiski natuke elu alles, isegi keemiast või tugevast põlluharimisest kõige enam sõltuvates majandites. Kui annate elule võimaluse kasvada, võtab see võimaluse rõõmuga vastu. Just seda ma mõistsin, kui nägin ühtäkki vihmausse. Kui loote mulda, siis nad tulevad – või nagu meie puhul: kui lõpetate mulla hävitamise, siis nad tulevad. Elu edendamine on pori mullaks muutmise võti.

Ehkki terminit mullatervis kasutati 1990. aastatel harva, hakkasin nägema, kuidas mullatervise viie põhimõtte elemendid meil viljaikalduse aastatest välja tulles kuju võtsid. (Käsitlen neid viit põhimõtet üksikasjalikult 7. peatükis.) NRCS külastas sel ajal veel kord meie rantšot ja katsetas uuesti muldasid ning selgus, et orgaanilise aine hulk oli neil rasketel aastatel kasvanud.